Urmas Lennuki Põlvamaal Ihamaru kõrtsi hoones esietendunud näidend ja lavastus „Ääremaal” on eestimaiselt kammerlik tragöödia. On ühe maailma otsa saamise lugu.

Nii nagu kõigi heade asjadega siin ilmas, nii on ka lavastusega „Ääremaal”: kõik, kes seda teevad, tahavad seda teha. Nad tahavad just neist asjust rääkida. Nad ajavad oma asja.

Psühholoog Tõnu Ots hiljuti kirjutas elust ääremaal selle valguses, et suletakse väikseid koole ja raamatukogusid, ja sealt jäi meelde veel üks kujund. Nimelt kirjutas ta hetkeolukorda iseloomustamaks, et hundid on näljas ja lambad poolsöönud.

Ääremaa mees (Tarmo Tagamets) ses teatritükis valetab ääremaa naisele (Marika Barabanštšikova), et raamatukogu pandi kinni. Ja siis toob mees naisele raamatute asemel, mida too on palunud, potilille.

Usun, et selle juurde, mida nimetatakse klassikaliseks muusikaks juhtas mind maailma esimene progerock ansambel Emerson, Lake & Palmer. Ma ei ole kindel, et nende plaat „Pildid näituselt”, mis tehtud Modest Mussurgski geniaalse heliteose järgi 1970.aastal kohe samal aastal meile Rapla keskkkooli raadiosõlme jõudis. Küll olen ikka elus imestanud seda rockmuusika fenomeni, et vaatamata raudsele eesriidel, tungis muusika sealt läbi hetkega.

Oleviku mured on nii teravaks muutunud, et tulevikust justkui enam isegi ei mõelda. Utoopiline kujutlusvõime on mandunud.

Utoopia on igatsus parema maailma järele. Utoopia peaks meid viima sinna maailma, kus on olemas kõik see, mis meil olevikus puudu on.

Kui igatsus on suur – ja ma ei pea siin silmas suuremat autot ja maja – aitaks see ühiskonda edasi viia. Ärge siin nüüd kohe valesti aru saage, et parem auto ja suurem maja edasiviivate igatsuste alla ei liigitu. Samas kipub ju nii olema, et siis, kui saad endale neid lubada, on lapsed juba enda autodest ja majadest unistama hakanud. Soov saada vaimult suuremaks kipub hetkel küll pigem kestlikult kahanema.

Lavastaja Merle Karusoo ütles, enne „Kes ma olen?” esietendust, et palub seda mida näeme ja kuuleme, vaadata kui esitlust, mitte kui lavastust. Etendus, esitlus vaadatud, ei lasknud mind lahti mõte, et kui see polnud lavastus, siis kuidas nimetada seda, mida olen vaadanud me teatrites aastakümmneid?

Mu ajakirjanikust sõber kui talle seda Merle Karusoo esitluse ja lavastuse mõtet vahendasin tõdes ilma asjasse süvenemata, et see on nüüd küll eputamise kõrgem klass. Merle Karusoo ja edev? Kirjutasin: „Merle ei ole eputis.”. Sõber vastas: „Teatris ja mitteeputis?”.

Ütlesin, et kogu teatrile edevusesildi külgeriputamine on liiga lihtsustatud mõtlemise vili. Edev Aarne Üksküla? Sõber oli lõpuks minuga nõus, et päris asju tehakse siin ilmas ikka sisemisest sunnist.