„Ääremaal” – kandke maha see planeet?

Urmas Lennuki Põlvamaal Ihamaru kõrtsi hoones esietendunud näidend ja lavastus „Ääremaal” on eestimaiselt kammerlik tragöödia. On ühe maailma otsa saamise lugu.

Nii nagu kõigi heade asjadega siin ilmas, nii on ka lavastusega „Ääremaal”: kõik, kes seda teevad, tahavad seda teha. Nad tahavad just neist asjust rääkida. Nad ajavad oma asja.

Psühholoog Tõnu Ots hiljuti kirjutas elust ääremaal selle valguses, et suletakse väikseid koole ja raamatukogusid, ja sealt jäi meelde veel üks kujund. Nimelt kirjutas ta hetkeolukorda iseloomustamaks, et hundid on näljas ja lambad poolsöönud.

Ääremaa mees (Tarmo Tagamets) ses teatritükis valetab ääremaa naisele (Marika Barabanštšikova), et raamatukogu pandi kinni. Ja siis toob mees naisele raamatute asemel, mida too on palunud, potilille.

Loe edasi „Ääremaal” – kandke maha see planeet?

Alvis Hermanis lõppenud hooajast. (21.06.2023.)

Läti keelest tõlkis Hannes Korjus

Riia Uus Teater lõpetab täna (21.06.2023) oma 22/23 hooaja. Eile lõppesid Iisraelis, 1000-kohalises saalis, “Post Scriptum” külalisetendused (Jaffa Fest 2023 raames), täna õhtul etendub Riias “Žižek. Peterson”, mis hääletati Läti rahvusringhäälingu kultuurisaate “Kg kultūras” (Kultuurikilogramm) vaatajate poolt aasta parimaks lavastuseks.

Minu kui teatrijuhi resümee:

Loe edasi Alvis Hermanis lõppenud hooajast. (21.06.2023.)

ERSO on Eesti riik

Usun, et selle juurde, mida nimetatakse klassikaliseks muusikaks juhtas mind maailma esimene progerock ansambel Emerson, Lake & Palmer. Ma ei ole kindel, et nende plaat „Pildid näituselt”, mis tehtud Modest Mussurgski geniaalse heliteose järgi 1970.aastal kohe samal aastal meile Rapla keskkkooli raadiosõlme jõudis. Küll olen ikka elus imestanud seda rockmuusika fenomeni, et vaatamata raudsele eesriidel, tungis muusika sealt läbi hetkega.

Loe edasi ERSO on Eesti riik

Meelis Kubits: ei tohi lubada kultuuril end positsioneerida sahtlisse nimega vaesus

Äsja lõppes Tallinnas tänavune muusikafestival Odessa Classics. Kultuuripartnerluse sihtasutuse juht Meelis Kubits võtab selle festivali Eestis eksiilis korraldamist moraalse kohustusena. See ei ole lisafestival Odessa omale, vaid traditsiooni sõja ajal elus hoidmine.

Oma jutuajamise lõpus jõuame Meelis Kubitsaga märkamiseni. Ta ütleb, et eelmisel sügisel andsid nad nüüdseks me seast lahkunud Riho Sibulale Väärikuse preemia. See ei saanud suurt tähelepanu ja see oli teadlik otsus. Meelis küsis Riholt, kas tal on selle preemiaga kaasnevat tähelepanu vaja. Riho vastas üsna ettearvatavalt, et ei ole. „Ja kui temal seda vaja ei olnud, siis ei olnud seda tähelepanu muidugi vaja ka neil, kes seda preemiat rahastasid,” nendib Meelis Kubits.

Aga me ikkagi jõuame oma mõtetega sinna, et loojat tuleb märgata juba tema eluajal.

See, mis sa teed, on suuremas plaanis kultuuridiplomaatia. Ja sellise taseme saamiseks ja hoidmiseks on vaja palju raha. Mismoodi sa oled suutnud meie ettevõtjad panustama rääkida?

Ma viimased kaks-kolm aastat ainult sellega tegelengi, et viia kokku Eesti ettevõtjad ja Eesti loojad. Panna nad vastastikku üksteist inspireerima. Metseenluse mõiste ei tohi devalveeruda, seetõttu üritan seda ise mitte liiga tihti kasutada, kuid jah sellise institutsiooni loomisega me tegeleme. Jalgratas on juba leiutatud, üheksakümnendate algusest peale on ettevõtjaid, kes on kultuuri toetanud, aga perioodiliselt selles ka pettunud.

Loe edasi Meelis Kubits: ei tohi lubada kultuuril end positsioneerida sahtlisse nimega vaesus

Saueaugu „Meeletu” on teejuht kadunud koju

20 aastat tagasi kirjutatudja nüüd taas Saueaugul esietendunud näidend „Meeletu” kinnitas oma ärksuses, et Jaan Tätte on elav klassik. Tema näidend on ajaproovile vastu pidanud ja mõjub kui uus.

Üsna kindlasti on tegu õnnestumisega. Lisaks sellele, millest räägitakse, kuulub õnnestumise hulka see, kus mängitakse, ja muidugi see, kuidas mängitakse.

Loe edasi Saueaugu „Meeletu” on teejuht kadunud koju

Utoopiline kujutlusvõime kadunud – maailm on valmis

Oleviku mured on nii teravaks muutunud, et tulevikust justkui enam isegi ei mõelda. Utoopiline kujutlusvõime on mandunud.

Utoopia on igatsus parema maailma järele. Utoopia peaks meid viima sinna maailma, kus on olemas kõik see, mis meil olevikus puudu on.

Kui igatsus on suur – ja ma ei pea siin silmas suuremat autot ja maja – aitaks see ühiskonda edasi viia. Ärge siin nüüd kohe valesti aru saage, et parem auto ja suurem maja edasiviivate igatsuste alla ei liigitu. Samas kipub ju nii olema, et siis, kui saad endale neid lubada, on lapsed juba enda autodest ja majadest unistama hakanud. Soov saada vaimult suuremaks kipub hetkel küll pigem kestlikult kahanema.

Loe edasi Utoopiline kujutlusvõime kadunud – maailm on valmis