Juba etenduse „Minul on vari” ajal hakkasid mu peas kumisema Juhan Liivi luuleread: „Kes meeldida tahab, peab roomama, „jah” üteldes „ei” peab mõtlema, mis teine tahab, peab tegema, peab ahelaid kandma ja – tänama!” Alles hiljem mõtlesin, et need read iseloomustavad nähtud etendust, selle tegijaid ning samas aega, millest lugu räägib, ka me praegust elu.

Ilmselgelt on „Minul on vari” autor ja lavastaja, muusikud ja näitlejad võtnud endale eesmärgi teha lavastus, mille etendused meeldiksid kõigile. Kõigile tähendab Palmse mõisa aia taga tiigi ääres tribüünil 890 inimest igal etendusel.

Pole minu, vaataja, asi mõelda, kas selline lähenemine on seotud raha teenimise sooviga või hoopis sisetundega, mis ütleb, et publik on niigi kriisidest ja pidevast hirmufoonist väsinud, olgu tal siis midagi, mis ta hetkekski selle jama seedimisest välja aitab.

Olustvere mõisas esietendunud „Einstein ja Margarita” on kammerlik lavastus, mille lisaks põnevale loole täidab mõlema näitleja – Peeter Tammearu ja Triinu Meriste – detailirohke ja täpne mäng. Lavastuses ei ole erilisi rõhutusi. Lavastaja Peeter Tammearu nagu näitaks ja ütleks, et elu sasipuntras on kõik seigad ühetähtsused.

Muidugi kaunistavad seda lavastust suurepärased näitlejatööd. Mõlemat rolli iseloomustavad sügavus ja pigem sisemusse vaatamine kui sisimas sündiva bravuuriga välja paiskamine. Kuna vaatamisdistants pole suur, soovitan jälgida mõlema näitleja silmi, need räägivad enese eest ja annavad põnevale loole lisakvaliteedi.

R.A.A.A.M. teatri uuslavastus „Diktaator, naljamees ja liiderdaja” on nii lavastatud ja mängitud, et poeb vaataja nahavahele kuidagi märkamatult – etenduse lõppedes oled puudutatud ja tundlikult liigutatud. Tegu on sõjavastase lavastusega, kuigi seda vastasust kusagil ei rõhutata.Selle lavastuse autori ja lavastaja Damir Salimzianovi eelmine lavastus, Jaroslav Hašeki „Vahva sõdur Šveik” Moskvas Taganka teatris keelati hiljuti enne paari viimast proovi ja esietendust ära. Ma ei tea, mis põhjuseks öeldi, aga oletan, et see oli ikkagi autori üsna ühemõtteline sõjavastalisus.

Kaks pilti on viimasel nädalal mu silme ees ja kujutluses maad võtnud. Ühel on Puškini raamitud portree külili prügikasti kõrval, teisel Mariupoli teatri põlenud sisemus pärast venelaste pommitamist.

Esimene pilt häirib mind väga. Häirib vaatamata sellele, et võib olla lavastatud. Mariupoli piltidel olev häving ei ole lavastus. Mariupoli puhul ei saa arutada, et kui äkki oleks nii, siis oleks naa.

Viivi Luik kirjutab Sirbis: „Kultuuri ei tühista mitte need, kes selle kogemuse saavad ja seda endas kannavad. Näiteks vene kultuuri tühistab praegu koletis, kes mõrvakäske jagab ja selle keele kogu maailmale võikaks muudab. Vene kultuuri tühistavad praegu iga minut ja iga tund kõik need, kes koletise käske täidavad ja tema propagandat levitavad.”

Oma uues raamatus „Mõtterändur” avab Valdur Mikita carl-robert-jakobsoniliku kirega eestlaste silmi, märkamaks me rahva erilisust, et aidata endaks jäädes üle elada ka 21. sajandi segadused.

Raamatu alapealkiri on „taevalike eksirännakute taskuraamat”. „Mõtterändur” ongi välja antud taskuraamatu formaadis, mis teeb võimalikuks, et see on kaasas igal eestlasel, kes lugeda oskab. Mikita on endale võtnud teejuhataja ülesande ja tõepoolest ei lase meil eksida. Uhketele mõtetele lisaks on Valdur Mikital imepärane oskus rääkida keerulistest asjadest selliste sõnadega, et ta mõtteid pole raske mõista. Raamat on kindlasti tervik, aga täis erinevaid mõttepilte, mis põrkavad ringi nii ajas kui ruumis. Haarde suurust saab iseloomustada sõnaga mõõtmatus.