Valdur Tilk: moodne põllumajandus on maaelule kõva laksu pannud

Kui maja põleb, siis tulebki kustutada,” ütleb Raplamaa väikeettevõtja Valdur Tilk selle peale, kui võtan viriseda, et me kriisijuhtidel pole pikka plaani.

Valdur Tilk lisab, et ühel hetkel tuleb hinnata, kas tasub viimast tukki kustutada. Või hoopis lasta sel ära põleda, pärast on vähem koristada. „Kustutamise ajal ei mõtle ju, kas ma elan selles majas edasi või pean homme minema omale korterit vaatama.” Kui me tahame viirust ja kriisi alla suruda, siis tuleb käituda nii nagu tulekahju ajal. „Ehk vett vedada! Siis võib-olla õnnestub. Ämbrit ei tohi maha panna.”

Meil on kombeks mõelda inimestest, kes kuuluvad kategooriasse „maa sool” kui lahkunutest. Valdur Tilgaga rääkides saan aru, et see pole nii.

On sul kriisijärgset – lõppeb ta siis varem või hiljem – soovi, mis kindlasti peaks me elukorraldusse jõudma?

Tahan ettevõtte tulumaksu. Loe edasi Valdur Tilk: moodne põllumajandus on maaelule kõva laksu pannud

Looduses on pulmad


Rähni pildid on tänased. Viio Aitsam sattus peale. Looke ilmus Maalehes.

Teate, kuidas käib suur-kirjurähnide pulmatants? Muidugi aetakse teineteist taga. Aga et see käib ümber puu, selle küljes rippudes ja väikeste sööstudega, seda ma ei teadnud. Nüüd olen näinud. Tasus elada selle nägemiseni.

Üsna samasuguses astmes rõõm on Jarek Kasari uuest plaadist „Kribu Krabu”. Mäletan, kuidas kuulasin hommikuti Jareki (siis veel Chalice) plaati „Ühendatud inimesed” (2003). Üsna tihti just hommikul tööle kõndides lasksin seda kõrvaklappidesse, ärkamaks meeleerksalt ja tundlikult. Need viimased, meeleerksus ja tundlikkus, ei ole Jarekit maha jätnud ka 15 aastat hiljem. Küsisin talt paar päeva enne, kui ta oma plaadi internetti avalik kuulamiseks riputas, mida ta sellega nüüdsel kitsenduste ajal peale hakkab. „Ma panen plaadi niisama netti ja ei üritagi müüa. Inimestel ehk on igav ja muusika leevendab või ma ei teagi. Ehk keegi kuulab.” Loe edasi Looduses on pulmad

„Normaalse elu” peatunud karussell

Mõistuspäraseid hääli mobiilse positsioneerimise kurjasti kasutamise vastu õnneks kõlab. Hirmul on muidugi suured silmad, aga rahaga teda ära ei osta. Peamine küsimus on, kaua see ebamäärasus kestab.

Mind ei lase tänases ajas lahti mõte, et iga abi, mis süvendab abitust, on kahjulik. Seda tuleks mõista üsna üheselt. Inimestele on omane olla tänulik. Olla abivalmis. Hetkel, kui me igapäevane töölesõitmise rituaal on katkenud ja inimesi ähvardab rahapuudus, võiks riik mu meelest targemate abiga otsida lahendusi ja seda kõva häälega ka öelda, kuidas inimesed rahata ellu jääksid. Sellele täna mõelda, kuidas suurfirmasid elus hoida, võib, aga see tundub kujunenud isolatsioonis küüniline. Suur Peeter ja Väike Peeter, meie Eesti lugu, aga maailma mastaap. Enne sööme sinu leivakoti tühjaks, siis vaatame… Loe edasi „Normaalse elu” peatunud karussell