Kirjandusteadlane professor Rein Veidemann ütles Lipal 9. augustil peetud Uku Masing 110 konverentsil: „On sada kümme aastat Eesti geeniuse sünnist. Kogu Eesti oleks pidanud seda tähistama.”

Ööülikooli saates „Elusamus” küsib Jaan Tootsen Evald Saagilt, et mis asi oleks ime? „Vaat, minu meelest on imes see… ma ei oska ütelda. Ukuga ei olnud meil imedest juttu. Me olime niisugused pöörased, me arvasime, et imet ei olegi. (Kõhistab naerda) Et kõik on endast mõistetav. Mine ainult sauna, viska kerisele vett ja leil on käes. Elusamus ongi niisugune asi,” vastab Evald.

Sama saate alguses tsiteeritakse Uku Masingut; „Inimese ehk mõistliku olendi eluülesandeks ehk sihiks ehk elu mõtteks võib pidada elusamust. Elu on mõttekas siis, kui inimene saab olla intensiivsem, teadlikum, ärkvemal eilsest.” Sõna „elusamus” vasteks pakub Jaan Tootsen 2000. aastal sõna – ärkvelolek. Loe edasi Autoriteediorjusest vaba Uku Masing 110 →

Tõnu Aav – 21.01.1939 -14.08.2019

Selline mees. Sven Arbeti foto 2019. aasta jaanuaris.

On kolmapäeva hommik. Kella 9.50 on mu Facebooki lehel kolm üksteist mitte tundvat sõpra riputanud enam-vähem täpselt sarnase mõttega postituse:

„Täna suri taas tükike lapsepõlve.”,

„Tükike lapsepõlve, seda kauget, samas turvalist pakiti täna kokku. Puhka rahus Tõnu Aav.”,

„Aitäh, Tõnu Aav, lapsepõlvelugude eest.”

Kõigi postituste juurde oli lisatud Onu Remuse jutu salvestus. Häälega loodud karakterid, nii elusad, et on paljude põlvkondade lapsepõlve osa. Vähemalt need kolm, kes seda mu seinal väidavad, on oma näoga, isikliku elu erilise mustriga, mehed, kellega enamasti on huvitav koos mõelda. Loe edasi Tõnu Aav oli tema töömehest isa sõnul „üks intelligent näitleja” →

Kolga õpetajates kehastunud naiselikku peale esieetendust – Liina Talts- tugiisik-abiõpetaja, Kaidi Almet – algklasside ja inglise keele õpetaja, Maarika Rohi – abiõpetaja ja väikeklassi matemaatika õpetaja, Leonora Alev – endine algklasside ja käsitöö õpetaja, Terje Varul – eesti keele õpetaja, Nelle Nurmela – õppejuht ning eesti keele õpetaja, Laura Pürjema – loodusainete (geograafia, bioloogia, keemia) õpetaja, Kristi Ruse – inglise keele õpetaja, Tuuli Rand – algklasside õpetaja, Helen Mikiver – ajalooõpetaja.

Põlvamaal Räpinas olid kolm päeva koos vähemalt 200 harrastusteatritegijat kogu Eestist. Peeti XIX Külateatrite festivali. Räpinas mängis 30 harrastusteatritruppi. Anti 31 erinevat etendust. Eestis arvatakse olevat üle 200 harrastusteatrikoosluse.

Ma jaksasin vaadata 13 etendust, mis tundidega mõõtes on kindlasti enam kui 13 tundi. Selleks, et kõik tegijad saaksid oma näidatule ka peegelduse saali poolt, vaatasid lavastusi ja andsid hiljem ka nähtule hinnangu Katariina Unt ja Rait Avestik, Anneli Saro ja Karl Laumets, Margus Mikomägi ja Toomas Lõhmuste.

Üks, milles veendusin, oli, et harrastajad tahavad olla kutseliste moodi. Eeskujud nii lavastajatel kui näitlejatel on meie profiteatris. Ja maitse on selline teatrite peavoolu oma. Ühest küljest on see hea, teisest küljest võiks harrastajad olla vabad teatritele omasest rahateenimise painest. Sellest, et lavastus peaks kokku tooma massiliselt publikut. See vabadus võiks väljenduda loomingulistes otsingutes.

Kolga naised Loe edasi Räpinas harrastusteatrite väljanäitusel →

Näitleja Kristo Viiding avab monolavastuses „Põgenik” eestlaste hingestatud ilma. Jaan Kaplinski 1974. aastal ilmunud novelli järgi Võrumaal Villikse talu aidas mängitud loo lõpus mõtiskleb põgenik selle üle, et ta laulmata lauludekoorem on nii suur, et sellega ei saa sinnapoole, kuhu pärast surma satutatakse minna.

Jaan Kaplinski „Põgenik” on Madis Kalmeti kolmas monolavastus, mille ta on lavastanud teatris R.A.A.A.M. Tuleb kinnitada, et kõik kolm on õnnestumised, mis kinnitavad monoloogi, ühe mehe või naise esituses elujõulisust teatrivormina. Kõigis kolmes on olemas see peenus, mis teatrist kunsti teeb. Kummaline on nii kirjutada, aga Madis Kalmet on see vanakooli lavastaja, kes veel oskab näitlejaga töötada. Loe edasi Miks sa, Päevakeste Tõnis, tapsid oma mõisavalitseja? →

Peterburi Liteinõi teatri viis näitlejat koos lavastaja Julia Augiga jalutasid Ivangorodist Narva, läbisid piiripunkti, tegid veel pool päeva sealse Vaba Lava fuajees proovi ja näitasid viie päevaga valminud eskiisi sajakonnale kogunenud huvilisele.

Seekordne Oleg Lojevski teatrilaboratoorium oli korraldatud koos Moskva kuulsa teater Natsiiga (Rahvuste teater). Ma saan aru nii, et teater Natsii juht, üks praegu Venemaa kuulsamaid näitlejaid Jevgeni Mironov tegi selle laboratooriumi toetamisega üsna selge kummarduse ja poolehoiuavalduse meie kahele Vabale Lavale – Narvas ja Tallinnas.

Kuna Venemaa kultuuriraha võib kulutada vaid Venemaal, sündiski üks osa teatrilaboratooriumist Ivangorodis, mida meie oleme harjunud kutsuma ka Jaanilinnaks. Seal tehti ajakirjanik Aleksei Kuralehi äsjavalminud näidendi „Vaherahu” proove ja oli ka esimene esitlus – Ivangorodi kindluses, vabas õhus, mis on Venemaa teatrite jaoks üsna ebatüüpiline. Mängisid näitlejad Nataša Ionova, Vitali Gudkov, Sergei Kolos, Lutško ja Sergei Šokolov. Kuna mänguruumid olid sedavõrd erinevad – vana kindlus ja Narvas kaasaegse teatri suur fuajee, anti sisuliselt kaks erinevat etendust. Loe edasi Oleg Lojevski piiripealne teatrilaboratoorium →