Arhiiv kuude lõikes: juuni 2018

Monoloog

Stenografistid ja tõlkijad

Lisa kommentaar

TAMBET KAUGEMA

Margus Mikomägi, Kaksteist armastavat naist. Toimetanud Sirje Endre ja Mari Klein. Kujundanud Andres Tali. Kirjastus SE&JS, 2017. 240 lk.

Aastaid kestnud loodusvaatluse tulemusena julgen väita, et ajakirjanikud, kes aeg-ajalt teevad ajalehtede ja -kirjade tarvis kultuuriinimestega pikemaid isikuintervjuusid, jagunevad kaheks: stenografistideks ja tõlkijateks.

Stenografistid peavad kõige tähtsamaks intervjuu ehedust: intervjueeritava sõnu ei tohi väänata, kõik peab saama kirja võimalikult originaalitruult, seda isegi siis, kui jutt kisub vahepeal rappa või lohiseb niisama. Selleks, et valitsenud õhustikku paremini edasi anda, kirjutatakse üles seegi, kus, kuidas ja millistel asjaoludel intervjuu toimus ning millistel hetkedel vastaja naeris, noogutas või mõtlikuks jäi. Loe edasi Stenografistid ja tõlkijad →

Monoloog

Vastutuulelaevad – igatsus eelmisest sajandist

Lisa kommentaar

Inimene on sotsiaalne elukas. Seekord ajendas mind seda taas meenutama tunne, kuidas ma enesega rahuolematusest üha üksikumaks jään. Ja püüd selle üksiolemisega hakkama saada.

Meie naabritel oli 55. pulma-aastapäev. Vaatasime laua ääres nende pulmapilte ja albumit, kus pildid nende äsja maetud tubli koera kutsikaeast. Siis perenaine tõi lauale kohvitassid ja küsis, kui vana see serviis on. Pakkusime, et muidugi viiskümmend viis. Ei olnud nii – need nõud olid kingiks saadud naabri pereema ema ja isa pulmadeks, mida peeti 1929. aastal.

Inimese puudutus

Ma pole märganud, et keegi arvutit või nutitelefoni targaks nimetaks. Loe edasi Vastutuulelaevad – igatsus eelmisest sajandist →

Määratlemata

Riho Sibul: Mul ei ole maailmale midagi pakilist öelda

2 kommentaari

Kui ma Kumu auditooriumist Riho Sibula kontserdilt Kadrioru kunstimuuseumi juurde jõudsin, sain aru, et Rihol õnnestus mind, vähemalt korraks, mu üksindusest välja laulda. Jäta see emotsioon endale meelde, käis peast läbi.

Miski neli tundi enne kontserti istun Raplas kunagise suure kaubamaja ees Riho Sibula autosse, et teekonda koos jätkata. Riho korjab kõrvalistmelt ära hapupiimapaki, et ma mahuks. Selle päeva teekonda on ta alustanud Hiiumaalt. Me mõlema pikem rännak sai alguse ühest kandist – temal Järvakandis, minul Raplas. Äkki see, et meid seovad ühed maastikud, on kübe sellest kontserdijärgsest hõllandusest.

Hiljem kontserdil laulab ta ka ühe oma uue loo. Seal on Vladislav Koržetsi luuleread: „Kel isandat pole, ei isandat orja/ ja mida ei tea, seda kaua ei varja.” Mulle tundub, et kui miski, siis just see iseloomustab 26. juunil kuuekümneaastaseks saavat Riho Sibulat.

Riho ütleb eneseirooniliselt, et sõidab kitarri saatel muretsema.

(Automootor müriseb. Märkan, et CD-mängijat ei ole. On kassetimängija. Ja kassett Artur Rinne lauludega.)

Ma ikka arvan, et maailm toimib minust ja ka sinust sõltumatult… Loe edasi Riho Sibul: Mul ei ole maailmale midagi pakilist öelda →

Määratlemata

Tootmisekeskne maailm kukub kokku. Tönk, tönk…

Lisa kommentaar

„Puhast juhuslikkust ei ole olemas,” ütleb kultuuriteoreetik Anzori Barkalaja Klassikaraadios temaga juttu ajavale Ants Johansonile. On üsna iseloomulik ja loomulik, et need tõsisemad jutud me ühiskonnas toimuvast sünnivad kultuuriruumis. Klassikaraadios üle kantud jutuajamine sündis märtsis Tartu folgiklubis, mis omakorda pesitseb Emajõe pääl, Sisevete saatkonnas. „Kultuuriruum ongi nagu raba läbilõige. Kuskil mingi asi katkeb ja kuskil mingi asi sadestub, kuskil moondub… Ja kuskil on ikka see elav osa,” ütleb Anzori Barkalaja ja toob võrdluspildiks võilille, mis poeb läbi asfaldi õitsema.

Ma olen viimastel aastatel palju mõelnud juhusele enda elus, intuitsioonile, mis mind on juhtinud. Võib-olla ei ole see kõige tähtsam küsimus, aga miks on nii, et kuigi oleksin võinud Barkalaja juttu kuulda enne, kui nägin Peeter Jalaka lavastust „Tönk” Tartu Raadi lennukiangaaris, juhtus vastupidi.

Ma Jalaka „Tönki” vaatasin puhtalt emotsioonide pealt. Teatri alus on mäng ja mängu alus muundumine. Lavastuses „Tönk” mängitakse Eesti mängusid, mis me rahva loovuse (et mitte öelda ellujäämise) aluseks, suureks. Mängu alus on seal me kujunemise ja juurte juures, rütmiline vormistus ja tegijad 21.sajandist. Alles hiljem, kui elamus nahavahel, katsusin mõtestada, mida nägin. Ja juhus andis abiks Anzori Barkalaja. Kes oma juttu rääkides kindlasti „Tönki näinud polnud. Loe edasi Tootmisekeskne maailm kukub kokku. Tönk, tönk… →

Monoloog

Et me õued õitseksid

Lisa kommentaar

Üle 2500 isetegevuslase laulis, tantsis ja mängis pilli, Raplas Tammemäel peeti Raplamaa 2018. aasta laulu- ja tantsupidu. Peo paatost kandis pealkiri „Üle õue õunapuu”. Kui peol saab olla tulemus, siis on selleks kinnitus: Raplamaal õued tühjaks ei jää.

Pidu peeti pühapäeval. Reedel, kui olin aiamasinate poest trimmerile jõhvi ostmas, sain poodide ees kokku Valter Uusbergiga. Kes ütles, et läheb hobusele ja lehmale saba vaatama. Arvas, et see võiks olla köiest. Me seal siis üsna pikalt aretasime teooriat, kui palju peaks laulu- ja tantsupeo publikul olema visuaalset vaatamist peale esinejate jälgimise. Selgus, et Valter on Raplamaa peo kunstnik. Tean aastaid, et ta on just see mees, kes joonistab alati valmis täpsed kavandid, ja ühtlasi on selle vana kooli mees, kes oma peas valminud ideed ka oma kätega valmis teha oskab. Üsna haruldane anne täna. Loe edasi Et me õued õitseksid →

Monoloog

Mladen Kiselovi lavastust on Linnateatris mängitud 282 korda

Lisa kommentaar

Tallinna Linnateatri Panso saalis avati lavastaja Mladen Kiselovi 75. sünnipäeval mälestusnäitus.

Eneken Aksel ja Elmo Nüganen. Pildistas linnatetri forograaf Siim Vahur

11. juunil, suure lavastaja sünnipäeval ütles tema elu kaaslane Eneken Aksel, et Mladeni pole meie seas juba 5 aastat, 7 kuud ja 14 päeva.

Mladen Kiselov, kes on pärit Bulgaariast, jõudis Eestis elades teha neli lavastust: Edward Albee „Kes kardab Virginia Woolfi?“ (2010) ja David Hare’i „Amy seisukoht“ (2011) Tallinna Linnateatris, Sam Shepardi „Maetud laps“ Vanemuises ja David Edgari „Nelipühad“ Eesti Draamateatris. Loe edasi Mladen Kiselovi lavastust on Linnateatris mängitud 282 korda →