Kõigil on hästi meeles, et 25 aastat tagasi polnud poes vorsti. Küsi akadeemikult, arstilt või korstnapühkijalt. Nüüd on meil vorst laual tõesti.

 Mis selle vorsti hind on? Taasiseseisvumispäeval seisin Karula rahvuspargi serval keset kaost. Või hoopis ‒ oh seda 21. sajandi tehnilist võidukäiku: keset kiiresti korrastuvat kaost. Täna räägitakse juba, et 3. juuli äikesetorm lõhkus Eestis miljon tihumeetrit metsa. Tavainimesele võrdluseks, et Eesti aastane raiemaht riigi- ja erametsa peale kokku jääb tavaliselt 7‒9 miljoni tihumeetri tuuri. Väga tähtis on teada, et loodustorm, mis selle hulga metsa murdis, olla kestnud kümme minutit. Murdja oli ta sellest ajast vaid kolm! Loe edasi Tulevikukroonikaid märgates →

 Eesti teatri üks legendiks saanud lugudest räägib, et Ugala mängis putši viimasel päeval „Armastust kolme apelsini vastu“ Tallinnas, Draamateatris. Elmo Nüganen käis Pantalonena lavalt ära, vaatas puhkeruumis telekat ja kommenteeris asjade seisu. See olevat olnud kohutavalt naljakas. Etendus lõppes Pantalone lausega: „Ja nõiad lahkuvad luua seljas Venemaa suunas!“ Tankid lahkusid.

Teatrikunst sünnib riigikorrast olenemata. Ometi kadus meie taasvabanemise aastatel teatrimajadest publik. Kõik 25 aastat on olnud suurimaks rahanõudjaks ja kõneaineks teatri kinnisvara.

1991. aasta aprillist taas kord Ugala teatri kunstiliseks juhiks saanud Jaak Allik meenutab, et taasiseseisvumise ajaks oli teatri külastatavus langenud rohkem kui kaks korda ‒ 150 tuhandelt 60 tuhande kanti.

Üks seda pöördelist aega iseloomustav fakt on, et ajavahemikul 1986–1994 ei antud välja teatriaastat kokku võtvaid almanahhe „Teatrielu”. Täna korjavad Eesti teatrid erinevatesse mängukohtadesse vähemalt miljon teatrikülastajat aastas. Loe edasi Kui vabaks jäi teater 25 aastat tagasi →

Sada aastat tagasi tuli meil eurooplasteks saada, neilt õppida. Nüüd, kui see meil selge on, poleks paha eestlaseks tagasi hakata. Ja teisi õpetada. Ehk idealismiga?

Kui läinud sajandi algul eestlased ärkasid, siis suunas Eesti kunsti kaanekukk Ants Laikmaa andekaid Pariisi. Just seal oli vabadus ja seal juhtus. Kus oleks idealistidele, kes usuvad, et kunst, kultuur päästab maailma, see Meka täna? Äkki Tartus? Ehk kogu Eesti riigis, kui me vaid tahaks ja usuks sellisesse võimalusse.  On ennegi imestatud, mis maa see on. Nüüd võiks selle ime taas elusaks teha. Loe edasi Olgem eurooplased, aga saagem eestlasteks →

Laul olevad tomatid on Vanapagana osatäitja Ivo Uukivi kasvuhoonest. Viio Aitsami foto

„…see, et inimene on Budha või Jehoova või Kristuse või Allahi või Siberi kaugete metsade šamaani nägu, ei pruugi tingimata kaasa tuua paratamatuid konflikte.” Lennart Meri ÜRO peaassambleel New Yorkis 1993. aastal.

„Meid petetakse, kui öeldakse „sa pead”, pead kogu aeg ja kõike: pead õppima, pead abielluma, pead töötama…  Päriselt ei pea mitte midagi. Peab ainult surema,” ütleb mulle ootamatult jakuudi lavastaja Sergei Potapov, kui olen temaga maha istunud, et rääkida ta teisest lavastusest Eestis, „Vanapaganast”. Loe edasi Jakuut Sergei Potapovi Eesti teine lend →