Mikk Jürjens 1. mail 2010. aastal Rapla vanas seltsimajas, mis täna kannab kultuurikeskuse nime: „ Tead, siin Raplas olles saad aru, et kõik, mis sa mujal olles mõelnud oled, loksub paika.“.
On pisut kahju, et kaks aastat tagasi suvel plaanitud jutuajamine sellel kevadel lavakooli lõpetava Mikk Jürjensiga noore mehe kiire aja pärast ära jäi. Oleks saanud muutumist märgata nüüd. Eesti teatrimaastikule on sisenemas taas üks noor, loomingulistele noortele omaselt ja tõsiseltvõetavalt ideaalidesse uskuv näitleja.
Sa läksid Raplast neli aastat tagasi Tallinna lavakooli õppima. Näitlejaks. Mitu korda sa selle aja jooksul jõudsid mõelda, et äkki see ei ole ikka minu koht?
Meil koolis käib praegu uue kursuse vastuvõtt. Vaadates katsetele tulnuid, tuleb meelde see tunne, mis oli, kui ise sisse astusin. See närv on kõigil väga sarnane. Kogu maailm on selle närviga kaasas. Kui sisse sain, siis see tunne jäi. Väga tugev tõstetud seisund kestis poolteist-kaks aastat. Kõik oli koolis uus, kõik ained, erialatunnid, õpetajad… Lisaks oled õnnelik, et saad teha seda, mida tahad.
Siis, kui hakkasime juba tükke tegema, miski muutus. See oli järgmine tase. Uued mõtted tulid. Ka see, et äkki ma pole õiges kohas. Oli pettumusi. See milleski pettumine käis kõrvuti suure õnnetunde ja teadmisega, et olen väga õiges kohas.
Läbi diplomilavastuste, mis oli selle aja kronoloogiline telg, on olnud tunded väga kõikuvad.