Andres Puustusmaa (keskel) Pariisis, sõbra näituse avamisel.
Lugu ilmus, mõnigate kärbetega 17. aprillil, Maalehes.
Kunagise krimipolitseiniku Andres Anvelti romaani põhjal kirjutatud stsenaarium „Punane elavhõbe“ muutub režissöör Andres Puustusmaa filmikätes heade näitlejate, operaatori ja monteerija abil veripunaseks ja elavaks hõbedaks.
„Filmi teeb filmiks idee,“ ütleb Venes juba tuntud ja Eestis oma esimese täispika mängufilmi teinud režissöör Andres Puustusmaa. Ta kinnitab, et tegu on puhtalt krimifilmiga, lisades pisikese mõttepausi järel sõna “ilmselt“. Tõsi, film paneb pärast vaatamist küsima, mis kahekümne aastaga muutunud on. Kas tõesti ainult see, et kurjategijad on muutunud rafineeritumaks ja politseinikel on arvutis andmebaasid? Mis on täna teistmoodi, kas inimeste mõttemaailmas on midagi muutunud?
Ei ole paremaid aegu
Filmi tegevuse aeg on autorite soovil täpselt määratletud, loll lugu rahajahil noorte eesti meestega juhtub läinud sajandi 90. aastate algul. Segane aeg, kus loosungiks on vabadus. Kas ja mis teeb vabaks? Kurjategijad ei vali vahendeid, et rikkaks saada, politsei ei vali vahendeid, et neid vangi panna. Ükski väärtuskategooria ei ole ses elus püha ja puutumatu.
Suurtes plaanides näitab „Punane elavhõbe“, kui mõttetu, põhjendamatu ja õigustuseta on mis tahes vägivald. Seda ka, et kurjus on kerge kasvama, kui kokku satuvad sarnase mõttemaailmaga tegelased.
Punane elavhõbe, mida ükski selle otsija ja ostja pole näinud, arvatav tuumapommide valmistamiseks tarvilik metall, saab filmis korraks isegi nähtavaks. Ta on metalsetes torudes, mis pakendatud kui luksuskaup radioaktiivsuse märkidega elegantsesse nahkkohvrisse. Sellist pakendit iseloomustab tänase Eesti moesõna “glamuurne”. Kohver on vist ainus taoline ese filmis, kui välja arvata politseipealik Buldooseri (Peeter Oja) seljas olev Kalevi kirjaga dressipluus. Muidugi tiirlevad kurjategijate maailmas ka imeilusad naised. Film taas ei anna vastust, miks kurjusega palistatud maailm just ilusaid naisi ligi tõmbab? Kas sellel vastust ongi.
Tundub, et režissöör Puustusmaa jaoks on punane elavhõbe kujundis hüübinud veri tapetute, vägistatute ja pekstute näol. Veri – nii hindamatu ja vajalik elus inimesele, elvhõbedana soontes tukslev, ja täiesti kasutu, mõttetu, kui inimene on surnud. Hüübinud vere tahaks iga mõistlik inimene ära pühkida.
Metalne revolutsioon
Kui „Punases elavhõbedas“ puuduks teine plaan… Seal see on, napilt küll, aga olemas. Nii kurjategijate kui politseinike nägudel ja sõnades vilksavad kahtlused, kas selline maailm, nagu nemad endale ehitavad, ikka on õige. Kui see puuduks, siis võiks filmi võrrelda mõne aasta taguse nn. dokumentaalfilmiga „Laulev revolutsioon“. See ameeriklaste vändatud paljukiidetud film teeb eestlastest ja laulmisest kangelased ja kangelasteo. Hollywoodi klišeed ajavad vaataja nutma mis tahes maal ja riigis. Elavhõbeda kangelased vaatajat nutma ei aja, ehk.
„Punases elavhõbedas“ kumbki Andres, ei stsenarist ega režissöör, ei anna märku sellest, et mõttetuse nimel tapvate ja röövivate eestlaste ja venelaste kõrval on veel üks maailm, üks Eesti, kes elab laulvaks revolutsiooniks nimetatud ideaalidest kantult. Niisama ei anna eelnimetet ameeriklaste dokfilm kusagil märku, et ideaalmaailma ihkajate selja taga tegutsevad röövlid. Õnneks on Puustusmaa mängufilm näpuga näitamata napp aga mitmeplaaniline. Laulev dokumentaal aga kuulukse Ameerikamaa laste Eesti ajalootundide alusmaterjaliks saavat.
See või teine maailm
Pisut liiga tavaliseks on Eesti filmijuttudes saanud me näitlejate kiitmine, kuidagi nii, et film oli halb, aga näitlejad mängisid hästi. See on harjumuspärane absurdimaiguline tõdemus. Kuidas saab hästi mängida halvas filmis? „Punases elavhõbedas“ mängivad näitlejad ületavad ennast ja kinosaalis on see hästi tajutav, kohati tekkis tunne, nagu istuksid teatris ja jälgiksid elavat esitust.
See, millise mõnuga tavaliselt paipoisse mängiv Mait Malmsten pätti mängib, on ennenägematu. Kuidas liigub kulm ja kuidas suu. Puustusmaa näitab seda, ta kasutab, nagu oma varasemateski filmides, julgelt suurt plaani, toob näitleja väga lähedale. Kujutan ette, kuidas see näitlejate töö huvitavaks teeb, nad ei saa mängida, nad peavad olema siin ja pregu, muidu paistaks vale välja.
„Elavhõbeda“ näitlejad on kohal, kohe kõik, olenemata osa suurusest. Lembit Ulfsak teeb väikese rolli, mängib „ausa“ politseikoputaja suureks kaabakaks. Juhan Ulfsak seevastu mängib kurjategija sümpaatseks selliselt, et filmivaataja peab küsima, miks selle poisiga nii läks? Inga Salurand on ilus ja salapärane…
***
Andres Puustusmaa on hetkel see mees, kes suudab kinos kokku viia eesti ja vene näitlejad nii, et see tekitab sünergia. Filmi vaadates on tunne, et režissöör Puustusmaa teeb näitlejatega enne filmivõtteid proovi nagu teatris tehakse. Kiired kaadrid on täpsed ja maaliliselt mõjuvad.
Andres Puustusmaa filmikäekirja iseloomustab ehk see, et enne esilinastust oli režissöör pabinas nagu väike laps, kes peab koolisaalis luuletust lugema. Temas on ühendatud hea laps ja professionaal. Üks ja peamine põhjus Puustusmaa filmide õnnestumises on see, et mees armastab kino. See paistab välja.
Andres Puustusmaa, mis teid selle filmi tegemise juures rõõmustas?
Näitlejad, filmigrupp ja ilm.
Mida seda filmi tehes õppisite?
Seda, et ei tohi teha tegemist sulidega, kes peavad end tootjateks.
Kui palju te filmi tehes olete ratsionaalne, kui palju lähtute emotsioonidest ja intuitsioonist?
Filmi ettevalmistamisel ratsionaalne, võtetel ratsionaalne pooleks intuitsiooni ja emotsioonidega.
***
“Punane elavhõbe“
Filmi režissöör Andres Puustusmaa
Operaator Mait Mäekivi
Monteerija Tambet Tasuja
Heliloojad Ardo Ran Varres ja Riho Sibul
Kunstnik Ervin H. Seppel
Osades: Märt Avandi, Peeter Oja, Juhan Ulfsak, Mait Malmsten, Inga Salurand, Kirill Käro, Taavi Teplenkov, Ilja Nartov, Aleksander Bashirov, Ksenija Buravskaja, Anna Begunova, Sergei Barkovski, Natalja Murina-Puustusmaa, Renata Piotrovski jt.
Tootis Taska Film.