Rein Ojaga Lembit Ulfsakist: Laval säramine nõuab omaette olemist

Lembit Ulfsak saaks 4. juulil 70aastaseks. Näitleja suri kevade hakul, 17. märtsil. Räägime teatrijuttu Draamateatri juhi Rein Ojaga garderoobis, mida nad koos jagasid kümme aastat. Kolmandaks garderoobikaaslaseks on tänaseni Ain Lutsepp. Kolm nime on senimaani kirjas ka garderoobi ukse kõrval.

Lembitu grimmilaua peegli küljes on foto, esimese pilguga vaatan, et ta on pildil Mikk Mikiveriga. Vaatan lähemalt ja küsin Reinult, miks just see pilt. Ta ütleb, et see on tehtud Lembitu soovil: pildil on Rein Sigismund Freudi grimmis ja Lembit nii, nagu ta on. Kas just identsed kaksikud, aga nagu kaksikvennad kindlasti.

Rein, kaua sa oled olnud Draamateatri direktor?  

11 aastat.

Tajud sa seda, kuidas selle teatri teevad suureks just siin töötanud Eesti suured näitlejad?

Teatri ajaloo teeb see väärikaks kindlasti. See on kõige vanem teatrimaja, kus Eestis teatrit on tehtud, nii et siin on tõepoolest eriliselt palju suuri isiksusi oma tööd teinud ja elu elanud.

Ma tulin siia siis, kui olin juba piisavalt vana. Kui oleksin tulnud teatrikoolist, hästi noorena, ju siis oleksin ilmselt rohkem kikivarvukil käinud.

Lembit saab, jah, ikka saaks kohe seitsmekümneseks. Mis sa arvad, kas 70aastane näitleja saab olla ja on tippvormis?

Saab küll, muidugi saab. Ita Ever on 86. Vorm on ikka rohkem inimeses kinni kui vanuses. Vanus ei loe. Kristjan Jaak Peterson suri, kui oli 21aastane, oskas vähemalt 16 keelt ja oli selleks ajaks teinud näiteks rootsi-eesti sõnaraamatu. See oli tema elutöö, lihtsalt see elu oli tunduvalt kiirem kui teistel.

Inimesed on erinevad, on sprinter-tüüpi ja staier-tüüpi. Staierid suudavad elada pika elu ja pidada vastu ühtlases kõrges tempos. Teised sprindivad, jõuavad kiiresti tippu… Aga tipp – kuidas kellelgi.

Inimeses on loomulikult sees tunnustamisvajadus, proovid oma igas tegevuses jõuda sinna, et tuleks ka väline tunnustus. See on ikka nii olnud.

Praegusel ajal on rõhk just välise peal. Samas võiks see ju ollagi tore kõrvalnähe, kui sind tunnustatakse. Reaalselt võiks inimese tegevus iseendale rahuldust pakkuda. Hinda ennast ise… Aga kiitus toidab.

Milline Lembit Ulfsak oli – enesekindel, kahtleja…

… ta inimtüübina ei olnud see, kes kõigile mett moka peale määriks. Inimese sisse ju ei näe. Ta ütles oma arvamuse välja ja ütles nii, nagu asjad on. Aga see, mida ütles, ei olnud pahatahtlik. Ta ei öelnud midagi selleks, et öelda halvasti… Vaata, kui sinu eesmärk on midagi parandada, siis peab olema ka vastuvõtjal soov, et asjad paraneksid. Paljudel inimestel kukuvad hinnangud välja nii, et eesmärk pole asjade seisu paremaks muuta, vaid lihtsalt maha teha. Kriitilised on mõlemad. Lembitu väljaütlemised olid pigem küll õpetlikud, oma mõtlemisest ja elukogemustest tulenevad õpetused. Kuigi, jah, ta ütles väga otse, kui ütles.

Too mõni näide?

See on legendaarne nali. Ma isegi ei mäleta, mille puhul keegi küsis: „Kas ma ütlen siis ei?” Ja Lembit vastas: „Ei, ütle ei, raisk!” See sobis talle.

Olete te koos mänginud?

Mõtlesin sellele. Teatrilaval oli Punttila ainus, kus olen temaga koos mänginud. Mujal küll rohkem, aga just teatris on nii. (Näidendi „Härra Punttila ja tema sulane Matti” lavastas Draamateatris Katri Kaasik Aaslav 1994. aastal. Lembit Ulfsak mängis härra Punttilat ja Rein Oja tema autojuhti Mattit. Õnneks on see lavastus säilinud digiarhiivis: https://arhiiv.err.ee/seeria/harra-punttila-ja-tema-sulane-matti/lavastuslik/31 MM). See oli minu vist esimene kaasamängimine Draamateatri lavastuses ja ka Lembit oli taas laval üle pika aja.  Oli tore tegemine. Ta oli väga hea lavapartner. Punttila on ju enamus ajast purjus.

Mäletan, kui proovide ajal istusime teise korruse puhvetis ja vaatasime aknast välja. Üks täiesti purjus mees oli telefoniposti küljes kinni ja põrnitses järgmist posti, siis läks, sööstis, siis oli teise küljes kinni. Sealt Lembit võttis oma Punttila jooksud, ta peaaegu lendas saali, viimasel hetkel peatudes…

Ehk garderoobijutud on elus tähtsamadki.

Me, jah, siin palju rääkisime. Ta luges, luges, luges, luges… venekeelset kirjandust väga palju. See kapp siin oli tema raamatuid täis. Ta ei lugenud niisama, vaid ka soovitas materjale teatrisse.

Näiteks meil täna väga hästi minev lavastus „Väljaheitmine” on tema soovitatud. Ja mitte niisama üldiselt, vaid ta ütles noorele Hendrik Toomperele otse, et sina võiks seda teha.

Jah, see näidend ilmselt oli vene keeles olemas.

Küllap, see on Leedu tükk. Meile enamasti dramaturgia jõuab inglise keele kaudu.

Mõne inimesega oled kõrvuti koos ja räägid temaga oma peredest ja elust. Teatrist me ju Lembituga ka rääkisime, aga teatrist ma räägin paljudega… Lembituga rääkisime elust.

Kuidas sina seda tunnetad, kas kunst on elu elevadiluust tornis või…?

Ükskõik, mida sa teed, kõik on eluga seotud. Kas inimene, inimesed, kes loevad raamatuid, on elust eraldi – ei ole ju. Loed „Kolme musketäri” ja mõtled: ahhaa, juba siis oli nii; oo, siis oli teistmoodi… Alateadlik võrdlus eluga käib ju nagunii kogu aeg, ka teatris.

Mu meelest ei ole oluline võtta lavastada „Hamlet” ja seada esimeseks eesmärgiks teha ta hästi kaasaegseks. Tegelikult tuleks tükist leida oma üles, kaasajastamine ei ole esimene ülesanne.

Teatud tõed on tõed läbi aegade. Inimene, inimkond võib muutuda selles osas, mis ta informatsioonina kätte saab. Samas oma põhivajadustelt on ürgsus meis kõigis sees.

Sa tulid Draamasse direktoriks…

Ma ikka pean sind siin parandama, tulin teatri juhiks. Sõna direktor on, nagu ta on.

  1. aastal, kui sa astusid teatrikooli, oli Lembit Ulfsak juba kuulus. 43 aastat tagasi.

Ei tea neid aastaarve, aga Ulenspiegeli filmi ta meie kooli ajal tegi. Jah, muidugi. Ma nägin 70ndatel Noorsooteatris tema Henry Teist lavastuses “Becket e Jumala au” koos Heino Mandriga.

Ja mina nägin ta „Kevade” Kiirt. Kuidas sulle tundub, kas Ulfsak tajus seda, et on kuulus? Ma siin mõtlen, et kuulus olemine on ka koorem, kui see pole vaid tähelend.

Ma arvan küll, et ta tajus seda ja võttis seda ka kui vastutust.

Tuntuse või kuulsusega kaasneb alati see, et su ümber kogunevad inimesed, kes arvavad, et sa oled nende suur sõber. Ja siis tekib selline distantsi hoidmine – sa ei taha nii paljusid enda ümber. Ja siis inimesed arvavad, et sa oled ülbeks läinud, oled arrogantne… Tegelikult, arvan, see ei ole ülbus, vaid pigem soov peitu pugeda. Las see minu töö olla, see ei tähenda seda, et ma elus peaksin kohe kõigiga semu olema. Tihti unustatakse see ära, et laval või filmis säramine nõuab omaette olemist hoopis, ettevalmistamist, lugemist, mõtlemist. Ja kui siis kuulsaks saad ja seda natuke tõrjud, siis öeldakse ülbe ja et enne sa selline ei olnud. Seda, milline sa enne olid, lihtsalt ei pandud tähele.

Iga inimene võib valida oma suhtlusringi ise. Kuulsus ei tähenda kuulumist kõigile. Tahe mitte suhelda võib vahel olla ka oskamatus suhelda.

On erandeid, aga on elukutseid, kus inimesi nägupidi tuntakse ja arvatakse, et ta peab olema kõigi oma. Ei ole nii.

Lembit viimasel ajal ei jäänud ka esietenduse peole. Läks koju kohe. Need peod ei meeldinud talle, ta oli seal lühikest aega või ei olnud üldse. Inimesed on erinevad.

Tegi Lembit sulle kui teatrijuhile ettepanekuid, et nii, ma tahaksin nüüd seda rolli mängida?

Ei ja ma arvan, et ta ei olnud üldse see tüüp. Ta pakkus küll näidendeid, aga ei küsinud rolli.

Kuidas täna muidu on, kas näitlejad selliseid asju teevad?

Nii ja naa. Aga enamasti materjal, näidendid jõuavad ikka lavastajate kaudu kohale ja kirjandustuba teeb kõvasti tööd.

Kaebamas siis üksteise peale ei käida?

Ma ei salli pealekaebamist ja olen öelnud otse, et seda ei maksa teha, see minu puhul ei toimi.

Sa ka enda näitlemissoove oled suutnud juhipositsioonil olles taltsutada.

Julgen öelda, et olen küll rohkem rollidest ära ütelnud. Kui aastas näpistan aja üheks uuslavastuseks, siis on hästi. Vahel ei saa sedagi. Väga raske on muidugi vabandada, et kuulge, mul on siin teised kohustused. On ka selliseid asju olnud, millest ära öelda ei saa.

Näiteks?

Päris viimane roll oli, kui mängisin Lembit Ulfsaki asemel kümme etendust ta poja Juhani lavastuses „Kaart ja territoorium”. Õppisin sisse. Lembit ise tegi mulle selle ettepaneku, kui ta oma haigusest teada sai. Ütlesin: jah, teeme nii, seni, kui sa tagasi tuled… Ta tegelikult teadis oma seisu.

Lembit andis mulle tekstiraamatu ja rääkis täpselt, kuidas tuleb teha. Raamatus oli üsna täpselt märgitud, kust me osatäitja tuleb ja kuhu läheb. Tema tegi minuga esimese proovi ja õpetas mind sisse sesse lavastusse.

Täna algab Eesti Draamateatris puhkus. Lähed sa puhkama kerge südamega?

Lugesin hiljuti Londoni rahvusteatri pikaajalise juhi intervjuud. Ta seal ütleb, et me kõik tahame teha tükke, mis on komplitseeritud, rikkad, keerulised, sügava hingeeluga. Teatrijuhina lisandub sellele veel üks aga – aga ma pean neile ka pileteid müüma. Ka teatrijuhil on visioon, aga ta peab kohe arvestama, et sellesse on sisse kirjutatud kompromissid. Teatris töötavad inimesed ja nad kõik püüavad ideaali poole. Ma olen selles veendunud. Ma usun sellesse, aga kahjuks need ideaalid meil on erinevad. Ideaal ei saagi olla üks, järelikult me peame kuidagi oma ideaalidega kokku saama, ka kõige tühisemas komöödias on see võimalik. Juhi asi on anda ja luua võimalusi vormist sõltumata. Peaasi, et on huvitav ja professionaalne. Lembit Ulfsak inimesena ja näitlejana oli huvitav ja professionaalne. Oli eeskujuks.

 

Mida toob Draamateatrile järgmine hooaeg?

Plaanis on 12 esietendust. Mängime üle 500 etenduse. Tahame pakkuda oma trupile uut ja huvitavat tööd. Kas sellest saab ime või läbikukkumine, see on kellegi teise kätes.

Kõigepealt tuleb välja Anton Tšehhovi „Ivanov”, Uku Uusberg lavastab, peaosas on Indrek Sammul, külalisena teeb kaasa Vanemuise näitleja Aivar Tommingas, kes muide jagab meiega sedasama garderoobi, kus juttu ajame. Esietendus on oktoobris.

Priit Pedajas lavastab Soome tükki „Udu”. Lavakunstikool tuleb meie majja, Lembit Peterson teeb nendega Moliere´i „Õpetatud naised”. Kokkulepe on Mari-Liis Lillega, kelle lavastus räägib Siberi eestlastest. Kerttu Moppel tuleb tegema Maksim Gorkit, üle pika aja siin, lavastab näidendi „Väikekodanlased”. Eesti vabariik 100 jaoks on meil olemas Andrus Kivirähki näidend, seda teeme koos Nargen Operaga.

Roman Baskin plaanib uut lavastust Ita Everiga. Vana Hendrik Toompere teeb lavastuse ja ka nooremal on oma koht me plaanides.

Ilmselt toome nüüd sügisel tagasi repertuaari Andrus Kivirähki näidendi „Eesti matus”. Noored, kes seal alustasid, on nüüd 15 aastat vanemad, nemad vahetuvad. Lembit Ulfsaki asemel peaks mängima hakkama Tõnu Oja, kes on sündinud Lembituga ühel päeval 4.juulil..

Allikas: Vestlus Rein Ojaga

 

 

 

 

 

 

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga