- juunil 2017 otsustas Rapla vallavolikogu, et Rapla linn on korvpallipealinn.
Kui vallavolikogu otsust tegi, olid nii Rapla linna, valla kui kohe ka maavanemata maakonna muusikud, koori- ja tantsujuhid, noor tantsu- ja laulurahvas Tallinnas peol. Mina lugesin sellel ajal Mats Traadi romaani „Puud olid, puud olid hellad velled”. Õhus oli sel hetkel, arvan, et kohe on ees uute kohalike omavalitsuste valimine. Uus pealinn kuulutatakse välja valla sünnipäeval 1. oktoobril, valida saab 15. oktoobril.
Arengukava muutub
Kui asjad on untsus, siis tuleb enamasti vabadust juurde anda. Minu vald muudab praegu arengukava, mis koostatud aastani 2025. Ma ei ole nii kõva mees, et teaksin öelda, kas punkt „Talendid Raplasse (andekate ja aktiivsete inimeste ning nutikate ja uuenduslike lahenduste meelitamine Rapla valda) tegevuste raames Raplas spordiklassi avamine” on arengukavas uus või kordab eelnevat. Seda tean, et arengukava muutmiseks on välja kuulutatud avalik arutelu, kuid korvpallipealinna asi tehti kähku ilma aruteludeta ära.
Mäletan – see oli ikka aastat 20 tagasi, kui unistasin maakonnalehes, et Raplas avataks kultuuriklassid. Kus Ly Ehin õpetaks türgi ja ehk ka vana pärsia keelt, Andres Ehin loeks kultuuride ajalugu näiteks kogu maailma luule kaudu. Sinna see tookord jäi. Ly ja Andres käisid, selleks et elada, Rapla maakohtus tõlkideks. Nüüd pole maakohut ka enam, on osakond.
“Mina jään raudselt Raplamaale”
Sellise loosungi all kõndis Raplamaa noor laulupeorahvas volikogu otsuse ajal Tallinna tänavatel. Eks ses loosungis pisut palju jäikust ole. Mina nii vanana teadsin, et raudselt lahkun siit. Elu uperpallid on alles nüüd mu siia kinnitanud ja vaevalt et kusagile mujale lähen.
Mulle oleks täna muidugi sobinud, kui volikogu oleks Rapla pensionäride pealinnaks kuulutanud. Korvpallipealinnaga on mõistagi lihtsam: loen, et lisaks spordiklassile on plaanis avada korvpallimuuseum. Ja küll klubi selle ära teeb. Seal on andekad juhid.
Pensionäride pealinnaga oleks rohkem tegemist, kõiges tuleks arvestada vanade inimeste iseärasustega. No kujutan ette, et selles pealinnas autoliiklust ei ole, tänavad liiguvad ise ja liigutavad inimesi, kes väsivad. Perearstid selles linnas on noored talendid ja teevad koduvisiite, mitte ei korja vaevatute järjekordi arstikabinettide uste taha. See võiks olla ka eeskujude pealinn, selline, kuhu vanad talendid elu lõppu veetma tulevad. Istepinke on igal pool ja loodust. Ja muidugi on ka elurõõmsate tervete pensionäride ülevalpeetav korvpallikool ja klubi ja muuseum.
Kõigele lisaks saaks sellisel moel Raplast ka noorte linn. Lastel on tänaseni kombeks oma vanematel külas käia, neile lapselapsi hoida tuua ja isa-ema pannkooke süüa, kuni see veel võimalik. Mingu nii või mingu naa, mina jään raudselt…
Mu tuttav, üks Rapla noortest talentidest kurvastas: „Vaieldamatult seob korvpall, eriti klubikorvpall, mida Rapla pealinnastaatus peaks toetama, vähem inimesi kui kultuur.” Tal on õigus muidugi. Aga ütlesin talle hoopis, et kahemeetrine Ameerikast ostetud tsentrimängija, kes kindlustab Rapla Piimameister Otto või Saku sumeda nime kandvale tiimile Eesti meistrivõistlustel pildiloleku, paistab ikka ju kaugemale kui Riinimanda laulukoor…
Küllap ma sellest olen varem kirjutanud, et Thea Paluoja Rapla laulustuudio iga-aastased kevadised nii-öelda aruandekontserdid peaksid valla ja sponsorite toel oma kontserte tegema, olema vähemalt Tallinna raekoja platsil. See oleks raplalaste ja Rapla laste, talentide ja Thea töö väärtustamine. Küllap siis Delfigi sellest kirjutaks. Viimane on iroonia. Kui mõni ei mõista, siis üks suts teatest, millega vallavolikogu Rapla korvpallipealinnaks saamise otsust põhjendab: „Viimastel aastatel on meistriliiga võistkond viinud Rapla nime üle-eestilisse meediasse. Pidevalt ja regulaarselt ollakse kajastatud nii suurima internetiportaali Delfi, ERRi kui ka päevalehtede ja loomulikult kohaliku maakonnalehe poolt…”
Kui ma juba selle nii-öelda põhjenduste juurde jõudsin, siis seal on veel: „Kunagises Rapla LNSK-s alustasid korvpallimänguga nii Mihkel Tiks kui Andres Sõber.” Kaks kuulsust, eks – pole paha. Aga unustatud on, et Mihkel Tiks läheb ajalukku ennekõike mehena, kes 1985. aastal avaldas tol ajal bestselleriks saanud „Korvpalliromaani”. Selle dramatiseeringut mängiti Vanemuise teatris. Pealkirjaks oli „Lahtihüpe” ja peaosas oli Raplast pärit noor näitleja Aivar Tommingas. Ega sedagi enam paljud tea, et Mihkel Tiksi ema oli Rapla keskkoolis inglise keele õpetaja. Tema käe all said nõukaaegsed lapsed suhu korraliku inglise keele. Ja sealt siirded ehk laiemasse maailma.
Lähen korraks veel arengukava muudatuste kallale – ikkagi arutelu aeg. Loen ja vaatan, et volikogu kavakoostajad on oma arusaamadega spordist ja kultuurist üsna 20. sajandi keskel. Ikka parandatakse vana, ikka veel rekonstrueeritakse Rapla staadionit. Korraldatakse, toetatakse, aga ei ühtegi punkti, kus oleks selge eesmärk – kuhu tahame jõuda ehk mis on asja mõte.
Rapla on isevärki koht, kust on pärit paljud inimesed, kes kogu Eestis midagi määravad. Meil siin ei kasva kahe meetri pikkusi mustanahalisi korvpallureid veel, aga just meilt on oma teed alustanud Kaido Ole, Vaiko Eplik, Märt Avandi, Pärt Uusberg… Küllap ka edaspidi neid tuleb, usun, et spordi ja kultuuri ühisel toel – tulevased haritlased. Et volikogu sest pildist korvpalli välja tõstis… Kui tänapäeval ongi asja mõte regularselt Delfisse saada, pole muidugi arutelusid tarviski…
Pajupuu ja isamaa
Minul ei ole midagi korvpalli vastu, see on tore mäng, haarab kaasa, energilisematel on mõnus ja muretu korvpalli fännata ja ühistunnet tunda. Lisaks on saarlasest Rapla meeskonna kapten Indrek Kajupank pele selle, et on hea korvpallur ka arukas noor inimene, minu inimene, oma inimene. Aga ma põikan korraks hoopis Eesti riigi ametnike taset näitava Haabersti paju juurde. Sellele mõeldes ei tohiks unustada, et meil on keskkonnaminister koos oma ametkondadega. On ametnike armee, kes tegeleb planeeringute ja muu taolisega. Kõik ametis selleks, et kekonda ja loodust hoida.
Paju ümber toimuv näitas, et see ei toimi väärikalt, nii, nagu ühele riigile kohane. Isegi politsei on saamatu. Kõik käituvad nii nagu oleksid aru sootuks kaotanud. Ja me suhtekorraldajate kabinettides istuv armee laseb elus pajupuu kallale ekskavaatori. Siis kui on kohal kogu me meedia. See on üks inetumaid pilte üldse, mis ilmus kõigis portaalides: suur ekskavaator tõukab oma kopaga puud vigastades teda sinna suunda, kuhu ta nagunii peaks kukkuma. Mu jaoks on see sama kui inimese praadimine aeglasel tulel või inkvisitsiooniaegne rattale tõmbamine. Sure kurivaim, aga enne seda piinle. Ja ma imestan, et me loodusest hoolijad ei ole pööranud tähelepanu sellele, mida kõike meil ekskavaatoritega tehakse. Savisaare teerull on selle kõrval poisike. Pähe tuleb, et labased ja jõhkrad vägivallateod meie maa vastu, kuhu “mina jään”, saavad eelkõige alguse sellest, et ametnikel on käsk elusast mitte hoolida.
Kunagine Rapla vallavanem, ka riigikogus tööd teha püüdnud Aare Heinvee viis mind mõni aeg tagasi Kaiu valda, millest saab Rapla valla osa. Ta näitas mulle kunagise rikka kolhoosi aegset väliujulat, millest suurt midagi peale betoonaugu enam järel pole. Ja siis viis mu Karitsu tehisjärve äärde. Aare on EPA haridusega maaparandaja. Näitas mulle selle kunstjärve ääres võssakasvanud pumbajaama ja seletas, et see järv ja muu kerkis nõukogude ajal Kaiu külje alla põldude vahele, sest oli viisaastaku plaan. Kõigis liiduvabariikides oli ette nähtud, et juurvilja kasvatavatesse kolhoosidesse ehitatakse niisutussüsteem. Muidugi ka Eestisse, kuigi siia seda eriti vaja ei olnud. Süsteem maksis väga palju. Kaiu sai raha ja see ehitati. Aare Heinvee sõnul see töötas üks kord. Siis, kui objekt pidulikult vastu võeti ja avati. Tänaseks on tookord tehtud haljastus ainus, mis silma paistab. Puud on suureks kasvanud. Nii need, mis ise kasvanud, kui ka eriti need, mis aednike plaani järgi istutatud. Tuleb ju tuttav ette?
***
Rapla vald saab haldusreformiga endale Raikülast Lipalt kaasa Uku Masingu, Juurust tuleb Mahtra sõda, Kaiust Kuimetsa suured karstikoopad… ja üsna kohe peaks Raplas avatama riigigümnaasium, millel pole mingit vajadust hoida seda, mis kuulub traditsioonide hulka. Mina jään. Ka siis, kui Rapla on korvpallipealinn. Ka siis, kui elu mõte on pääseda meediasse. Ja ka siis, kui lõpuks on meeles vaid täna istutatud puud. Ja palun pange see lugu siis Delfisse otsustajad. Siis ma jään, igatahes.