„POLIITKORREKTSUSE HÄVITAV TERROR JÄTAB KUNSTILE AINA VÄHEM RUUMI.“

„POLIITKORREKTSUSE HÄVITAV TERROR JÄTAB KUNSTILE AINA VÄHEM RUUMI.“

Aija Kaukule usutles Riia Uue Teatri kunstilist juhti Alvis Hermanist. Meediamaja “Latvijas Mediji” ja Alvis Hermanise lahkel loal läti keelest tõlkinud Hannes Korjus.

Novembri lõpuks oli vaatajateni jõudnud Alvis Hermanise ja Riia Uue Teatri suvel loodud 10-seerialine film „Agentuur“, mille tegevuspõhjaks on tänapäeva reklaamiagentuur. Moskvas Rahvuste Teatris esietendus Alvis Hermanise lavastatud „Gorbatšov“ – NSV Liidu viimasest liidrist Mihhail Gorbatšovist.

Me kohtume 23.novembril, Läti teatri aastaauhindade väljakuulutamise päeval (tuntud kui Peiarite öö / läti keeles Spēlmaņu nakts), aga Riia Uues Teatris lavastatud „Valge helikopter“ nomineeritud lavastuste hulgas ei olnud. Mida tähendab teile koduse teatriilma tunnustus?

Tolle auhinna määrab ära viie inimese kollektiivne maitse. Mul on omaenda isiklik maitse, ning minu teatri aastaauhind möödunud hooaja parima lavastuse eest kuulub raudkindlalt režissöör Gatis Šmitsi lavastusele „Peiarit otsides“, mis ei pälvinud ühtegi nominatsiooni. Hea teater ja mitte hea teater on väga laialivalguvad mõisted. Ma tean, mis on “Valge helikopter”, mulle pole tarvis hindeid panna, justnagu koolis. Ma arvan ülepea, et kunstnikel, oma ala tõsistel tegijatel, on omaenese baromeeter, neil pole mingit tarvidust, et tuleks üks žürii ja hakkaks midagi arvama.

Kas me näeme veel “Valget helikopterit” Riias?

Eks ikka. Niipea kui vaatajad jälle priilt saali lubatakse ning lennukitel lubatakse Ameerikast siia lennata, saab kõik toimuma. Mihhail Barõšnikov ootab väga, et saaks jälle mängima tulla.

Vasakult: Guna Zariņa (õde Tabiana), Mihhail Barõšnikov (paavst Benedictus XVI), Kaspars Znotiņš (paavst Benedictus XVI sekretär). Alvis Hermanise lavastuse “Valge helikopter” (Riia Uus Teater) pressifoto.

Kevadel ütlesite, et isolatsioon muudab nii üksikisikuid kui ka terveid teatreid. Kas muutused on juba tuntavad?

On toimunud mingi rahunemine. Inimesed on muutunud introvertsemaks ning see on hea, sest 21. sajandil üles võetud kiirus ei klapi bioloogiliselt inimese psühhofüüsikaga, meie bioloogilistel parameetritel on lihtsalt omad piirid. Kiirus on olnud sedavõrd suur, et kõik on muutunud liialt pealiskaudseks ja ebainimlikuks. Teatri puhul on ilmselge, et mitte mingisugune ersatsteater pole võimalik. Teater sünnib vaid füüsilise kohtumise ja vahetu elamuse teel. Kõik need zoom-teatrid on lihtsalt üks jama. Ma ei tea ühtegi näitlejat, teatripraktikut, mina kaasa arvatud, kes oleks suutnud mõne zoom-etenduse lõpuni vaadata. Kriitikud ei tule arvesse, mida muud nad praegusel koroonapandeemia möllamise ajal vaataksidki. Tehnoloogiaid näppida on muidugi huvitav, aga see pole teatri tulevik. Risti vastupidi – kui normaalsus naaseb, on enamikul igasugustest zoomiteatritest lihtsalt kõrini.

Alvis Hermanise lavastatud “Gorbatšov” Moskva Rahvuste Teatris. Vasakult: Tšulpan Hamatova (Raissa Gorbatšova), Jevgeni Mironov (Mihhail Gorbatšov). Pressifoto: Ira Poljarnaja

Gorbatšovi” lavastuse puhul, mis hiljuti esietendus Moskva Rahvuste Teatris, ei pääsenud teiegi prooviperioodil ekraanide ja zoomide kasutamisest.

Ei, ei, lavastus sündis Riias, mobiiltelefoniga lavastuste valmis ei tee. Ehk isegi saaks, aga sellest tuleks üks jura. Näitlejad (Raissa Gorbatšova osatäitja Tšulpan Hamatova, Mihhail Gorbatšovi osatäitja Jevgeni Mironov) olid terve augustikuu siinsamas, Riia Uues Teatris. Lavastus pandi kokku Riias, proovisaalis. Ainult päris kõige lõpus, kui näitlejad tegid lavaproove juba Moskva Rahvuste Teatris ning mind seal ei olnud, käis juhendamine ekraanide kaudu.

Pileteid “Gorbatšovi” etendustele haarati lennult. Kas teieni on jõudnud ka prototüübi enda kommentaarid, kui mitte arvestada linnalegendi ta ülestõstetud pöidlast vahetult pärast etenduse lõppu?

Mihhail Gorbatšov oli etendusel, ta helistas pärast. Ütles, et on tänulik ja liigutatud. Ta tahtvat tulla veel kord ja uuesti vaadata, kuid see ei olevat vist niipea võimalik, sest Moskvas peavad 65-aastased ja vanemad inimesed püsima koduseinte vahel, pealekauba ei tohi teatrisaali täitumus ületada 25%. Etendused üksvahe ei toimunud, sest ka näitlejad olid koroonaviirusessse nakatunud – esiti Hamatova, seejärel Mironov –, aga nüüd jätkavad nad jälle mängimist.

Lavastuse keskmes on Gorbatšovide – Mihhaili ja Raissa – armastuse lugu, poliitika jääb justkui tagaplaanile. Tundub koketeerimisena – teha nüüd, Putini Venemaal, lavastus NSV Liidu viimasest presidendist, ning mitte puudutada poliitikat.

Muidugi, pole võimalik rääkida Gorbatšovist ning teeselda, et mingit poliitilist konteksti pole ollagi. Minu ambitsioon oli püüda mõista inimlikku motivatsiooni, miks Gorbatšov poliitikuna käitus just nii ega mitte teisiti.

Võinuksin teha lavastuse suvalisest onust, ent antud juhul on tegemist lavastusega inimesest, kes muutis maailma uueks. Eesmärk oli mõista, kust selline inimene välja ilmus ning miks ta just niiviisi käitus. Ühes sellega üritasime esile tõsta privaatset konteksti. Arvan, et see läks meil korda, sest Moskvas on lavastus kõnetanud inimesi mitte üksnes kunstiteosena – lavastus on teatud määral muutnud paradigmat, millega tavatsetakse hinnata Gorbatšovi pärandit. Teater siiski suutis seda teha. Venemaa kahe suurima telekanali – Rossija ja ORT (Pervõi Kanal) – uudistesaadetes oli “Gorbatšovi” lavastusele pühendatud väga palju aega, pealekauba käsitleti teemat Gorbatšovi suhtes positiivses võtmes, misVenemaa jaoks on uus suundumus.

Pärast helistas Gorbatšovi fondi tegevjuht, ta oli šokis ja erutatud, sest Gorbatšov on Venemaal olnud kogu aeg justkui tasalülitatud – ei olnud kombeks temast isegi televisioonis rääkida.

Kas see oligi lavastuse eesmärk? Teatrikirjutaja Anna Banasjukevitš on lavastusele pühendatud arvustuses osutanud, et põhikonflikt ei väljendu mitte laval kulgevas loos, vaid vaatajate suhtumises Gorbatšovisse, sest NSV Liidu viimane liider pole enamikule sugugi positiivne tegelane – vabaduse tooja, külma sõja lõpetaja, akadeemik Andrei Sahharovi asumiselt tagasitooja.

Mul ei olnud mingit kavatsust hakata sorima Venemaa sisepoliitikas. See ei ole minu riik. Kordan üle, et mulle ei meeldi, kui välismaalased hakkavad moraali lugema, kuidas me elama peaksime, samamoodi ei tundu mulle õige, et hakkame nüüd Venemaad õpetama, mismoodi ta peab elama – kas nad, näiteks, peavad Putini poolt hääletama või mitte. Meile ju ei meeldi, et Venemaa telekanalid ajavad Läti kohta igasugust jama – et oleme ühed lollpead, et ei oska seda ja kolmandat, ei saa aru sellest või teisest asjast. Ning vastupidi täpselt samuti.

Valisin Gorbatšovi lavastuse keskseks tegelaseks seepärast, et ta mõjutas ju väga paljude inimeste elu, kes elavad väljaspool Venemaad. Ka minu oma. Mida iganes sa ka ei arvaks, aga toona, kui Läti oli veel okupeeritud, oli ta formaalselt ka meie president. Mul pole mingit tahtmist sekkuda Venemaa asjadesse, saagu ise kuidagi hakkama. Ja annaks Jumal, et saaksime hakkama omaendi probleemidega, mis pole sugugi väiksemad.

Kas praegune olukord kultuuris on probleem? Kas Riia Uus Teater saab ärajäänud etenduste eest piisavalt kompensatsiooni?

Kõik sõltub sellest, millega võrrelda. Tean hästi, et Saksamaal, Austrias kompenseerib riik kunstnike tööseisakuid tunduvalt heldemini. Häda suurusest saame aimu siis, kui kõik on juba möödas. Läti rahandusminister tahab olla Euroopa meister kulude koomaletõmbamises. Äge! Eks vaatame, kes on pärast kulude koomaletõmbamise lõppu veel ellu jäänud.

Riia Uues Teatris on kõikidel juba üsna tükk aega puhtsümboolne palk. Kõik elavad säästudest. Pidin mõtlema, kuidas praegusest olukorrast välja tulla, sest halamisega kaugele ei sõua. Seepärast hakkasimegi filmi tegema. Inimesed ei pääse sel talvel veel kaua teatritesse, kohvikutesse, kontserditele, restoranidesse ja kohvikutesse – nüüd on neil võimalus vaadata meie telesarja. [2]

Juba märtsikuus oli selge, et vaatajad ei pääse väga kaua teatrisse. Nii tuli mu ajus toimunud ideekonkursil võitjaks idee teha omaenda telesari, omaenda ressursside ja näitlejatega. Telesarja sihtrühm on meie lojaalsed vaatajad. Esimeste müügitulemuste pealt võib öelda, et on läinud väga hästi. Oleme rahul – see tähendab, et Riia Uue Teatri lojaalne vaatajaskond on koos meiega.

Agentuur” (režissöör Alvis Hermanis, Riia Uus Teater). Foto autor: Mārtiņš Grauds

Telesarja vaatamise eest küsitud hind – viiskümmend eurot – ajas paljud juba tagajalgele.

Olen valmis sellest rääkima. Paar nädalat tagasi pidin laskma oma koduvärava ära parandada – maksin töömehele päevatasuks viiskümmend eurot. Kuu aega tagasi varises mu õues maha suur mänd. Arborist küsis päevase töö eest sada kakskümmend eurot. Mulle ei tulnud mõttesegi temaga vaielda. Me ei vaidle arsti juures või restoranis, ka siis, kui oleme mõne töömehe endale koju tellinud. Meie ühiskond on harjunud, et kunsti võib tarbida tasuta, et see kingitakse talle.

Muidugi, meie telesarja hinda võib kõrvutada “Netlflixi” jt. samalaadsete voogedastusteenuste osutajate omadega või piraatsisu pakkuvate torrentide hindadega. Inimesed on paugupealt šokis, et milline häbematus – küsida kümne tunni eest viiskümmend eurot. Inimesed ei saa aru, et ingliskeelset või venekeelset telesisu võib vastava vaatajaskonna üüratuse tõttu müüa kopikate eest. Läti keelt mõistvaid vaatajaid on nii palju, kui neid parajasti on. Objektiivne hind on meie puhul sootuks teine. Pealekauba – on lubatud ka mitte osta. Me orienteerume Riia Uue Teatri vaatajaskonnale, kes mõistavad, et mitte ükski “Netflix” ei näita neile Riia Uue Teatri telesarja, kus mängivad Kaspars Znotiņš, Andris Keišs, Baiba Broka, Guna Zariņa, seal seda lihtsalt ei ole.

Aga miks arvatakse, et kultuur peab olema odav või suisa tasuta?

Agentuur” (režissöör Alvis Hermanis, Riia Uus Teater). Foto autor: Mārtiņš Grauds

   Peapõhjus sai juba välja öeldud – peaasjalikult suurkeeltes ligipääsetav massikultuur on väga odav, sest seda tarbib üüratu hulk vaatajaid. Teiseks – professionaalsus on degradeerunud.

Läti pagulased pidid Teise maailmasõja lõppedes elama viie aasta kestel Saksa põgenikelaagrites (Esslingen jt.). Nad ei tohtinud viis aastat oma ametit pidada, kuigi pagulaste seas olid insenerid, keemikud, füüsikud, arstid. Viis aastat tegeleti kunstilise isetegevusega – kõikidest said ühtäkki kirjanikud, koorilauljad, sestsaadik sündiski arusaam, et kunsti võib teha igaüks. Võimalik, et tänases Lätis on samuti midagi sarnast. Mu noorpõlves olid meie rokkgruppide muusikud väga hea muusikalise ettevalmistusega (muusikakoolid, konservatoorium), nüüd võib suvaline idioot popmuusikat teha – television teeb ta kuu ajaga staariks.

Valitsuseski kiputakse arvama, et kunst on midagi ebatõsist, kergekaalulist. Kuulduvad tõemeeli lausutud üleskutsed töökohta/elukutset vahetada, isegi ravile minna, kui ei suuda luuserist kultuuritöötajana piisavalt teenida.

See on hoopis teine asi. Olen samuti arvamusel, et toimub humanitaaride (sealhulgas kunstierialade lõpetanute) ületootmine. Läti elanike arvuga võrreldes on tegemist täiesti ebaadekvaatse arvuga. Kunstikõrgkoolide õppejõud tahavad palgal olla, igal aastal võetakse vastu järjekordne posu kunstnikeks saada ihkavaid noormehi ja neide, ent kunstiturg on väga piiratud, paljud ei leia lihtsalt rakendust. Oleme naisega arutanud, et teeme kõik, mis meie võimuses, et meie lapsi kunstist eemale hoida, pole mingit mõtet lõpetada kultuuriakadeemiaid ja sarnaseid akadeemiaid, konservatooriume, ning pärast selle haridusega lasteaias kasvatajana töötada. Inimeste elud keeratakse nii lihtsalt tuksi. Parem on lapsed suunata reaalainete peale, iseäranis seepärast, et 21. sajandil nõutakse eelkõige inseneriharidusega noori.

Umbes seitse aastat tagasi toimus Hollandis räige kultuuriraha kärpimine, rohkem kui poole ulatuses, sest võimule tulid poliitikud, kes olid seisukohal, et kunsti – ja kultuuriturg on totaalselt ärasolgitud. Iga teine hollandlane oli mingi moderntantsu grupi liige, igas kvartalis oli mingi performance’i- , tantsuteater. Tegemist oli eelmise sotsiaaldemokraatidest poliitikute põlvkonna sünnitistega, sotsiaaldemokraadid on teadupärast kultuuri ja kunsti toetamisest huvitatud. Hõlpelu ajad said läbi, mõistagi tekkis rahulolematute armee, kes olid kõik viimseni õudsalt nördinud. Kui raha niisama heast peast helikopteritelt ei loobita, et seda niisama maast üles korjata, siis on kõik halb.

Ameerikas valitseb teine äärmus: kunsti hinnatakse üksnes kasumlikkuse järgi. Kunsti tuleb doteerida, iseäranis meietaolise väikerahva oma, aga see peab toimuma terve mõistuse kohaselt. Kunstnikeks saada ihkavad noored peavad mõistma, et kunstikõrgkooli diplom ei garanteeri, et riik, ühiskond ja maksumaksjad on kohustatud elu lõpuni nende eest hoolitsema. Me petame neid noori, toome ise neile õnnetuse kaela.

Te võtsite ise näitlejakursuse vastu. Kas ütlete neile sedasama?

Me võtsime selle kursuse ainult oma teatri jaoks, enam polnud lihtsalt pääsu. Kui teatri kõige noorem näitlejanna on neljakümne ringis, pole muud võimalust. Näitlejaid tuleb koolitada ainult konkreetse teatri jaoks, et neil oleks tulevikus mingi rakendus, täiesti vastutustundetu on näitlejaid iga kahe aasta tagant vastu võtta ning Lätis kõrgharidusega näitlejaid muudkui juurde sigitada.

Mida teile endale tähendab ümberkvalifitseerumine? Pean silmas filmirežissööri kingadesse astumist. Kas kunagised filminäitleja kogemused maksavad veel midagi? Filminäitlejaks sain juba teatrikooli kolmandal kursusel: mitu aastat ma muud ei teinudki, kui mängisin ainult filmides. Ma ei läinud seepärast isegi mitte ühtegi riigiteatrisse tööle. Mällu on talletunud, et filmitegemine on üks vaevane ja aeganõudev protsess: režissööril kulub vähemalt kaks aastat, et kõik ette valmistada ja ära korraldada. Rääkimata rahast – filmitööstuses liigub teatriga võrreldes tunduvalt rohkem raha, isegi meie laiuskraadidel. Sestap ei tulnud mul filmitegemise mõtet pähegi, aga nüüd olin lihtsalt sunnitud.

Kõik toimus nii kähku, polnud mahti isegi pabistama hakata. Me kõik, terve Riia Uus Teater, kvalifitseerusime ümber, väljastpoolt oma maja kaasasime ainult kõige spetsiifilisemate kinoelukutsete esindajad – operaatori ja monteerija Mārtiņš Graudsi juhtimisel. Nood kinospetsid olid mulle väga suureks toeks, suisa kaasautoriks.

Nelja kuu kestel filmisime iga päev, olen tulemusega väga rahul. See on justament selline kino, mida tahaks isegi vaadata. Nagu mu nõukogude noorpõlves, kui tuldi kokku, et öösiti põrandal istudes videomakilt keelatud filme vaadata.

Millist keelatud filmi te enda puhul silmas peale? Mulle tundub küll, et enam pole ühtegi tabu, mida tänapäeva filmid poleks pikalt saatnud.

Praegu on alanud poliitkorrektsuse sõjakäik. Lätit pole see veel suurt puudutanud, aga see on kõigest aja küsimus. Gorbatšovi juurde naastes – temast võib arvata nii ja naa, ta võib meeldida, võib mitte meeldida, aga pole võimalik eitada, et just tema andis esimesena võimaluse olla vaba. Mulle võidakse rääkida mida iganes tahes, aga enne teda sellist võimalust ei olnud.

Vabadust, ka kunstis, jääb nüüd iga aastaga aina vähemaks. Poliitkorrektsuse hävitav terror jätab kunstile aina vähem ruumi. Ma ju näen, mis mujal toimub. Kunstis jääb vabadust aina vähemaks ja vähemaks. Samm paremale, samm vasakule, “konvoi tulistab hoiatamata” – inimesed, kunstnikud lihtsalt diskvalifitseeritakse, tühistatakse. Meie telesarjas on iga kümne minuti tagant midagi sellist, mis kusagil Ameerikas või Saksamaal oleks ammu ära keelatud.

Kas seepärast Riia Uue Teatri telesarja ei näidatagi televisioonis?

Läti riigitelevisioon helistas, vist, üks kord, aga neil polnud meie telesarja vastu mingit huvi. Ka muud kanalid tulid lagedale mingite pentsikute tingimustega, aga andke andeks, me peame sarja tootmiseks panustatud raha kas või osaliseltki tagasi teenima, olgugi, et tegime selle poolmuidu. Ma ei saanud meie telesarja eest sentigi, kõik töötasid meie praeguste puhtsümboolsete teatripalkade eest.

Telesarja tutvustuses on tunda aktuaalsusele suunatud pretensioonikust, et räägitakse “naiivsest usust”, et kõigi ja kõigega on võimalik manipuleerida.

Meie telesarja tegevus toimub sel suvel, juba koroonaviiruse möllates ning koroonaviiruse kontekstis. Teisiti polnud võimalikki, sest kõik, mis oli enne märtsikuud, näib olevat pelgalt ajaloofilm, mingi kostüümdraama.

Agentuuri” süžee ja teema lähtuvad Riia nüüdsetest elanikest. On melodraamat, on tugev detektiivijoon, ühtaegu kehastub reklaamiagentuuris tänapäevane tarbijaühiskonna kvintessents. Reklaamiäri sümboliseerib kõige täpsemalt seda, mis elu me praegu elame.

Jānis Joņevs, stsenaariumi kõige peamine kaasautor, pole mitte üksnes originaalse sulega kirjanik, ta on ise 14 aastat reklaamiagentuuris töötanud. Paadunud reklaamigurude amplituud on pea piiritlematu – pole ju mingi saladus, et presidentide ja peaministrite uusaaastakõned pärinevad samuti nende sulest. Me elame suuresti maailmas, kus reklaam määrab peab kõike.

Mõne aasta eest tahtsin lavastada ühte lugu suhtekorralduse esiisast, Edward Bernaysest. Too Hamburgi rabi poeg, kellest sai Ameerika ülimõjukas reklaamitegelane, suutis panna kõik maailma hotellid tegema hommikusöögiks küpsetatud peekonit. Bernays kirjutas mitu raamatut demokraatia toimimisest. Tema sõnutsi ei ole demokraatia mitte midagi muud kui ühiskonna enamiku veenmine, süstides neile pähe ükskõik mida, isegi kui tegemist on täieliku jamaga. See tähendab, et demokraatia ei ole aus, õiglane ega puhtaloomuline valitsusvorm, vaid kõrgemat sorti manipuleerimine enamikuga. Kui parima otsuste vastuvõtmise viisina lüüakse letti enamikuga manipuleerimine, siis hakkab kõik üsnagi huvitavalt paistma. Meie presidentideks saavad mingid kiiksuga tüübid, põhjus on presidendivalimise algoritm, mille najal valitud president ei esinda mitte kunagi kogu rahvast või ühiskonda. Seegi on samuti reklaamiga seotud.

Veenmiskunsti kõrvalnäht on populism…

Sõna populism on kaotanud mõtte, see ei väljenda enam midagi, informatsiooniga manipuleerivad eranditult kõik. Mul on oma lastele väga raske selgitada, miks on ühed populistid, aga teised mitte. Tuleb lihtsalt ise võimalikult paljude lähteversioonidega tutvuda ning püüda oma peaga selgusele jõuda.

Mida teater võiks teha ?

Ma ei kuulu nende hulka, kes käsitlevad teatrit mingi sotsiaalpoliitilise instrumendina. Ka nii võib, aga see pole minu jaoks. Mina käsitlen vanamoeliselt teatrit ikka kunstina. Tuleb valida, kas teater on propagandarelv, või elab kunsti omailmas.

[1](Avapilt) Fresko kloostrist (Abbazia di Monte Oliveto Maggiore), mis asub umbes poolel teel Rooma ja Sienna vahel. Üks 17 freskost, mille autoriks on Giovanni Antonio Bazzi (Il Sodoma, 1477-1549), ülejäänute autor on Luca Signorelli (1441/1445-1523). Freskodel on kajastatud püha Benedictus Nursiast (u 480-547) elukäiku (püha Benedictus Nursiast oli munkluse ja kloostrielu rajaja läänekristlikus maailmas, õigeusu kiriku ja katoliku kiriku pühak). Freskol on kujutatud episood, mis pärineb paavst Gregorius I (Gregorius Suur, õigeusu kirikus ka Gregorios Dialogos, 540 – 604) oopusest “Dialoogid” (“Kõnelused Itaalia mungaisade elu ja imede üle neljas raamatus”; II raamat, V peatükk): “Mõned Benedictuse asutatud kloostrid asuvad kõrgetel kaljutippudel. Mungad tulevad Jumalamehe juurde ja kurdavad, et väga raske on päevast päeva, oma elu ohtu seades, mööda kaljusid üles – alla ronida, et järvest vet tuua, ning paluvad kloostri kuhugi mujale üle viia. Benedictus käsib neil tagasi minna. Benedictus läheb koos Paulinusega, pühamehe noorukist abilisega, öösel kõnealusesse kloostrisse, ning pühendub seal kauaks palvetamisele. Siis asetab ta kaljule kolm kivi ning lahkub. //Hommikul saabuvad mungad jälle raskustest kurtma. Benedictus saadab nad tagasi ning käsib kaevata seal, kus mungad leiavad need kolm kivi. Mungad näevad, et kivid on juba niisked. Niipea kui kaevama asuti, purskas maa seest allikas, see voolab veel tänapäevalgi.” Eesti keeles on Tiina Kala tõlgituna ilmunud fragment Gregorius Suure “Dialoogidest” (ajakirjas “Vikerkaar”, nr. 4/5, 1998, IV raamat)

[2] Riia Uue Teatri telesari “Agentuur”. Režissöör: Alvis Hermanis, stsenaristid: Alvis Hermanis, Jānis Joņevs, telesarjas osalenud näitlejad. Peaoperaator: Mārtiņš Grauds. Osatäitjad: kõik Riia Uue Teatri näitlejad, Läti Kultuuriakadeemia näitlejaõppe 3.kursuse üliõpilased (tegemist on Riia Uue Teatri jaoks vastuvõetud kursusega, mille juhendaja on Alvis Hermanis). Riia Uue Teatri telesari “Agentuur” on alates 27.11.2020 ligipääsetav lingil: agentura.jrt.lv

Allikas: “Politkorektuma terors ir postošs.” Saruna ar Alvi Hermani. Usutles Aija Kaukule, 27.11.2020.a. https://www.la.lv/politkorektuma-terors-ir-postoss

 

One thought on “„POLIITKORREKTSUSE HÄVITAV TERROR JÄTAB KUNSTILE AINA VÄHEM RUUMI.“”

  1. Aitäh, Margus.
    Seda dialoogi on väga huvitav lugeda. Tekitab mõtteid ja huvi.
    Vihje Edward Bernaysele paneb mõtlema, kas ei võiks mõni meie teater seda mängida. Jutust ei selgu, miks see Riias lavastamata jäi.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga