See lugu ilmus Postimehe lisas AK.

Ma ei oska nimetada kahekümne taasiseseisvusaasta kümmet parimat lavastust. Tean nüüd seda, sest proovisin meelde tuletada. Võtsin appi Reet Neimari raamatu „Sajandi sada sõnalavastust“ ja vaatasin, mis ja kes on sellel ajal saanud teatripreemiaid. See aitas meelde tuletada, aga, jah, see kõik on juba tehtud ja looja kirjas ka öeldud. Liigne minevikku armumine on nii mõnegi inimese, mitte ainult teatritegija, omadega rappa vedanud – edasi minemise asemel tagasi tammuma.

Selline edetabeli tasemel väljaütlemine küll tuleb teha: Täna juuakse Eesti teatrites kordades vähem kui kakskümmend aastat tagasi.

Olin Rakvere teatris tööl, kui rubla enam midagi ei maksnud. Teatri katused lasid vihma läbi ja miskitmoodi on meeles, et Mikk Mikiveri oodati lavastajana teatrit päästma. Peeter Jalakas tuli hoopis, aga siis olin mina juba läbi ja läinud. Õhkkond on meeles, kunst ei ole.

Jõime seal koos lavameeste, lavastajate ja kirjandusala juhatajaga Royal piiritust ja Mehukatit ja unistasime vaimsetest aegadest, sellestki, et näitleja olla oleks uhke ja hea. Nüüd äkki juba on? Katused ei lase enam läbi igatahes ja mõned mehed sest kambast joovad täna pitsi jääkülma Smirnoffi, vanade aegade terviseks. Paljud on juba läinud sinna, kust tagasi ei tulda. Nende terviseks.

Loe edasi Ei tee edetabelit, vaat ei tee, ei oska →

See lugu ilmus Postimehe lisas AK.

Ma ei oska nimetada kahekümne taasiseseisvusaasta kümmet parimat lavastust. Tean nüüd seda, sest proovisin meelde tuletada. Võtsin appi Reet Neimari raamatu „Sajandi sada sõnalavastust“ ja vaatasin, mis ja kes on sellel ajal saanud teatripreemiaid. See aitas meelde tuletada, aga, jah, see kõik on juba tehtud ja looja kirjas ka öeldud. Liigne minevikku armumine on nii mõnegi inimese, mitte ainult teatritegija, omadega rappa vedanud – edasi minemise asemel tagasi tammuma.

Selline edetabeli tasemel väljaütlemine küll tuleb teha: Täna juuakse Eesti teatrites kordades vähem kui kakskümmend aastat tagasi.

Olin Rakvere teatris tööl, kui rubla enam midagi ei maksnud. Teatri katused lasid vihma läbi ja miskitmoodi on meeles, et Mikk Mikiveri oodati lavastajana teatrit päästma. Peeter Jalakas tuli hoopis, aga siis olin mina juba läbi ja läinud. Õhkkond on meeles, kunst ei ole.

Jõime seal koos lavameeste, lavastajate ja kirjandusala juhatajaga Royal piiritust ja Mehukatit ja unistasime vaimsetest aegadest, sellestki, et näitleja olla oleks uhke ja hea. Nüüd äkki juba on? Katused ei lase enam läbi igatahes ja mõned mehed sest kambast joovad täna pitsi jääkülma Smirnoffi, vanade aegade terviseks. Paljud on juba läinud sinna, kust tagasi ei tulda. Nende terviseks.

Loe edasi Ei tee edetabelit, vaat ei tee, ei oska →