Jüri, su surm on nii ootamatu, et ma täna ei taha ,ei või, ei saa, kirjutada. Ja seda lugu, mille 2003.aasta novembris tegime Maalehte, vähemasti internetiavaruses, enam ei keerle. Homme otsin edasi.
Täna tahan ma seda korrata vaid, mis sa ütlesid filmi kohta tookord: „Hea film on kui õhkõrn orhidee või maavillane parmupill“. Sa olid hea film.
Jüri Sillart veidi enne oma õpilaste lühifilmide vaatamist 2010. aastal. Foto: Viio Aitsam
Nii kirjutavad täna uudisteagentuurid. Ma usun sa ei ole minuga rahul, et neid vahendan, aga ma ise ei leia veel sõnu. Õnn kaasa sulle siit, Raplast.
“10. septembril suri ootamatult filmimees – operaator, režissöör ja professor, Tallinna ülikooli Balti filmi- ja meediakooli filmiosakonna juhataja Jüri Sillart.
Sillart sündis Tallinnas 29. mail 1943. Ta oli 1970.-80. aastatel üks huvitavamaid ja omapärase kunstilise pildikirjaga operaatoreid, keda kõrvutati selliste kuulsustega nagu näiteks Tarkovski operaator Georg Rerberg.
Ta jõudis teha 12 suurt mängufilmi, millest tuntumad ja hinnatumad olid “Surma hinda küsi surnutelt” (1977), “Hukkunud Alpinisti hotell” (1979), “Metskannikesed” (1980), “Karge meri” (1981) ja “Nipernaadi” (1983).
Sillart töötas kõigi oma aja tipplavastajatega nagu Grigori Kromanov, Kaljo Kiisk, Leida Laius, Arvo Kruusement.
Lavastajana jõudis ta teha neli täispikka mängufilmi ja mitmeid dokumentaalfilme. Ajalukku läheb kindlasti unustamatu film küüditamisest “Äratus” (1989).
2004. aastal asus professor Jüri Sillart juhatama filmi- ja video õppetooli Tallinna pedagoogikaülikoolis, alates 2006. aastast juhtis ta filmkunsti bakalaureuse- ja magistriõppekavasid Balti filmi- ja meediakoolis.”.
Ja nii sa rääkisid 2010. aasta aprillis, tundub, et alles eile:
Filmikunst on sündinud laadaplatsil
Seitse aasta tagasi ütles Jüri Sillart, vastates küsimusele, kas ta peab end operaatoriks, režissööriks või filmipedagoogiks, et on siiruviiruline. Täna ei ole mees, kes tookord filmi kohta ütles, et „hea film on kui õhkõrn orhidee või maavillane parmupill“, oma siiruviirulisi värve kaotanud.
Jüri Sillart on filmitegemist õpetanud 1993. aastast, viis aastat tagasi muutus kooli nimi ja tuli juurde raha. Jüri Sillarti tiitel Balti filmi ja meediakoolis on filmikunstii professor.
Kui ma oleks noor, siis ma täna tahaks tulla õppima filmitegemist te kooli, sinu käe alla. See, mida teete, tundub ahvatlevalt vaimne ja natuke salapärane.
Mina olen koolis sees, eks sina näed Raplast paremini. Neid, kes meie kooli lõpetavad, ootab ees väga raske elu. Filmitegija elu, kui ta tõesti filmi teeb, on väga raske. Tema elutee on täis Sosnovski karuputkesid. Mõni karikakar seal tee ääres ikka kasvab ka, aga karuohakaid on rohkem.
Vaimsus, jah. Nüüd ma lähen suureliseks.
Loe edasi Jüri Sillart – õhkõrn orhidee või maavillane parmupill →
