Kuidas (l)avastada teatriprofessor Ingo Normetit

 

Ingo Normet, huvitavam kui pealtnäha. Viio Aitsami pilt.

Eesti kuulsaima lavakooli ( Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikool) juhataja Ingo Normet alustab me vestlust igavalt – professionaalselt ja kiretult, akadeemiliselt täpselt, mis nüüd, tundub, peaks välistama kuulaja ja mahakirjutaja eksimused eos.

Imestus ka käib läbi mõtetest, et kui lavakooli asjadest nii emotsioonitult saab rääkida, miks siis ometi igal aastal just sellesse Ingo Normeti 14 aastat juhitud kooli selline tung on. Hiljem, kui professor Normetilt seda küsin, imestame mõlemad!

Kusagil tema monoloogi kolmandal minutil hakkab mulle kohale jõudma, et see, mida kuulen, on uudis.

Nii leiategi Ingo Normeti jutu esimese osa siitsamast alt uudistena. Meie kõnelus jätkus pärast uudiseid:

 

Jäin teie juttu kuulates mõtlema sellele, et peale Pepeljajevi, kes on Eestis tõesti väga tuntud mees, ei ole lavakoolil n-ö Vene suunal erilisi suhteid, mida eeldaks ja ootaks. Teie olete ju Anatoli Efrose õpilane?

Minu õpetaja on tõesti Efros. Aga lavakoolis on juba neljas kord lavastamas moskvalane Aleksandr Pepelyajev. Meil on lühemat aega õpetanud ka Adolf Šapiro, liikumisõppejõud. Praegu on Eestisse elama tulnud minu kursusekaaslane GITISest, bulgaarlane Mladen Kisselov. Tema on viimased 20 aastat Ameerika ülikoolides õpetanud teatrit. Ta tuleb nüüd samuti meile, õpetama nii näitlejaid kui lavastajaid.

Saan aru, et paljude noorte jaoks on Venemaa eksootilisem kui Lääs. Minuealiste jaoks on vastupidi, omal ajal ei pääsenud mitte kuskile mujale, kui ainult Venemaale. Kas see on nüüd sellest tingitud… Igatahes ei ole siin mingit tagamõtet. Nii on lihtsalt läinud. Peale selle on ka kõik organisatsioonilised asjad Läänega nüüd palju lihtsamad ajada.

Pea kõik meie lõpetajad on õppinud mitu kuud Londonis. Seda on finantseerinud Erasmuse fond , Kultuurkapital, Eesti Rahvuskultuuri Fond.

Venemaa on väga kallis, keelt ei osata enam, aga ma ei välista /…/ , et mõni tulevastest kursustest õpib mõni aeg Moskvas.

Neljas kursus läheb kevadel, vist aprilli lõpus Türki. Seal on teatrifestival ja nad mängivad Mart Kolditsa lavastust „Kummitus masinas“.

 

Mis kõige tähtsam on?

Kõige tähtsam on koolis igapäevane töö. See nõuab õppejõududelt palju energiat.

 

Kui kaua te siin õpetanud olete?

Olen lavakunstikoolis pidevalt töötanud aastast 1990.Läheb kahekümnes aasta. Kooli juhatajana viieteistkümnes aasta. Viimane.

 

Kuidas kahekümne aasta tagused sisseastujad erinevad tänastest näitlejaks soovijatest?

Samapalju kui noored üldse. Me oleme konkursi sõela tihendanud, meil on palju spetsiifilisi katseid, on kogenud õppejõud … Olid ajad, kus langes välja viis, kümmegi inimest kursuselt, see on täna mõeldamatu. Üks, kaks, tavaliselt mitte rohkem.

Kui mina olin nende-ealine, siis ma kuulasin raadiot, televiisor oli luksus, arvutit polnud üldse. Ma sain suure osa informatsioonist lugedes. See tähendab – ma ise kujutasin kõike ette. Tänapäeval saadakse infot valmis piltidena. Tohutu hulk piltide järgnevust, Music TV… See on teistsugune maailm, maailmamudel, teine mõtlemine. Ei halvem ega parem, vaid teistsugune.

 

Jah.

Millega tegeleb lavakunstikool? Kool aitab inimesel ennast tundma õppida. Koost lahti võtta, avastada ja analüüsida erinevaid tahke, ka kõige tavalisemaid liigutusi. Pärast siis ennast uuesti kokku panna, vastavalt töö või rolli nõudmistele.

Enese tundmaõppimisel ei aita ükski masin, sa pead ikka ise sellega tegelema. Ma ei usu, et see tänapäeval oluliselt teisiti on kui näiteks Vanas -Kreekas.

 

Kas mingi andekuse aste ei ole suurem ehk?

See sõltub palju sellest, missugune seltskond kokku saab. Taas valikute küsimus. Me kooli kodulehel (http://www.lavakas.ee/ ) on kirjas lendude nimekirjad. Sealt saab iga huviline, kes natuke on teatrielu jälginud ja näitlejate vastu huvi tundnud, näha, millisest lennust keda ta tunneb. Mõnes lennus on päris palju neid, keda mitteteatri-inimesed ei teagi. Nad ei tööta teatris, on muudel aladel, on leidnud ennast mujal. Meie koolist on kasu igal elualal.

Seda küll ei saa ma öelda, et andekus oleks kuidagi muutunud. Seda jah, et mõni lend on aastate pärast edukam olnud kui teine. Seda on väga raske öelda, miks. Ei tea.

 

Kas on ka nii, et mõni kursus näitab ennast kohe, mõne kursuse näitlejad hakkavad silma, noh, alles kümne aasta pärast?

Üldiselt on see küll nii, et me võime siin noortega teha väga efektseid etendusi, aga põhiline on ikka see, mida nad ise teevad. Kas nad suudavad pärast kooli ise töötada, mitte enam eakaaslaste seltskonnaga, vaid koos vanemate kolleegidega. Ka kinos, televisoonis.

Täna saabki tuntuks läbi televisiooni. Võib ju teha suuri rolle Tartu sadamateatris või Pärnu ja Viljandi väikestes saalides, kus sind näeb mõni tuhat inimest… Aga esined kas või kõige lamedamas seebis, oled vaid viis minutit kaadris, ja oledki peaaegu sama tuntud kui Baari Mikko või Baari Pekka.

 

On teil reeglid ka, et kooliajal ei peaks tegema reklaamitööd ja nii-öelda labast haltuurat selleks, et raha teenida ja „kuulsaks“ saada?

Me ei ole praegu enam olnud kategoorilised. Ajad on sellised, et riik ei anna kõigile stipendiumi. Noored peavad ise vaatama, kuidas saavad, nii mõnigi, keda vanemad ei jõua toetada. Seda küll, et nad peavad oma tegemistest teada andma. See ei ole niivõrd distsipliiniküsimus, vaid mõnikord, kui pakutakse täiesti ebasobivat rolli või on ikka väga kehv stsenaarium, oleme küll soovitanud ka mitte osaleda. See, kui ta ennast näitab kehvalt, võib olla talle endale halb tulevikus. Noortele me ei soovita teatris ka kohe esimesel kursusel mängida. Mitte sellepärast, et see oleks kuidagi ebaeetiline, vaid sellepärast, et tiivad ei kanna veel. Ta võib endale kahju teha.

 

Kui palju te südant valutate siit koolist läinud inimeste pärast, kes teatrisse ei jõua, aga teie meelest nad võiksid ja lausa peaksid seal olema?

Vanasti valutasin südant rohkem, praegu vähem. Iga inimese tee on tema tee. Üks minu tubli õpilane on nüüd stjuuardess ja ütleb, et on õnnelik. Olen temaga rääkinud üleval taevas. Ta väidab, et lendamine meeldib talle rohkem. Väga hea, kunagi ei tea, mis ta veel viie aasta pärast teeb.

 

Huvitav, jah, kas näitleja läheb rooste, kui ta viis aastat lendab stjuuardessina mööda maailma?

Ei ole olemas reegleid. Loomulikult, kui sa töös ei ole, on raske, aga kõik on võimalik.

Olen viimasel ajal selle sõnastanud nii: me ei õpeta kedagi näitlejaks, lavastajaks ega dramaturgiks, see on võimatu. Me anname eeldustega inimestele võimaluse läbida näitlejatöö, lavastaja töö või dramaturgi töö õppeprogramm. See on meie asi, kas leiame üles eeldustega inimesed – just mitte andekad, vaid eeldustega.

 

Mis te arvate, kas te saaksite täna siia lavakunstikooli sisse?

Ma püüan ette kujutada. Kas ma saaksin sellisena, nagu ma olin 18-aastaselt, kui läksin Moskvasse? (Väga kahtlevalt.) Ei tea. Ma ei mäleta. Mäletan seda, et ma sain lavastajaks õppima sellepärast, et julgesin avalikult mõtelda. Minult küsiti midagi Stanislavski terminoloogia kohta ja ma hakkasin seda tuletama. Vene keeles, mida ma tol ajal kehvalt teadsin. Ma sain aru küll, et see asi on umbes nii ja neile meeldis mu julgus avalikult mõelda, see ka ehk, et ma ei hakanud kohe vastama. Ma olen sellest takkajärgi aru saanud.

Ei oska öelda, äkki saaksin sisse, äkki mitte. Ma oleks ju praegu teistsugune. Ma pole isegi selles kindel, kas tuleksin Tallinnasse nüüd. Seda ma teadsin kindlasti siis, et ma ei hakka näitlejaks. Mul ei olnud näitleja-eeldusi. Küll olin koolis näitemängu teinud.

 

Kust üldse siis tuli selline mõte minna Moskvasse?

(Muiates.) See oli ainuke võimalus. Moskva oli suur kultuurilinn, Voldemar Panso oli sealt tulnud…

 

Valmistusite selleks minekuks korralikult?

Ma tohutu hulga kirjandust töötasin läbi eelmisel suvel juba. Pärast kümnendat klassi, siis käisin instituudis ka kohapeal uurimas, mis vaja on, mida tahetakse.

 

Siinsamas koolis on olnud aeg ju, kus ei tahetud, et üliõpilastel oleks eelnev kooliteatri või rahvateatri kogemus?

Täna, kui kooliteatrite võrk on väga suur, oleks imelik, kui inimene, kes tahab saada näitlejaks, ei läheks sinna proovima. Aga mõned ei ole ka. Omal ajal oli sellist isetegevusteatrit, mis rikkus noori, päris palju. Täna ma seda eriti ei märka. See sõltub pedagoogist, kes noorega tegeleb. Et ta mitte ei pressi mingeid malle peale, vaid püüab avada seda, mis tas on.

Me võime vastuvõtu-eksamil testida igasuguseid asju, inimese emotsionaalset paindlikkust , häält, liikumist, rütmitaju…, aga me ei suuda testida tema töökust, vastupidavust, empaatiavõimet, oskust töötada teiste inimestega koos… Seda ei saa ja muidugi on olnud halbu üllatusi. /…/

 

Andekas inimene on andekas, sõltumata valitsevast riigikorrast.

Jah, loomulikult. Kuidas see andekas oma annet kasutab, see on küsimus. Mida ta oma andega peale hakkab, mida propageerib, mida mängib…

 

Kas siit saab…

…siin koolis püütakse noored teha teadlikuks asjadest, mis aitavad oma annet avaldada. Seda küll. Eetiliselt, jah, teatrisiseselt eetiliselt, seda küll.

Ühiskonnaelus on kõrgkool apoliitiline igal juhul. See ei tule kõne allagi, et keegi tuleks meile oma erakonda promoma. Ma isegi ei tea, kes kuidas valib, kas keegi on kuskil erakonnas või kus ta parasjagu on.

 

Mul on meeles teie lavastatud näidend „Puutuvid“ Pärnus. Nüüd juhtusime koos vaatama teie õpilase Tiit Ojasoo lavastust „Onu Tomi onnike“. Kui raske teil on olla aus oma hinnangutes õpilaste tehtule?

Minule see Tiidu lavastus väga meeldis. Ka sellepärast, et ma ise midagi taolist teha ei oskaks. Teine teatritunnetus, teine keel.

Ma olen oma õpilastega mõnigi kord rääkinud pärast nähtut, vahel olen kirjutanud kirja, omavahelise, et mis ma seal nägin. Sellest on palju räägitud, et see on halb õpetaja, kelle õpilased temast paremad ei ole.

 

Ikkagi, kui aus te saate olla?

Mis mõttes?

 

Oma hinnangutes hiljem?

Subjektiivne. Alati. Objektiivsust kunsti hindamisel ei ole olemas.

 

Siis võib inimene haiget saada?

Mis teha? Ega kunst ei ole soe mugav tubane töö. Ma võin enda meelest ju öelda küllalt pehmelt, aga selle jaoks, kellele ütlen, on see eluküsimus ja siis ta võib ka rängalt solvuda.

 

On neid solvumisi?

On.

 

Miks on nii palju noori, kes tahavad saada näitlejaks, miks konkurss on ülisuur?

Sellepärast, et see asi tundub põnev, salapärane ja tundmatu. Õpitakse pähe paar-kolm luuletust, proosapala ja laulukese. Sellega saab iga normaalne inimene hakkama. Muusikuks tuleb enne kõrgkooli kaua õppida ja füüsika suhtes on andekus näha juba gümnaasiumis…

Lavakunstikooli katsetades aga… sa ju ei tea mida sinult oodatakse, kas on seda salapärast annet või ei, ongi vaid salapära, ahvatlus, võimalus elada mitut elu… Miks inimesed tahavad kangesti kuulsaks saada? Miks inimesed panevad lehte kuulutuse „Mälestame oma kallist ema, kes on surnud juba kümme aastat tagasi? Miks sellest lehes kuulutada, võiks ju ema hauale lilled viia? Või raadio Elmari soovikontsert, kus tervitatakse Almat ja Tiiut ja ka oma naist, kes istub sealsamas kõrval. Tervita siis oma naist, aga tahetakse, et kogu Eesti kuuleks ja Alma ka teaks.

 

Kuidas te arvate, kas teie õpilased suudaksid teid ette kujutada noore, pikajuukselise, raju muusikat kuulava hipist idealistina?

Ma päris hipi ei olnud, aga pikad juuksed olid küll, isegi habet kandsin kunagi. Ma ei tea. Nemad, kes siin õpivad praegu, on sündinud aastal… no 1990. Mina olen nüüd 63-aastane. Olen sündinud 1946, tõmban sealt 63 aastat tagasi ja see tähendab aastat 1883. Koidula aeg! Tähendab, et minu noorusaeg on nende jaoks sama, mis minu jaoks on tsaariaeg. Müütiline asi. Neile ja mulle.

See, möödunud aeg mis meile tundub otsekui kaasaeg, isegi surnud sõbrad elavad edasi meie kõrval, on noortele müütiline. Mõnesid asju ei saagi seletada.

 Ingo Normet (8. VI 1946 Tallinn), lavastaja. ETL-I liige (1971)). Isa helilooja ja muusikateadlane Leo N., ema Dagmar N. Lõpetas 1964 Tallinna 10. kk-i ja 1969 lavastajaerialal GITIS-e (juhendaja A. Efros), õppinud 1981-84 LGITMiK-i assistentuuris ja a-st 1994 Helsingi Teatrikõrgkooli doktorantuuris. Olnud 1969-82 “Endla” lavastaja (1973-74 ühtlasi TF-I režissöör) ja 1982-91 peanäitejuht, 1991-92 ETV “Teleteatri” pearežissöör, a-st 1990 TK lavakunstikateedri õppejõud ja a-st 1995 EMA Kõrgema Lavakunstikooli juhataja (a-st 1996 prof.).

Allikas: Teatrileksikon

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga