Karjääri tegemine on üritus üsna kindlasti

Üritus 3

Kuuekümnendaks sünnipäevaks võib näitleja saada neljameetrise portreebüsti, aga mida see tähendab?  Fotod Tõnis Järs                             

Vanemuises 28. septembril, näitleja Aivar Tomminga 60. sünnipäeval ja juubilariga peaosas esietendunud „Üritus” on selline näidend ja lavastus, kus isiklik, reaalselt sündinu ja mõeldu põimitakse fantaasiaga minevikust ja tulevikust.
Nähtud esietenduse mõju on meeltes veel liiga värske, et mitmekihilist teater-teatris-teatrit kõvahäälselt selleks või teiseks kuulutada. Või et asetada seda skaalale, kas oli üritus või sündmus. Ent eks igas ürituses ole sündmust ja igas sündmuses üritust.
„Ürituse” kavalehel (vaataja võiks kava seekord küll alles hoida, et hiljem kodus tähelepanelikult läbi lugeda) kirjutab näitekirjanik Uku Uusberg,  öeldes ennast teatriloolaseks Eda-Ann Karusteks, muu hulgas: „Äratundmine, et praegusel hetkel ei suuda pakkuda parimat sellest, milleks ollakse võimeline, selle avalik ülestunnistus ja oma ametist tagasi astumine peaks ju olema igati loogiline ja mõistetav (näiteks ministrite puhul enamasti ikka tunnustusväärse teona tajutud), ent teatri kontekstis mõjub see kahjuks küll ei vähem kui noa selgalöömisena oma vaatajale.” (Siin pean nüüd oma kindlust kahetsusega korrigeerima, mina tõesti uskusin, et kavalehel on Uku Uusbergi kirjutatu, tama aga teatas neljapäeva hommikul et eksisin: “Jõudsin lugeda Su esimesi ridu, kus on oluline täpsustus, et Eda-Liis Karuste on Sven Karja tekst. /—/ Me muidugi rääkisime läbi, mis ja kuidas, aga Sven siiski täiesti iseseisvalt koostas selle teksti.“).

Kaks aastat koguja aega
Lavastaja Uku Uusberg pole kaks aastat lavastanud. Viimane lavastus oli samuti Tartus – „Paplid tuules”, esietendus 22. veebruaril 2013 Vanemuise väikeses majas.
Dramaturg Uusbergi ilmutamine jääb ajas veel kaugemale, aga on taas seotud Tartuga ja näitleja Aivar Tommingaga. Autorilavastus „Karjäär” esietendus 14. aprillil 2012 Sadamateatris. Selles näidendis mängis 57aastane Aivar Tommingas tegelast, kelle nimi oli Liiv. Nüüd, Tomminga 60. sünnipäeval Vanemuise väikses majas esietendunud lavastuses on tema lavanimi Luuk. Evald Liiv ja Leofred Luuk, et täpne olla.
Uku Uusbergi „Üritus” on kirjutatud spetsiaalselt Aivar Tommingale ja Külliki Saldrele ning on ajastatud just Tomminga suureks sünnipäevaks. Nii oligi see esietendus tavalisest veel erilisem. Mulle isiklikult on sümpaatne, et Uku Uusbergi uus lavastus ja näidend on tehtud, osutamaks tähelepanu oma koolivennale ja -õele. Nii Külliki Saldre kui Aivar Tommingas on enne Ukut õppinud Raplas ja Panso koolis.
Võtke, kuidas tahate, ega see on aegade side ja teekaaslaste, miks mitte ka ühise veregrupi asi, mis me maailmast üleüldise globaliseerimise loosungi alla kaduma kipub. Ja see on sümpaatne. Just niisama sümpaatne kui Uku Uusbergi vastus mulle poolteist aastat tagasi. Küsisin, millega ta hetkel tegeleb, eeldades vastuseks mõnd näidendi-ideed või lavastamise mõtet. Uku vastas: „Ma valmistun lapse sünniks ja isaks saamiseks.”
Vastus oli ootamatu, aga täpne. Mis saakski olla tähtsam inimese elus? Mõtlesin kaua, kas lisada siia sõnapaar „sellel ajahetkel”. Näidendis lisanduks selle jutu lõppu ehk remark: pikk paus.

Ärge lammutage vana teatrit veel
„Üritus” on mu lugemist mööda Uku Uusbergi 16. lavastus. Juba siis, kui ta 2007. aastal veel lavakoolis õppides diplomitööna „Loomaaia loo” lavastas, mõtlesin (ja mõni aasta hiljem kindlasti kusagil ka kirjutasin), et noor mees alustab nii, nagu oleks ta vana mees. Kusagil peas konstrueerisin, et mistahes trikitamine ja kukerpallitamine lihtsalt vormi pärast, sellepärast, et nii on lihtsam ja omavanusele publikule meeldib, võib tema puhul kõne alla tulla siis, kui ta on, no vähemalt kuuekümnene (nagu Aivar Tommingas nüüd).
Tühjagi, arvan praegu ‒ Uku Uusberg mu meelest just „Üritusega” tõestab endale, näitlejaile ja publikule, et ta oma otsingutes ei lähe mitte lihtsama vastupanu poole, vaid leiab luuke, et laskuda sügavamal

Üritus

Külliki Saldre ja Aivar Tommingas.                                                                               Selles näidendis on peidus palju Uusbergi teatriseisukohti ja hoiatusigi, mis selgelt eristuvad Külliki Saldre ja Aivar Tomminga teineteist ülitäpselt kuulavate partnerrollide võrdluses mitte ainult lavastajaga, kes lavastab tõlgi vahendusel. Autor, lavastaja ja näitlejad ütlevad üsna üheselt – ärge lammutage.

Exegi monumentum
Kolm märksõna on, mille saab seekord teatrist kaasa, ja mis, usun, meid kõiki puudutavad sel praegusel „väljakutsete ajastul”, mil iga üritus peab esimesest hetkest olema sündmus – armastus, üksindus, egoism. Neljas on ka, millegipärast tahan ütelda „loomulikult”, kas neljas või mõnele esimene – surm.
Mis saab siis, kui inimene jääb oma isikliku monumendi alla? Kas tal on olnud aega mõelda mõtteid, mida Leofred Luuk on üheteistkümne aasta jooksul teatrilavast eemal olles mõelnud:„Armastus… on võti. Kõiksusesse./ Minu Usk võinuks olla Armastus. Selles oleks täna kogu minu Lootus./ Ma ei tea, mis pärast saab. Ei saagi. Aga Armastus aitaks mul minna igavikku ‒ absoluutide absoluuti!“

Palju õnne argipäevaks
Vanemuise uuslavastuse tutvustuses öeldakse napilt, et tegu on looga armastusest. Ei oska minagi öelda, kas see on komöödia või tragöödia. Kõik, mis laval lahti rullub, on naljakas, kurbnaljakas ja natuke rohkem.
Igaüks ilmselt leiab sest lavastusest ise oma pealiini. Minul näiteks seal kusagil alguses meenusid vanemuislased Raine Loo ja Evald Aavik, Jaan Kiho ja Jaan Tooming. Elatud elu slepist ka see (küll Ugala lavalt), kui Jaan Tooming oma isa sünnipäeva tähistamise pidulikul „Rahva sõja” etendusel „hulluks” läks, sussides ja velvetteksades lavale ilmus, lõigates skalpelliga katki maailmaruumi kujutava, käsitsi maalitud lavahorisondi, käes Martin Lutheri Väike Katekismus …
Mida näeb vaataja, kes läheb „Üritust” vaatama? Lisaks suurepärasele näitlejapaarile Külliki Saldrele ja Aivar Tommingale on laval Hamlet Otto, keda mängib Ott Sepp. Laval on teatri lavatagused jõud „iseloomulike” nimedega: Meister ‒ Jüri Lumiste, Kuningas – Margus Jaanovits ja Mõrv – Markus Dvinjaninov.
Nimed ja osatäitmiste sisukus haakuvad argise ja igavikulisusega. Poloniuse mõrv ja vennatapjast kuningas… Kõike seda vindi ülekeeramise keeramist lavastab lavalt ja saalist lavastaja G – Uku Uusberg, kelle emakeel on inglise keel ja kelle Hamleti-lavastuse keskne kujund on trükipressile sarnanev hiigelsuur giljotiin.
Ütlus „mine kloostrisse“, mida Hamlet ütleb Opheliale (neid on laval kaks ‒ Rita ja Niina, Linda Kolde ja Jaanika Arum), haakub äkki Leofred Luugi lahkumisega lavalt 49aastaselt. Tükis on põrgut ja plahvatusi, mis kõik suurepäraselt orkestreeritud. Leofred plahvatab laval ja prožektorid samuti…
Kaks asja veel, mis Uku Uusbergi lavastaja- ja kirjutajakäekirjas on kõige muu hulgas tähelepanuväärsed: Uku suudab näitlejad panna kokku mängima nii, et nad oma rollis lähtuvad ka üksteisest; ta pakub sõnamänge, mille tähendused pähe kruttima jäävad.

Üritus 1

Lavastaja G -Uku Uusberg ütleb kõige peale ookey, Leofredi lööb see mingil ajal lausa jalust. Ookey, vaatavad seda kõrvalt Otto – Ott Sepp, Rita – Linda Kolde ja Niina – Jaanika Arum. Leofred ei väsi kordamast, et kuuldused tema surmast on enneaegsed.

 

 

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga