Hugo Murrele, tema unistuste lavatorni

Hugo Murre oma Märjamaa koduaias. Foto Viio Aitsam

 

Hugo! Oled nüüd mälestus vaid. Mis muud ikka muutunud on. Ehk see, et Sa ei helista mulle enam ja ei kommenteeri vaimukalt elu, rubriigis “Olukorrast riigis”. Oled nüüd kättesaamatult lähedal, Märjamaa vanamees Don Hugo. See vanamees, kes võib tingimusteta õigusega istuda lavatornis ja vaid vaadata all pöörlevat lava. Oled nüüd Mees, kes ei räägi ega kirjuta.

23. juulil 2006. aastal me istusime pikalt Su Märjamaa koduaias ja rääkisime maast, ilmast ja teatrist. Mul on see jutt alles, Hugo, mitte ainult meeles, vaid ka kassetil. Sa olid see eriline mees, kes oli surmaga sina-peal kogu me paarkümmend aastat kestnud tutvuse jooksul. Sa teadsid, et ükskord tuleb surra nagunii. Eks me kõik teame, aga Sinul oli see teadmine kogemuslik.

 

 

 

 

Praegu mõtlen sellest, et miks ma kirjutan Sulle alles nüüd, et oleks pidanud seda tegema siis, kui olid veel meiega koos. Me vähe kirjutame kirju paberile ja saadame neid ümbrikega päris aadressidele. Mind ikka ja alati pani imestama, kui Sa helistasid ja mind maailma parandamise teele juhatasid. See Sinu soov jätta endast maha parem maailm on omane vaid erilistele inimestele. Mõtle kas või sellele, et mitu teatridirektorit meil kogu Eesti ajaloo jooksul on olnud. Kui saaksin selle küsimuse Sulle esitada veel täna, siis Sa kindlasti arvutaksid selle välja. Mina pakun, et teatridirektoreid on olnud alla saja. Aga see on vaid üks arv ja tahk Su elu paletes.

Mäletan Su kodukabinetist Don Quijote kuju, ei meenu sellega seotud lugu. Küllap ma ei eksi, kui arvan, et tolle kuju kinkis Sulle kusagil kuuekümnendatel Ukraina Suure teatri direktor, kellega te koos kogu maailmast teadmisi otsisite, et saada aru, milline on parim pöördlava maailmas? Seda ju ka, milline peaks olema ühe ideaalse lava sügavus, milline lavatorni kõrgus…? Sina teadsid seda ka oma eluajal.

Ma nüüd, Hugo, teen ühe triki, mida selliste lugude ja kirjade puhul ei ole kombeks teha. Aga Sina suhtusid mu taolistesse avantüüridesse ikka heatahtlikult. Võtan sellesama kirja alguses jutuks olnud lindi me jutuga, mis osaliselt veel üleskirjutamist ootab, ja kirjutan sealt maha esimese juhusliku katke Su räägitust. Mind ennast ka huvitab, mis jutt see on.

Sa rääkisid: „Ühel hommikul loen ma lehest, et minu juhitud teatrile on antud Viktor Kingisepa nimi. Kurat, ma läksin nii jõledalt keema. Läksin kabinetti ja helistasin Lentsmanile (Leonid Lentsman; vene keeles Ленцман Леонид Николаевич; 10. detsember 1912 Simferopol Тauria kubermang – 1996 Peterburi Venemaa; oli nõukogude riigiametnik ja Eestimaa Kommunistliku Partei Keskkomitee sekretär, ideoloogilise kasvatustöö alal MM). Ütlesin, et kurat, mis te jama teete, andke see nimi mõnele paberivabrikule, ükspuha kellele. Valasin oma viha ja solvumise välja ühe hooga. Nii palju tal taipu oli, et ei tasu enne kõnet peatada, kui mees on tühi. Ja siis ütles Lentsmann: sind oleme me selleks kohale pannud, et sa kõigile selgeks teed, et see nii on ja peab olema endale, teatrikollektiivile ja kogu rahvale. Ja kui sul nüüd veel midagi öelda on, siis oleks parem, kui selle ütlemata jätaks…”

Vaata, Hugo, kui saad, ja anna märku, kas karussell keerleb ilu või raha pärast.

Hoiame sidet!

Margus

 

 

In memoriam
HUGO MURRE
23. mai 1924 – 25. mai 2011

25.mail lakkas tuksumast kauaaegse Draamateatri direktori, koloriitse kultuuritegelase ja koduloolase süda.
Hugo Murre sündis 23.mail 1924.aastal Märjamaa alevikus rätsepa peres. Eestistamiseni kandis pere nime Mollart. Perekonna mõju kujunes oluliseks järgneval eluteel. Isa, kes oli  Märjamaal enamuse tollaste seltside ja organisatsioonide algataja, juht ja aktiivne osaleja ja kes käis läbi paljude Tallinna kultuuriinimestega, pärandas pojale ärksa vaimu ja kultuurihuvi.
Hugo Murre koolitee algas Märjamaal : kuus aastat vallakooli, sekka Anna Smirnova erakool. Edasi viis elutee Tallinna. Et eesmärgiks oli minna õppima ehituslikku projekteerimist Tallinna Polütehnikumis, kuid vanemate majanduslik olukord seda otse ei võimaldanud, asus ta õppima Tallinna Linna Poeglaste Kaubanduskooli. Kooli lõpetamine jäi 1941.aastasse, kui Eestimaal olid juba toimunud ja toimumas sündmused, mis keerasid kõik senised plaanid ja elukäigud pea peale.
Hugo Murre sai paar nädalat olla esimeses töökohas Läänemaa Tarbijate Kooperatiivis, kui algas Teine maailmasõda. Isa jäi sõjakeerisesse ja langes vangi sakslaste poolel, ülejäänud pere sattus Siberisse. Seal tuli ellujäämiseks hakkama saada igasuguste asjadega. Siis tuli minna rindele.
Sõja lõppedes järgnes eluperiood, kus tuli end elatada muuhulgas ringirändava tantsuõpetajana ja juhuslike nõuandvate saadetega raadios. Siis tuli raske haigus, mis jättis jälje elu lõpuni.
Ärksa inimesena otsis Hugo Murre võimalust edasi õppida, mis lõpuks avanes kaheaastases vabariiklikus parteikoolis, kus koolitati tollaseid juhte. 1949. aastal, riigieksamite aegu tuli teade isa arreteerimisest. Ometi määrati Hugo Murre oktoobrist 1950 Tallinna Draamateatri direktoriks. Olles teatriga tuttav ainult vaatesaali kaudu, sai temast seni pikima staažiga teatridirektor Eestis. Tema teeneks võib lugeda teatri väljumist tollasest madalseisust ning kindlasti teatrihoone ajakohastamist : pöördlava, ruumide laiendamine juurdeehitustega, esimese väikese saali rajamine jne. Hiljem vajati tema teatriuuenduse kogemusi mitmetes kohtades endises Nõukogude Liidus, Soomes ja mujalgi.
1970. aastal lahkus Hugo Murre teatrist ja sai neljaks aastaks Tallinnas kinodevõrgu juhatajaks, edasi üheteistkümneks aastaks tollase kaubanduse, projekteerimise ja reklaami ettevõtte direktoriks.
Pensionipõlve veetma naases Hugo Murre tagasi Märjamaale. Kirev elu andis ainet mälestuste kirjutamiseks, ajendas uurima oma juuri ja Märjamaa kandi minevikku. Ärgas vaim ei lubanud jääda koju ega ükskõikseks ümbritseva suhtes. Ikka oli tal oma arvamus, mida ta ei peljanud ka välja öelda. Ta oli viimastel aastatel aktiivne kirjutaja ajakirjanduse veergudel.
Hugo Murre suutis enda ümber koondada hulga koduloohuvilisi ja nii sündis 2002.aastal nendest ühendus Tunatoimkond. Tänu temale on talletatud palju mälestusi, täienenud Märjamaa valla vanade fotode, pärimusmaterjalide ja uurimistööde kollektsioon.

Märjamaa Vallavalitsus
Märjamaa Tunatoimkond

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga