Et me õued õitseksid

Üle 2500 isetegevuslase laulis, tantsis ja mängis pilli, Raplas Tammemäel peeti Raplamaa 2018. aasta laulu- ja tantsupidu. Peo paatost kandis pealkiri „Üle õue õunapuu”. Kui peol saab olla tulemus, siis on selleks kinnitus: Raplamaal õued tühjaks ei jää.

Pidu peeti pühapäeval. Reedel, kui olin aiamasinate poest trimmerile jõhvi ostmas, sain poodide ees kokku Valter Uusbergiga. Kes ütles, et läheb hobusele ja lehmale saba vaatama. Arvas, et see võiks olla köiest. Me seal siis üsna pikalt aretasime teooriat, kui palju peaks laulu- ja tantsupeo publikul olema visuaalset vaatamist peale esinejate jälgimise. Selgus, et Valter on Raplamaa peo kunstnik. Tean aastaid, et ta on just see mees, kes joonistab alati valmis täpsed kavandid, ja ühtlasi on selle vana kooli mees, kes oma peas valminud ideed ka oma kätega valmis teha oskab. Üsna haruldane anne täna.

Koduõu õunaaiaga

Ja oligi siis sellel peol läbivaks kujundiks õun. Õun kui maailma loomise sümbol. Peo logol oleval õunal on kaheksakandmuster. Valter oli Raplamaa pidupaigale Tammemäel andnudki koduõue ilme. Ja seal õuel siis vaatamiseks hobune, lehm ja siga. Sellised stiliseeritud, suured, puuokstest tehtud. Kui neid loomi esimest korda peoplatsil nägin, siis kaks pisikest rahvariides, punutud patsidega tüdrukutirtsu neid imeloomi just sabast sikutasid. Sellel ehk ei ole Valter Uusbergi tehtu ja sellega, mis näha oli, mingit pistmist, aga suurt hobuse karkassi nähes küll meenus Trooja hobuse lugu. Tõrjusin pähe tikkuva mõtte, et Raplamaa rahvuslikku pidu peetakse maavanemata maakonnas ja linnapeata linnas, kuhugi kaugemale.

Peo peaproovis sattusime kõrvuti istuma helilooja Pärt Uusbergiga. Ta on väga oma isa laps. Tähendab see seda, et temaga on alati huvitav koos mõelda. Kui selle kokkusaamise Raplamaa 2018. aasta laulu- ja tantsupeo konteksti asetan, siis tegi peo uhkeks just see, et õunaõues said noored vanadega kokku. Varasematel aastatel on Raplamaal peetud kaks eraldi pidu – memme-taadi pidu ja see teine, kus nooremad. Seekord oldi ja pidutseti koos ja see tundus kuidagi õige.

Ma alles peaproovis sain teada, et Valter Uusberg on ka selle suursündmuse lavastaja. Ütlesin ta poeg Pärdile proovi vaadates, et märkan ta isa dramaatikat. Ju see miskipärast pisut irooniliselt kõlas, sest Pärt vaatas mulle tõsiselt otsa ja ütles, et ta isa võib taoliste ütlemiste suhtes ehk tundlik olla. Muidugi Pärt ei tea meie pikki arutlusi ta isaga sellest, et üks märk muutumisest – no suuremalt öeldes maailma muutumisest – on see, et vanad ja noored enam kokku ei saa ei kodus ega õues. Ja seda, et isa Uusbergi dramatism, mis selle peo käekirjas selgelt loetav oli, mulle hoopis meeldib. Sellisel peol, mis ju suurvorm, tulebki kasutada suuri sümboleid ja kujundid. Näiteks pilt, kus valgeis rõivais neidudelt, kes suurte õunte hoidjad, kuri jõud neid käest võtta püüab. Ja hiljem siis, kui aeg on käes, seotakse neile õuntele sinimustvalged lindid külge.

Sümfooniliselt kõlav regilaul

Pärt Uusberg seadis just selle peo jaoks Tõstamaalt pärit rahaviisi „Loomine”. Teate ju küll seda laulu „Üks on õunapuu mäella, üks on oksa õunapuussa, üks on õile oksa päälla, üks on õuna õile päälla…” Pärt Uusberg oli regilaulule kirjutanud puhkpilliorkestri partituuri juurde ja see kõlas ausalt öeldes sümfooniliselt. Lugu esitasid ühendkoorid, puhkpilliorkester ja kõik tantsijad. Mulle tundus, et ka helilooja ise oli selle ühisesituse võimsusest üllatunud ja liigutatud.

Seoses Pärt Uusbergi unistusega akustilisest laulupeost ei saa märkimata jätta seda, et kogu Raplamaa laulu- ja tantsupeo muusika oli elavas ettekandes, mitte miski ei tulnud lindilt. Tantsulaulud ja koorilaulud ja soololaulud tantsude saateks. Vägeva töö selle kõlama saamiseks ja õpetamiseks tegid koorijuhid Thea Paluoja ja Vahur Soonberg. Kandled, torupill, vilepillid, viiulid, lõõtsapillid, rokkbänd… üsna uskumatult kõlas see kõik kokku.

Pidu meie õuel õunapuude all mõjus kokku ühe suure orkestri esinemisena. Ja meil räägitakse, et elu maal sureb välja. Vale puha. Hoopis Rapla Tammemäe peoplats jäi esinejatele ja publikule väikeseks.

Kui kõik läheb plaanide kohaselt, siis võib juhtuda, et maakonna järgmine tantsu- ja laulupidu peetakse Tammemäel rekonstrueeritud peoplatsil. Teadjad ütlevad, et raha selleks olevat koos. Pessimistlikumad ütlevad, et laulupeoplatsi rekonstruktsioon lähtub hoopis suurtest suvetuuride kontsertidest, mis segavad platsi ümber elavaid inimesi. Olgu kuidas on, selle peo mõjul on tahtmine ütelda, et Raplamaa isetegevuslased ja nende juhid on oma uut laulukaart väärt ning et kuldaväärt rahvas meil.

Lugu ilmus Maalehes. Pildid: Viio Aitsam, Ülo Peets ja Siim Solmann.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga