Autori Margus Mikomägi postitused

Dialoog

„POLIITKORREKTSUSE HÄVITAV TERROR JÄTAB KUNSTILE AINA VÄHEM RUUMI.“

1 kommentaar

„POLIITKORREKTSUSE HÄVITAV TERROR JÄTAB KUNSTILE AINA VÄHEM RUUMI.“

Aija Kaukule usutles Riia Uue Teatri kunstilist juhti Alvis Hermanist. Meediamaja “Latvijas Mediji” ja Alvis Hermanise lahkel loal läti keelest tõlkinud Hannes Korjus.

Novembri lõpuks oli vaatajateni jõudnud Alvis Hermanise ja Riia Uue Teatri suvel loodud 10-seerialine film „Agentuur“, mille tegevuspõhjaks on tänapäeva reklaamiagentuur. Moskvas Rahvuste Teatris esietendus Alvis Hermanise lavastatud „Gorbatšov“ – NSV Liidu viimasest liidrist Mihhail Gorbatšovist.

Me kohtume 23.novembril, Läti teatri aastaauhindade väljakuulutamise päeval (tuntud kui Peiarite öö / läti keeles Spēlmaņu nakts), aga Riia Uues Teatris lavastatud „Valge helikopter“ nomineeritud lavastuste hulgas ei olnud. Mida tähendab teile koduse teatriilma tunnustus?

Tolle auhinna määrab ära viie inimese kollektiivne maitse. Mul on omaenda isiklik maitse, ning minu teatri aastaauhind möödunud hooaja parima lavastuse eest kuulub raudkindlalt režissöör Gatis Šmitsi lavastusele „Peiarit otsides“, mis ei pälvinud ühtegi nominatsiooni. Hea teater ja mitte hea teater on väga laialivalguvad mõisted. Ma tean, mis on “Valge helikopter”, mulle pole tarvis hindeid panna, justnagu koolis. Ma arvan ülepea, et kunstnikel, oma ala tõsistel tegijatel, on omaenese baromeeter, neil pole mingit tarvidust, et tuleks üks žürii ja hakkaks midagi arvama.

Kas me näeme veel “Valget helikopterit” Riias?

Eks ikka. Niipea kui vaatajad jälle priilt saali lubatakse ning lennukitel lubatakse Ameerikast siia lennata, saab kõik toimuma. Mihhail Barõšnikov ootab väga, et saaks jälle mängima tulla.
 Loe edasi „POLIITKORREKTSUSE HÄVITAV TERROR JÄTAB KUNSTILE AINA VÄHEM RUUMI.“ →

Monoloog

Ninatäis meelerahu

Lisa kommentaar

Pärast koroonatesti tegemist ja negatiivse tulemuse teadasaamist tundus pori- ja lörtsisegune ilm kordades ilusam. Selline testitulemus andis mulle võimaluse haige olla. Nina nuusata ja köhida. Uskuge või mitte, aga enesetunne läks nipsust paremaks. Köhida, muretsemata, et see minu küljes olev köha tapab teisi. Mõtlen, millal see automaatne harjumus mulle külge õpetati, et kui köhid, pane käsi suu ette. Kuuskümmend aastat tagasi? Loe edasi Ninatäis meelerahu →

Monoloog

Linnud Georg Otsa parves

Lisa kommentaar

R.A.A.A.M. teatri produktsioonil lavastus „Minu Georg Ots” toob vaatajateni kuue naise lood, kelle elusaatust kaudselt ja otseseltki on mõjutanud Georg Ots. Laulja Georg Ots ise tegelasena lavale ei ilmu. Ometi lahkub enamus publikut etenduselt, ümisedes mõnd Otsa kuulsaks lauldud laulu.

Venemaa üks tänaseid tuntumaid dramaturge Slava Durnenkov on kirjutanud näidendi kuuele naisele. Autori tahtel ei ilmu lavale ühtegi meest. Võrrelda ei saa, Ots on ideaal. Täna on põhjust üles lugeda, mis tegi Georg Otsa (1929-1975) oma aja meheideaaliks: hääl, kasv, riietus, käitumisoskus, viisakus, mitmekülgsus repertuaarivalikul… Muu hulgas tuli ka Georg Otsal laulda nõukogude ideoloogiat kandvaid laulukesi, ometi ei jäänud talle külge Kremli ööbiku silti. Äkki ma mõtlen vales suunas, aga võimalik põhjus tundub olevat seal, et Georg Otsa andekus ja kuulsus sai tiivad ajal, mil sõjahaavad hakkasid tasapisi paranema. Loe edasi Linnud Georg Otsa parves →

Dialoog,Monoloog

Voldemar Panso: Et juhus saaks seaduspärasuseks!

Lisa kommentaar

Eesti teater tähistab oma suurmehe Voldemar Panso sünnipäeva. Näituste ja teatraalses vormis sündmuste seas esitletakse homme EMTA lavakunstikoolis Merle Karusoo kaheköitelist raamatut „Panso 100. Nii palju kui andsid koerale. Mina, mu õpetaja ja teised tegelased. Subjektiivne dokumentaarium”.

Merle vahendab Voldemar Panso doktoritöö kaarte. Ühel on muu hulgas kirjas: „Aga juhuslik on ikka plahvatuslik. Sellele ongi ehitatud Stanislavski süsteem, grandioosne katse luua meetod, kus juhused korduksid seaduspärasustena, kuis teadlikult jõuda alateadlikuni.”

Selles teoses tsiteerib Panso ise Betty Alverit, öeldes: „Teised vaagigu Su vilju. Sa end ise tasahilju… Nii õige.” Loe edasi Voldemar Panso: Et juhus saaks seaduspärasuseks! →

Dialoog

Elen Lotman – filmioperaator, kes süveneb tajupsühholoogiasse

Lisa kommentaar

Reedel esilinastub uus Eesti mängufilm „Hüvasti, NSVL”. Nädal varem eelkaitses filmi operaator Elen Lotman edukalt oma doktoritööd „Kogemuslikud heuristikad mängufilmi operaatoritöös“.

Elen Lotman ütleb, et tal ei ole kunagi olnud probleemi sellega, et kunst tunduks nii müstiline, et seda ei tohi ega saa seletada. „Usun, et saab seletada, saab uurida ja selle toimimise seletamine ei võta kunsti mõju kuidagi vähemaks.”

Kuidas see juhtus, et looduskaitsjate laps hakkas filmi tegema?

Loe edasi Elen Lotman – filmioperaator, kes süveneb tajupsühholoogiasse →

Monoloog

Metsataimelapsed ja inimtaimelapsed me ümber

Lisa kommentaar

Küsisin psühholoog Tõnu Otsalt muu hulgas ka seda, mis tarkus on. Ta vastas pikemalt, aga mu jaoks jäi kõlama üks tunnus, et tarkus on oskus näha ka seda, mis jääb väljapoole su teadmisi. Tarkus on inimese võime määrata seda ka, mida ta ei tea.

Kristiina Ehin luuletab: „Ikka veel laulame jalgadega/ taevaste lugusid/”. Sealsamas Kristiina viimases luulekogus „Janu on kõikidel üks”, üsna viimati tsiteeritud luulerea lähedal on lugu, kus suguvõsa mehed metsavennapunkris õpetavad Kristiina viieaastast ema: „Kui kuskil inimesi näed/ viska rohtu pikali.” Seda praegu lugedes tekib paratamatult paralleel tänase 2 pluss 2 reegliga. Jah, kuidas õpetada lastele, et ärge suhelge? Kuidas teha selgeks erinevus, et distantsi hoidmine ei ole seotud usaldamatusega? Et kallistamata jätmine on ettevaatusabinõu selle eest, et viirus sind kätte ei saaks? Loe edasi Metsataimelapsed ja inimtaimelapsed me ümber →