Me räägime lavastaja Priit Pedajasega neljapäeval, vaid mõni tund pärast seda, kui ta oma uue lavastuse proovi tehes teada sai, et valitsuse koroonapiirangute tõttu Brian Frieli „Igatsuse rapsoodia“ esietendust 7. märtsil ei tule.

Priit Pedajas võtab kogenud lavastajana, enne kui mina midagi öelda saan, jutu juhtimise enda kätte: „Ma saan aru nii, et tahad minuga rääkida sellest uuest lavastusest, mille esietendus on meil juba teist korda edasi lükkunud. Ega me ei tea ju, millal see uus esietendus nüüd tuleb.”

Küsimusele, kui mitu lavastust Priit on teinud, ta täpset vastust ei anna. Ütleb: „Neid on üle saja kindlasti, aga ma ei tea, kui palju üle saja.”

Tegid Eesti Draamateatri väikese saali laval näitlejatega Brian Frieli “Igatsuse rapsoodia“ proovi, kui kuulsid, et märtsis peatatakse etendustegevus kõigis teatrites?

Jah. Saime teada kohe pärast valitsuse pressikonverentsi. Mis edasi saab, ei tea. Eks viirus juhi meie olemist ja tegemisi.

Kuidas trupp sesse uudisesse suhtus? Loe edasi Lavastaja Priit Pedajas: tuleb ennast kokku võtta ja püsti tõusta →

Peterburist pärit lavastaja Dmitri Jegorov ütleb, et hetkel ei ole aeg publikule negatiivseid emotsioone vägisi kaela määrida. Aasta on nagunii olnud täis hirme ja üksindust. Sellepärast tuleb ka tema lavastatud KGB lugudes – Vaba Lava kuraatorprogrammi raames ja koostöös ERMiga – üsna palju naljakat ja eneseiroonilist.

Dmitri Jegorov kiidab Eesti näitlejate huumoritunnetust ja räägib loo, mis sarnaneb veidi meie Viljandi Joala monumendi saagale. Et Leedus Vilniuses tehti suvel ühele keskväljakule eksootiline mererand, toodi kohale liiv ja palmid. Seepeale ütlesid konservatiivid, et mis te õige mõtlete, meil on sellel väljakul ajalooline KGB hoone, selles piinati meie inimesi. Selles kohas ei tohi olla mitte mingisugust randa, me peame mäletama! Ja palmid ja liiv koristatigi ära.

Kuidas sul tänane päev läks?

Oli proov ja pärast seda käisin Pagari tänava muuseumis KGB keldreid vaatamas. Loe edasi Dmitri Jegorov : „KGB? Ei ole mõtet taas kinnitada, et lumi on valge!” →

Eeva Talsit iseloomustab kõige enam sõna elurõõm. See ka, kuidas ta räägib me pärimusmuusika juurte juurde jõudmisest ja nüüdse maailma keerdkäikudest.

Ansambli Curly Strings ja Eeva Talsi rahvalauluks on saanud Kristiina Ehini sõnadel lugu, kus kõigile pähe kulunud rida „et saada pruuniks teiseks juuniks”. Laulja ütleb, et seda „Kauges külas” laulu esitades mõtleb ta, ilmselt nagu ka kõik teised, omaenese südame maakohale ja mälestustele.

Eeva Talsi on varem öelnud, et ta pandi juba kolmeaastaselt viiulit õppima. Mulle ütleb, et oli suurem, et sai kohe neli. Küsimuse peale, kas nad mehega on mõelnud, mis pilli nende laps võiks õppida, vastab noor naine: „Ta on ikka väga pisike veel. Ühel päeval mõtlesin, et tal võiks olla pisike mandoliin ja pisike viiul. Päris pillid. Siis tal oleks võimalus, kui [abikaasa] Villu harjutab, ka kampa lüüa. Küll ta siis ise otsustab. Kui tal vähegi huvi tekib, saab ta siinsamas kodus seda nagunii õppida.” Eva Talsi ise läks õppima n-ö kogemata – õde läks ja tema lükati ka komisjoni ette, uksest sisse. „Nüüd, täiskasvanuna mõtlen, et on pille, mida võib hakata õppima mistahes eas. Kunagi ei ole hilja. Peaasi on tahta.” Loe edasi Muusik Eeva Talsi õpetas ka Arvo Pärdi labajalga tantsima →