Karistamatus ei ole vabaduse sünonüüm

Ja juba sööb järgmine skandaal eelmist. Suure suuga. Mart Helme ei usalda Iltalehtis NATOT ja Kersti Kaljulaid Reutersile antud intervjuus usaldab. Välismaa uurijatel ja meie ähvardajatel tööd jätkub.

Sunnin ennast selle juhtkirja pärast, üsna vägisi, lugema politseiteateid. 20 novembri hommikul ripuvad politsei- ja piirivalveameti ööpäevainfo lehel 15. novembri teated. Operatiivsusega ei hiilata. Loe edasi Karistamatus ei ole vabaduse sünonüüm

Govorit Moskva: Pojehali!*

Vaba Lava Moskvas käik oli viimase kolmekümne aasta suurim Eesti teatrit Venemaal tutvustav sündmus. Kõiki kolme näidatud lavastust iseloomustab see, et need on valminud Vene lavastaja ja Eesti näitlejate ning taustajõudude koostöös.

Hommik Triumfi väljakul Moskvas. Ervin Õunapuu foto.

Eestlaste viie Moskva päeva sisse kuulusid kolme lavastuse etendused. Mängiti Julia Augi lavastust „Minu Eesti vanaema”, Dmitri Jegorovi lavastust „Transiit. Peatage muusika” ja Sergei Potapovi lavastust „Libahunt”. Lisaks – isegi kui see täispikk eskiis jääb ühekordseks, oli suursündmus Mart Kivastiku näidendi „Kostja ja hiiglane” eskiisi mängimine teatris Draamakunsti Kool, lavastajaks Aleksandr Ogarjov. Peale selle olid veel kahe Eesti näidendi ettelugemised – Andrus Kivirähki „Alias”, mida mängib VAT teater, ja Mart Kivastiku uus näidend „Looja”.

Kõike seda raamis festival Pojehali, millega samal ajal peeti samal ajal Meierholdi keskuses kaks päeva dokumentaalteatri koverentsi, kus põhiettekande tegi meie lavastaja Merle Karusoo. Eesti riigi tähelepanu me teatrikunstnike suhtes märkis suursaadik Margus Laidre vastuvõtt Eesti saatkonnas Moskvas. Teatridelegatsioonis osales kolmkümmend neli inimest. Loe edasi Govorit Moskva: Pojehali!*

Kivastiku näidend Pätsist jõudis Moskvasse!

Lavastaja Aleksandr Ogarjov ütleb, et Venemaal Moskvas on näidendit „Kostja ja hiiglane” ohtlikum näidata kui meil Eestis.

Vene teatri suurmehe, meie Vaba Lava esimese kuraatori Oleg Lojevski aastapäevad tagasi väljaöeldud mõte, et Mart Kivastiku näidendit „Kostja ja hiiglane”, mis kirjutatud meie esimese presidendi Konstantin Pätsi loo põhjal, tuleks näidata Moskvas, võib teoks saada.

Moskva lavastaja Aleksandr Ogarjov, kes 2018. aasta suvel lavastas Kivastiku näidendi Viinistul, võtab selle teist korda teha. Seekord on plaan presidendi lugu mängida tema koduteatris, mis on Moskva kesklinnas asuv teater Draamakunsti Kool.

Eskiis kantakse ette festivalil

Merle Karusoo, Aleksandr Ogarjov ja Oleg Lojevski, enne eskiisi näitamist. Loe edasi Kivastiku näidend Pätsist jõudis Moskvasse!

Hingede aeg ja hingetu aeg – Eesti perspektiivid

“Selle nimi perspektiiv, mis rööpad kokku viib.” Juhan Viiding.

Eesmärk on kujutlus, arusaam tulevikust, mille nimel inimene rakendab oma tahte. Ma üle üsna pika aja võtsin kätte ja läksin esmaspäeval Riigikogu konverentsisaali kuulama konverentsi „Eesti perspektiivid”. Plaanis oli seal arutleda teemal, kuidas oleks õige edasi minna Eesti ühiskonda ja keskkonda hõlmavate suurte projektidega, millest on tihtilugu huvitatud rahvusvahelised suurkorporatsioonid.

Tõtt öelda olen nüüd, öö hiljem üsna nõutu. Kuulasin ja kuulasin säravaid ja vähem säravaid ettekandeid, mille teravik oli enamasti suunatud Eestit lõhestava kiirraudtee Rail Baltic vastu. Aga millest siis nõutus? Kõige lihtsamalt öeldes selles, et kui nii suur hulk eri valdkondade spetsaliste leiab oma kompetentsile toetudes, et Rail Baltic sellisel moel, nagu ta on hetkel kavandatud, on Eesti maale ja rahvale kahjulik, siis miks seda juba lõpetatud pole?!!

(Lisasin selle lause peale loo ilmumist Maalehes: konverentsil ei olnud ühtegi valitsuse liiget, ei olnud majandus ja keskonnaminteeriumist kedagi. Riigikogu liikmeid ka ei olnud. Miks? Millega nemad tegelevad? MM) Loe edasi Hingede aeg ja hingetu aeg – Eesti perspektiivid

Ma ei karda enam Virginia Woolfi

Linnateatri näitleja Andrus Vaarik tunnistas pärast 300. korda laval George´ks olemist: „Ikkagi on repertuaariteater armastusabielu. Projektiteater on ka vägev, aga on juhuslik vahekord.”

Kolmsada etendust on mängitud pea kümne aasta jooksul. Tänaseks meie seast lahkunud Mladen Kiselovi lavastus esietendus Linnateatri kammersaalis 23. jaanuaril 2010. Ja lavastus on ikka uus, ei ole laisk ja tolmune.

Pärast üht kirglikuks kiskunud vestlust sellest, kas lavakoolid peaksid koolitama Eestile haritlasi või kutseoskustega, näitlejatehnikaid valdavaid näitlejaid, jõudsime haritud vestluskaaslasega ühise tõdemuseni, et näitlejaks saab mängides. Enne seda oli kõlanud mu oponendi lause, et semiootikat õpitakse Tartu ülikoolis. Mina, kes ma seni olin mõelnud, et lavakoolides tuleks kuidagi süvenenult õppida psühholoogiat, ei saanud seepeale seda enam välja prahvatada. Lisaks olen üsna veendunud, et puid lõhkuma õpib puid lõhkudes ja kirjutama kirjutades. Loe edasi Ma ei karda enam Virginia Woolfi