Linnateatri näitleja Andrus Vaarik tunnistas pärast 300. korda laval George´ks olemist: „Ikkagi on repertuaariteater armastusabielu. Projektiteater on ka vägev, aga on juhuslik vahekord.”

Kolmsada etendust on mängitud pea kümne aasta jooksul. Tänaseks meie seast lahkunud Mladen Kiselovi lavastus esietendus Linnateatri kammersaalis 23. jaanuaril 2010. Ja lavastus on ikka uus, ei ole laisk ja tolmune.

Pärast üht kirglikuks kiskunud vestlust sellest, kas lavakoolid peaksid koolitama Eestile haritlasi või kutseoskustega, näitlejatehnikaid valdavaid näitlejaid, jõudsime haritud vestluskaaslasega ühise tõdemuseni, et näitlejaks saab mängides. Enne seda oli kõlanud mu oponendi lause, et semiootikat õpitakse Tartu ülikoolis. Mina, kes ma seni olin mõelnud, et lavakoolides tuleks kuidagi süvenenult õppida psühholoogiat, ei saanud seepeale seda enam välja prahvatada. Lisaks olen üsna veendunud, et puid lõhkuma õpib puid lõhkudes ja kirjutama kirjutades. Loe edasi Ma ei karda enam Virginia Woolfi →