Meile kingitud aeg kulgeb omasoodu. Üks kümnend saab taas mööda. Tähtsuse ja tähenduseta?

Sirvisin paksu 1984. aastal välja antud „Vanasõnaraamatut”. Olen mõelnud vahel, et me maailm on nii segi pööratud igas vallas, et vanasõnad ei tohiks enam kehtida. Ka ilma ennustada ei saavat enam vanade märkide järgi. Ennustuste ja prognoosidega muidugi on ilmselt igal ajal, hoolimata segadustest, nii, et kui usud, siis on.

Segi pööratud maailm. Miks ma nii arvan? Kõht on täis ja sõda pole ikka väga kaua Eestis olnud. Ma nägin pealt, kui Vene sõjavägi Saaremaalt lahkus. Nüüd on mõnekümne aastaga juhtunud nii, et Eestis on jälle võõrväed. Juhtunud? Nõnda ei saa öelda. Vene väed olid võõrad, NATO on liitlane. Oleme nad ise siia kutsunud.

Kui professor Kalevi Kulliga kohtusime, tuletas ta meelde, kuidas ta kusagil kolmkümmend aastat tagasi olevat olnud – see on ta enda sõna – paduroheline. Rääkis Lennart Merega. Sellest, et Eesti ja eestlased saavad ise hakkama. Et toidame ennast ise ära, hoiame ise arukalt oma loodust, kasvatame ja koolitame oma lapsed. Meri olevat olnud selles kindel. Niisama kindel oli ta selles, et Eesti peab astuma Europa liitu ja kuuluma NATOsse. See läks täide. Me geopoliitiline kodu, tuleb välja, on kallis ka teistele. Me oleme sellises kohas, kus hoitakse ehk maailma tasakaalu!? Äkki on nõnda, et kipume kõik unustamine, et vabadus on vastutus.

Tie alguse otsad lahti, küll jõuvad lõpuni

Kümnend lõppeb ka ja algab uus. Räägitakse kestliku kahanemise tähtsusest. Samas miski, mis ümberringi märgata, seda ei näita. Ikka kestab kiiremini, kõrgemale, kaugemale. Ja loogilisi põhjendusi, miks nii, leiavad selle ideoloogia jüngrid ja kaasalohisejad kuhjaga häid põhjendusi, miks aeglustumisele isegi mõelda ei tohi.

Rein Lang kutsus saates „Olukorrast ajakirjanduses” inimesi jamade üle nalja heitma. Mart Juur kirjutab Facebookis: „Sellist kino pole tõesti varem Eestis näinud, et meeleheitele aetud miljonärid kukuvad streikima.” Meeleheitel miljonärid! Jah.

Nali on enam kui kopik raha

Jaan Tooming juhtis ühes proovis tähelepanu, kuidas nalja vastu võetakse. Kuidas naljadele ei reageerita ühtemoodi, vaid erinevalt. Mõni naerab laginal ja mõni lööb piinlikkusest silmad maha.

„Naine istub mehe surivoodil. Mees ahastab. Palun anna mulle oma käsi. Naine annab talle käe. Mees ütleb, et tahab naiselt andeks paluda. Naine rahustab mees, et ma tean, ma tean. Mees ei rahune ja pihib, et pettis naist sellessamas voodis. Naine lausub veel kord, et ta teab, ja lisab: Ega ma sind asjata ei mürgitanud.”

See anekdoot on pärit Isaac Asimovi loost „Naljahammas”, mille Uku Masing tõlkis Jaan Toomingale. Seal suurmeister sisestab anekdoote arvutisse, et saada teada, kust anekdoodid pärit on? Kui ta on neid vajaliku arvu sisestanud, siis esitab küsimuse ja arvuti vastab: „Anekdoodid on pärit väljastpoolt maad.” Miks nii? „Selleks, et uurida inimesi ja jälgida nende reaktsioone.” Mis nüüd saab, kui me teame, et meid uuritakse väljastpoolt? „Nüüd lõpetatakse eksperiment,” ütleb arvuti. Inimesed vaatavad üksteisele otsa ja ei naerata enam.

Paremb peotäüs rahuga ku üsätäüs vihaga

Rääkisin poes mehega, kes ostis suure kaheliitrise kange õlle. Sentidest luges raha kokku. Küsis mult suitsu, selleks tal raha ei jätkunud. Ütles, et joob väikeste lonksudega. Väga kurvameelne ta ei olnud ja see oli ootamatu, ootamatu just tänasel ajal, kui on tööjõust puudus.

Päris paadialused on Raplast ammu ära kadunud. No sellised, kes ühiskonnakorrast hoolimata tahtsid elada ja juua ja ennast vabana tunda. Kui vähegi sai. Üks omadus oli neil ilmselt tänaseks väljasurnud haruldastel meestel – nad ei kirunud ega süüdistanud oma pealtnäha õnnetus elus teisi. Jah, meeleheitel miljonärid on üsna kohutav diagnoos.

Tarkusest ei lähe kiegi lõhki

Juhtusin lugema, mida ise kümme aasta tagasi olen kirjutanud. Murelikuks tegi. Märkasin, et kipun küsima ikka samasuguseid küsimusi. Näiteks olen 2010. aastal küsinud Jaan Kaplinskilt, mis peataks tee hukule? Ja Jaan on vastanud: „Leidsin New York Timesist… Thomas Friedman, kuulus ajakirjanik ja esseist kirjutab, et võib-olla oleks vaja suurt vapustust. Mina olen umbes sama mõelnud. Praegu on ikka palju neid, kes leiavad, et ah, liike on varem ka välja surnud, sõdasid ja orkaane on alati olnud. Nad mõtlevad, et kõik see hoiatamine on paras bluff ja teadlased tahavad saada rohkem raha, et justkui sellepärast on välja mõeldud kliimamuutuste jutt ja muu. Aga kui ikka tuleb tõeline prohmakas, kui ei saa enam mööda vaadata, kui ei saa ennast enam lohutada sellega, et ikka on nii olnud…

Niisugune loogika on umbes seesama, et kuidas, mis suremisest te räägite, ma eile elasin, täna elan, aasta tagasi elasin, vahel olen haige küll, kuid mis surm…

Looduses ei ole kõik nii lineaarne, vaid on olemas järsud muutused, ja surm on üks selliseid. Ökokatastroof on teine selline ja ma arvan, et ega ta tulemata vist ei jää. See ei ole ainult kliimamuutus. Liikide väljasuremine viib väga tõenäolikult järskude muutusteni looduses. Võib-olla küllalt ootamatuteni, sest paljusid asju ei osatagi ette näha.”

Rõhutan veel, et see jutt on aetud kümme aastat tagasi.

Kodu om paremb ku pidu

2010. aastal nägin, kuidas näitleja Andres Mähar Saku suurhalli katusel silmakirjalikkuse, harimatuse, ülbuse, ahnuse, vingus näod… kõik vale, väikekodanliku pugemise, nägudetegemise ja igava… mõjuvalt, meeldejäävalt ja kunstiliselt oivaliselt persse saatis.

«Andke mulle tagasi see lootus, et Eesti on normaalne väike riik. /- – -/ Sa peaksid olema noor, sa peaksid olema vihane, vihane. Aga kurat, sa oled sama kuulekas nagu sinu ema ja isa, kes ei lähe tänavale, kes ei astu ametiühinguisse, kes, kurat, ei ütle oma arvamust välja,» rääkis täna Vanemuise teatris töötav Andres Mähar. Ütles, mis mõtles, lehvitas sinimustvalget ja oli osa NO suurlavastusest „Ühtse Eesti suurkogu”. Kuidagi praegu tundub, et paremini ei saagi. Andrese hääl on ka kõrvus. „Andke mulle tagasi see lootus, et Eesti on normaalne väike riik, kus inimsuhted ei piirdu sõnadega käi perse…”

Miks nii on läinud? See, mis „Suurkogul” juhtus ja millest ja kuidas räägiti, on täna sama aktuaalne või veel teravam. Ja ometi ei muutunud midagi. Räägime sellest, kui kiiresti me ja maailm areneb… Areneb vaid nutitelefon, või kuidas?

Kogu maailm ja sealhulgas inimene on loomult mitmemõõtmeline. „Iga kord, kui me oma loomu poolest mitmemõõtmelise kirjeldame ühte mõõtmesse, me kaotame rikkuse ära. Ükskõik, millise ühe mõõtme me võtame, on see üksinda igal juhul vale. Vaimu puhul peaks eriti selge olema, et ei saa olla ühte tarkuse mõõdet…” rääkis mulle semiootik Kalevi Kull.

Mitmest mõõtmest kirjutab ka teine professor, Ülo Vooglaid oma raamatus „Elanikust kodanikuks”: ühiskonda edasi viivate inimeste tunnus on ruumiline (vähemalt kolmemõõtmeline) mõtlemine. Mida see tähendab? Et näiteks ainult haridusest ei piisa, vaid väärtus on kolme – harituse, informeerituse ja kogemuse ühtsus. Teadmisest üksi ei piisa, vaid vaja on korraga teada, osata ja ka aru saada…

Vanasõnad jäävad vanemaks ikka, aga saavad sellest vaid jõudu juurde. Inimene ei taha kuidagi täiskasvanuks saada hoopis.

***

Kümme aastat on jälle möödas. Paljud väikesed eestlased on selle ajaga juba 10aastaseks saanud. Me asi on see ka, kuidas neil elus läheb. Keegi kunagi märkas ülesse kirjutada ja koguda selliseid ütlemisi: Õnn on pime, ei tea, kelle sülle ta jookseb. Ku talve üks silm ära nutab, siis tuleb veel kõva külm vahepääl; ku talve teine silm ka nutma hakkab, siis tuleb kevadi.