Valda Raud – tõlkija, kelle hea maitse määras maitse

Äsja kirjastuses SE&JS  ilmunud, tõlkija Valda Raua elust ja loomingust kõneleva raamatu „Üks elu” lõpus on tema tõlgete nimekiri. Seda lugedes võib mõista, mis määras, et eestlaste aadressiks ei saanud kunagi Sovetski Sojuz.

Valda Raua (29. I 1920 – 8. X 2013) tõlkeraamatute bibliograafia saab alguse 1945. aastast: „Jemeljanova, Nina. Kirurg: lühiromaan. Tallinn: Ilukirjandus ja Kunst, 1945. 138 lk.” Jah, just see raamat, mis enamikule ilmselt midagi ei ütle. Samal aastal ilmub ka Valda Raua vene keelest tõlgitud „Botaanika õpik keskkooli VIII klassile”. Veel üks botaanikaõpik antakse tema tõlkes välja aasta hiljem ja siis tulevad riburada Aleksandr Ostrovski näidendite tõlked. Võib arvata, et Ostrovski oli 1940. aastatel Vene punavõimude soosingus, aga vaevalt oskas Valda Raud arvata, et näidendeid „Kaasavaratu” ja „Äike” ka 21.sajandi teisel veerandil teatrites üle maailma ikka mängitakse. Või hoopis tundis hea kirjandusliku maitsega Valda Raud Ostrovski näitekirjaniku geeniuse ära? Edaspidine tõlketegevus laseb seda viimast uskuda küll.

Kirjandus mõjutab maailmavaadet

Sedasama bibliograafiat lugedes läheb mõte paratamatult mitme põlvkonna kirjandusliku maitse kujunemise peale. Hästi lihtsustatult saab mõelda, et hea kirjandus mõjutab maailmavaadet. Ei oska ette kujutada, mis oleks saanud möödunud sajandi kuuekümnendate lõpus sesse ikka jõudnud noortest, kes täiskasvanute kirjandust lugema hakkasid, kui Valda Raud ei oleks tõlkinud romaani „Kuristik rukkis”. Selle Jerome David Salingeri tänaseks kultusraamatu Eestis väljaaandmise aasta oli 1961, seega kümme aastat hiljem kui Ameerikas ja Inglimaal. Aga ikkagi ta jõudis!

Olen sellele mõelnud nii, et miks meil lubati ilmuda no näiteks Kurt Vonneguti „Tapamaja, korpus viis ehk Laste ristisõda” – ilmus Valda Raua tõlkes aastal 1971. Jah, üks tolle aja otsustamise osa, kas ilmub või ei, oli kindlasti see, kas raamat on suurel venekeelsel kodumaal tõlgitud. Ja teine põhjus lubada oli ehk see, et ah, eestlasi on nii vähe, las loevad, see ei loe midagi. Ses viimases need tsensorid ja muud keelajad-lubajad eksisid. Üsna kindlasti oli meie väikese rahva seas neid, keda kõnetas Valda Raua tõlgitud maailmakirjandus rohkem. Just kuuekümnendad – minu põlvkonna lapseaeg – mulle tundus siis ja tundub nüüd tagasi mõeldes,et me haritud vanemaid huvitassõgavuti just kirjandus.

Valda Raua tõlgete hulgast on üsna raske midagi esile toomata jätta. Mis oleksime me ilma Ernest Hemingway romaanita „Ja päike tõuseb”? Milliseks oleksime kasvanud? Või Bernard Shaw` „Armsa luiskajata”? Jah muidugi võib mõelda, et väärtkirjandus oleks keeleoskusega ka ilma tõlkimata inimesteni jõudnud. Mul on tunne, et Valda Raua maitse määras me kirjandusliku maitse kujunemist ja sellega kaasnevat keele maitset. Ilusa emakeele maitset. Olen aastaid uskunud, et näiteks teatri juurde juhtisid mind Ants Eskola ja Linda Rummo, kes mängisid „Armsa luiskaja” heliplaadile, mida mina päris pisikese poisina ikka ja jälle kuulama jäin. Ei osanud siis mõelda, et see, mis kõlab, on ilus keel. Nüüd oskan.

Hell ja isiklik raamat

Raamatu Valda Rauast andis tõlkija sajanda sünniaastapäeva puhuks välja kirjastus SE&JS. Raamatu koostaja on Ela Tomson. Ja koostatud on see raamat Valda Raua kirjade, päevikute ja märkmete põhjal.

Valda Raua tütar, tekstiilikunstnik Anu Raud kirjutab emast saatesõnas muu hulgas nõnda: „Minu mälusilmas on ema nirk-erk, elav, kohati terav, ilus ja enamasti heatujuline. Ta huvitundmine maailma asjade vastu oli avara haardega. Ta nautis häid vestlusseltsilisi, eriti kirjandus- ja keelehuvilisi.

Minu vaibamaailm huvitas teda väga ja tal oli hea meel, et tema lapsest kunstnik sai. Olen sügavalt tänulik mulle kingitud elu eest, pikaaegse suhtluse ja seltsi eest emaga. On ju olnud ka raskemaid aegu – isa astmahaigus, närvilisus ning sellest põhjustatud stressirohke elu. Siis püüdsin emale toeks ja abiks olla. Kuid arvan, et mälestusteks on alati õigem helgemad ja ilusamad hetked välja noppida, neid meeles kanda ja tänulik olla. Neid on ju küll, küll ja veel.”

Raamatut „Üks elu” kaunistavad haruldased kultuurilooks saanud fotod. Selles raamatus on palju hella ja isklikku, inimlikku… Nimeregistris – kirjastus toob esile, et see on viis lehekülge pikk – avastasin muide ka kasside nimed, Miku ja Mirri kõrvuti Arthur Milleriga. Jah, just, see ka väärib elus, mis suur, äramärkimist.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga