Tõnis Mägi: laul on kahekordne palve

Kohe 75aastaseks saav Tõnis Mägi ei usu juhustesse ja ütleb seda ka oma uues laulus, mida esitab juubelikontserdil 17. novembril Tallinnas Alexela kontserdimajas: „…ehk oleme siin hoopis teiste pärast/ ja polegi juhus, et kohtume.”

„Lugesin ja leidsin Oskar Wilde’ilt sellise mõttekillu: „Selge mõistuse esimeseks eelduseks on enamiku arvamusega mitte nõustumine,” loeb Tõnis oma kladest. Kommenteerin seda, et inimene leiab endale sobivaid tsitaate siis just, kui ta neist puudust tunneb. Tõnis loeb edasi. Konfutsius on öelnud, et kui tõde võib öelda ainult sosinal, on riigi vallutanud vaenlane. „Mind kõnetavad sellised asjad, mis siis, et olen lihtsalt laulja, laulude laulja,” jätkab eluvormis Tõnis Mägi.

***

Laulude laulja saab 75 ning teeb Tallinnas suure juubelikontserdi.

Just. On selline kontsert, kus ma… Ma olen muutunud. Muutunud viimase paari aastaga, kui oli see piljardi-, tähendab koroonaaeg. Teen sellest ajast kolmandat plaati.

Mu laulud on muutunud, ma ei ole ammu Mäks, vaid Tõnis Mägi.

Räägi neist plaatidest, mis valminud viimasel ajal.

2021 tegime plaadi „AO valgus”. Siis tuli vene plaat, mille nimi on „Romanss”.

Vene plaadil on sinu laulud, mille tekstid on vene keelde tõlkinud Sergei Bulganin. Plaat sai valmis vahetult enne seda, kui Venemaa alustas suurt sõda Ukrainas.

Mõte teha venekeelne plaat tuli sellest, et nii mõnedki mu laulud on sellise slaaviliku tooniga. Romansilikud. „Liivakell” ei ole romanss, aga see slaavilik hingus on temas olemas.

Ma laulan pilte, ei laula noote. Ja vene keeles lauldes läksid pildid äkki ruumilisemaks.

Muuseas, loen praegu Tšehhovi novelle, need on fantastilised…

Miks siiski venekeelsed laulud? Loogika on selles, et šansoon peaks olema prantsuskeelne, bluus ameerika-inglise, fado (nn portugali bluus – MM) portugalikeelne. Keel on helide kogum.

Jah, venekeelse plaadiga kukkus lollilt välja: see jõudis inimesteni siis, kui algas see jälk sõda.

Samas on see su venekeelne plaat mu jaoks üsna selgelt üks sinu parimaid. Keel keeleks, aga see on puhas, täpne muusikaliselt ja väga hästi lauldud.

Ma saatsin plaadi Moskva muusikutele. Sealt sain vastuse, et istume ja kuulame plaati juba neljandat korda, meie ühine arvamus on, et see on viimase 20 aasta parim venekeelne plaat.

Oled sa vene keeles julgenud laulda selle sõja ajal oma kontsertidel?

Nii ja naa. „Romanssi”, mis on tehtud Mikk Mikiveri palvel „Kolme õe” lavastuse jaoks, olen laulnud. Mõlemas keeles. Publik ei ole tagasi põrganud.

Ja nüüd siis kolmas plaat?

Plaadi nimi on „Ajapendel” ja sellel on lood, mis on tehtud sellel aastal.

Kas lauludel on ka sinu tekstid?

Jah, enamikul.

Kas sinu poliitiline valu on neis tekstides sees?

Ma ei näita tekstides kellegi peale näpuga. See valu, mis on minu sees, see arusaamatus, kuidas nii. Muidu poleks ma neid kirjutanud.

Sa oled öelnud, et märkad maamärke?

Jah, kui märke ei ole ja sa võid liigelda, kuidas soovid, mingeid seadusi ei ole, siis on kaos ja anarhia….Reegleid ei ole, põhiseadus ei tööta, on suur kaos, inimeste hingedes on kaos…

Too mõni näide oma uute laulude tekstidest… (Tõnis võtab oma kella käe pealt ja ma märkan selle erilisust). Ohoo, missugune kell?

See on mulle kingitud. Äkki oli aia taga üks mees ja ütles, et härra Mägi, palun tulge siiapoole. Annab mulle selle kella, ilusa karbi sees, ja ütleb: „See on spetsiaalselt teie jaoks tehtud. Kogu Eesti rahvalt! Kell!” Ja läks ära, ma ei tea, kes ta on.

Vägev.

„Sa tead, tuleb hoida tasakaalu./ Vaekausil on su süda ja su hing./ Ka siis, kui kõik on hästi, palu./ Vahel võib parketil libastuda king./” Selle loo nimi on „Tasakaal”. Õhus on midagi, mis annab ainest kirjutada lugusid.

Just nimelt tasakaalust on puudu. Me sinuga juba 2019. aastal, kui tegime koos teatrit, leppisime kokku, et ei räägi väga poliitikast. Et mitte tülli minna. Sõprus on parem. Usun, et ma siis sulle ütlesin, et minu meelest sinu väljund on muusika ja laulmine. Et ei ole vaja minna barrikaadidele lärmama. Sa ise laulad, mis keeles siis tahes – „Siis vala valu romanssi”…

Kuula seda lugu „Ajapendel”. Refrään: „…me oleme siin ju nii lühikest aega / ja paljud meist ei aima, / ehk oleme siin hoopis teiste pärast / ja polegi juhus, et kohtume./” Mu laulu lõpp viib meid Pariisi …

Ma polegi mõelnud, et olen siin teiste pärast. Inimese egoism on ikka suur…

Ühel hetkel… mulle endale ei ole enam midagi vaja. Olen selle piiri juba ületanud. Keegi on öelnud, et see, kui oled üle 70, on privileeg. Kõikidele seda ei anta. Märkad mingeid asju paremini… Egoism. Ega sellest päriselt pääse, aga hakkad märkama ja aru saama sellest, et sind on vaja teistele ja vähem iseendale.

„Ajapendel” on mu plaadi nimilugu, kui see nüüd ikka tuleb. Üks lugu on veel puudu, siis on plaat valmis.

Tasakaal?

Kõnnid pingul nööri mööda, kõrvus vihiseb tuul. Sa püüad mitte liiga palju mõelda ja tead, et see on elu, ei midagi muud. Elu on köiel käimine. Kui palju me seda ise tajume? Selleks, et mitte alla kukkuda, pead olema väga-väga tähelepanelik. Kui üle kuristiku on tõmmatud tross ja sa pead seda mööda teisele poole minema, siis sa ei mõtle millelegi muule kui sellele, et alla ei prantsataks.

Kujundlikult äge mõte. Aga palju me sellele mõtleme? Samasugune on mõte sellest, et iga meie teguvõib olla viimane. Tee kõike sellest mõttest kantult…

Muidugi võib see tunduda loosunglik. Martin Luhter olla öelnud, et enne maailma lõppu ta istutaks puu. Aga kui seda sügavuti mõista, siis see on seesama lugu, mis sa enne ütlesid, et igaüks tehku oma asja. Tõnis, laula.

Just. Ja mitte hukka mõista kedagi, kellel on teised võimalused ja kes teeb teistmoodi. Peab vähemalt proovima elada ilma halvustamata.

Mul on laul, mille nimi on „Paat”. Selle teises pooles olen kirjutanud, kuidas meenub aeg, kui paat kord rannakülas üle tõrvati ja lõkkes süüdati. „Sest komme nõuab nii.” Vaatasin seda teksti ja mõtlesin, et olen justkui midagi ette näinud. Minuga juhtus see. Mind pandi põlema.

Sest komme nõuab nii?

See tekst läheb edasi, et oh, tänu sulle, meri, et triivida mind lased. Las hukkun parem siin kui inimeste lõbuks, kes süütavad mu paled, siis hüppavad must üle, sest komme nõuab nii.

Sa asetad selle teksti konteksti. Kui selle kirjutasid, siis päris kindlasti sa nii ei osanud mõelda.

Et mind tühistatakse? Muidugi ei osanud. Tunnetus, intuitiivsus, ärme selle üle targuta. Seest need tekstid ju tulevad.

Maailmavalu maailmavaluks, mind teeb sõprade lahkumine pessimistlikuks.

Mind teeb tänulikuks. Me läheme nagunii kõik. Muld on see, milleks me lõpuks saame. See, et need inimesed on olnud minu elus, et me oleme kokku saanud, et nad on olnud minu kujunemise juures, on erilist rolli mänginud. Selle üle saab olla vaid tänulik. Mikk Mikiver, Jaak Johanson, Riho Sibul… Eks me üksteist mõjutame. Kokkusaamine on suur õnn. Minu mälestustes elavad nad edasi.

Nii on ka nende inimestega, selle seltskonnaga, kellega ma olen täna koos nii laval kui ka stuudios – nad on kingitus.

On suur õnn kohtuda inimestega, kellega koos olemiseks ja suhtlemiseks, mõtete vahetamiseks ei ole vaja tõlki kõrvale. Ain Agan, Andre Maaker, Mihkel Mälgand, Toomas Rull… Kui sa saad kokku selliste inimestega, sa austad neid, armastad neid, siis saabki ainult tänada.

Need inimesed ja teised – Jarek Kasar ütleb „minu inimesed“ – tulevad su juubelikontserdile mängima. Aga kas seal kõlavad ka laulud sellelt plaadilt, mida veel ei ole?

Jah. Kontserdi esimeses pooles laulan viis uut laulu.

Rahvas tahab hitte. Neid laule, mida ta teab.

Saan sellest ka aru, aga olen jonnakas tüüp. Olen neid lugusid publiku peal katsetanud. Võin öelda, et uutele lauludele on olnud kõige suurem aplaus. Need laulud, ma usun, natuke puudutavad seda närvi, mis meis kõigis praegu on.

Mis õhus on. Ja kuulates valu leevendub?

Paradoks. Öeldakse, et kui kahurid kõnelevad, siis muusad vaikivad. Samas just selline aeg teravdab tunnetust. Kui sa tahad saada head õli, siis sa pead olema pressi all. Jeesus kohtus apostlitega ju ka Õlimäel.

Kas pressi all oled sina või meie?

Võin küll öelda, et oleme pressi all kõik. Muutused on nii suured, et inimesed ei suuda ajale, sellele tormavale traavlile, sadulasse hüpata.

Mis sa sinna oma kladesse veel oled kirjutanud?

Lugesin Sinéad O’Connori raamatut. Mis puudutab laulude kirjutamistm siis qui cantat bis orat ehk et laul on kahekordne palve. Ma tean seda. Laulan ja tajun, mis toimub.

Vaatad sa ka mõnele perioodile tagasi oma elus nii, et selle tahaks maha kriipsutada?

Olen sentimentaalsemaks muutunud. Olen kunagi intervjuudes öelnud, et ma ei kustutaks mitte ühtegi rida. See on minu elu. Nüüd küll, kohe-kohe 75 saades, tunnen, et… piinlik on, lihtsalt piinlik. See on seotud enamasti mu enda olekuga… kui ma olen ennast mingiks staariks (tsaariks) pidanud…

Tänan taevaisa, et ta on mind lasknud kaua elada. Saan veidi rohkem asjadest aru. Ma ei arva, et olen kõigest aru saanud. Oh ei – siis pannakse see kaheksa kruviga kaas kinni, ning kõik!.

Läheme korra Brasiiliasse. Kuula, bossakas…

See kuidagi tuletab mulle meelde seda su päris alguse estraadilaulude laulmist. Heade heliloojate looming.

See on täpne. Duubelplaat on välja tulemas – „Tõnis Mägi noorus” või „Noor Tõnis Mägi”. Seal on laulud, mille ma salvestasin 1970. aastatel. Mulle saadeti 60 lugu, mis on raadio arhiivis. Paluti, et teeksin mingi valiku.

Kuulasin need ühe päevaga läbi ja seal oli umbes 20 lugu, mille puhul tundus, et ma pole neid kunagi laulnud. Põhjendan: see ei ole Alzheimer, vaid omal ajal oli nii, et õhtul anti noot pihku ja järgmisel päeval kell 12 oli salvestus. Ööga õppisid laulu selgeks. Salvestusel tegid mitu versiooni ja rohkem seda mitte kunagi ei laulnud.

Vaiguviiul annab välja need plaadid, seal on minu jaoks silmi pärani ajavad lood. Ah sa pagan, kas ma kunagi olen ka niimoodi laulnud! Mingid asjad, jah, tulevad kaarega tagasi.

Oled sa kokku lugenud, palju sul oma laule on?

Ei ole. Arvan, et mingi 400–500. Umbes nii võib olla. Muusika on see, mis mind on vee peal hoidnud. Elu jooksul on olnud nii, et põhi läheb alt ära ja sa ei tea, kuidas edasi minna, jääd justkui toppama pingul nööril, ei tea, kas kukud… Siis on mind alati aidanud muusika.

Kas sa juubelikontserdil lajatad ka?

Ultima Thulega jah. Kolm laulu teeme.

Seleta see arvumaagia ka ära – 75/57?

Natuke jabur ta on, aga eks ma selline ole. Need arvud on peegeldus. Hästi lihtsalt: ma tunnen ennast lauldes viiekümne seitsme aastasena, mitte seitsmekümne viiesena.

Lapsepõlv, helid, aistingud, viis-kuus-seitse meelt ja klaver Hermann, mis on minuga kaasas – nemad on 75. Terve elu.

Eraldi:

Koit” prantsuse keeles

Tõnis Mägi

See oli augustis. Läksime tütar Liidiaga Vaiksesse järve ujuma. Tuleme järvest välja ja äkki on tekkinud sinna kaks naist. Üks istub, teine seisab. Heledates riietes. Püsti seisev naine kummardub peaga minu poole ja ütleb: „Härra Mägi. Kas ma võin teile laulda ühe teie laulu, aga prantsuse keeles?” Mina vastu, et mul ei ole ühtegi prantsuskeelset laulu. Ta ütleb, et ei-ei-ei ja hakkas laulma „Koitu” prantsuse keeles. See kuidas, erilise võimsa häälega. Ta ei forsseerinud. Selline tunne oli, et kui ta oleks oma hääle täitsa lahti lasknud, oleksid ümbritsevad puud murdunud. Laulis pikalt.

Ja ühel hetkel kuuleme kõik „Ta-ta-ta-tat”. Vaikse järve kõrval on lasketiir ja kuulipritsist lasti seal neli pauku, justnagu boolero. Mis see oli, kes nad olid? Naine ütles, et ta on Brigitt.

Kui olime tagasiteel, siis käis mõte peast läbi, et läheme tagasi, vaatame, äkki neid ei olnudki. Maamärk? Kodus istusin klaveri taha ja tuli lugu, tekst ja viis „Oh aeg”. Kui Liidiat poleks kaasas olnud, siis oleksin võinud arvata… no tead ise, mida. Et äkki …

…. või hoopis ma nägin seda unes.

Ilmus Maalehes. Pildistas Sven Arbet,

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.