Aavo Koka ja Andres Eilarti Eesti kunsti suurteose kolmas ja nende sõnul viimane osa „Pintsliga tõmmatud rahvas” ilmub 30.novembril.

Vaatan oma vastas istuvat Aavo Kokka ja Andres Eilartit. Olen paar viimast päeva taas uurinud nende „Pintsliga tõmmatud” sarja kaht esimest raamatut. Sealhulgas raamatuis olevaid autorite fotosid.

Tuletan siinkohal meelde, et „Pintsliga tõmmatud Eesti” ja „Pintsliga tõmmatud linnad” ilmusid ühe hooga – 2011. ja 2012. aastal. Nüüd, rohkem kui kümme aastat hiljem, kolmanda raamatu, „Pintsliga tõmmatud rahvas” ilmumise ajaks, on poisid meheks kasvanud. Ma ei saa neile ütlemata jätta, et nad olid alustades ikka väga noored. „Nüüd oleme siis vanad ja haiged,” ironiseerib Andres. Pakun vastu, et nad on mehed varakapitalismi laineharjal.

Kust selliste „Pintsliga tõmmatud…” raamatute idee?

Aavo Kokk: Kõige esimene mõttejupp tuli Andrese käest. Ma olin otsustaval hetkel juures, et mõte natuke muudetud kujul ellu aidata.

Andres Eilart: Sünd oli selline, et onul (Andres Eilarti loodus- ja kultuuriloolasest onu Jaan Eilart – MM) oli kunagi plaan teha Eesti rahvusmaastike raamat. Võtta Eesti kõige kõigemad maastikud ja näidata neid kunsti abil. Selline pildiraamat. See jäi nii tegemata.

Omalaadselt läks mõte ellu Jaan Eilarti ja kunstniku Kaljo Põllu koostöös, kui nad tegid Eesti maastike sarja. Jaan andis ideed ette ja Kaljo vormis need kunsti. Kuulus sari, kus on suurusjärgus 30 tööd.

Raamat jäi aga tegemata, kuna iga püha maastikuga kaasnes mingi tõrge. Näiteks, et Lahemaa peaks kindlasti olema, aga toona ehitati seda just täis, suvilaid, iga maja ise ooperist, või Vilsandi… Vilsandi peaks kindlasti linnuriigina sees olema, aga seal vaatas esimesena vastu hoopis jaanalinnufarm.

Nende kahe tegutsemisest sain kaasa kunstihuvi ja paralleelselt tiksus juurde soov jutustada kunsti kaudu lugusid. Näidata pilti ja rääkida lugu juurde. Kuidagi sattusime Aavoga sellest rääkima ja sealt tekkis lisakihistusi nii ägedalt kiiresti. Et näiteks paneme need asjad kaardi peale. Tekkisid kümned erinevad kihistused, mis moodustasid terviku. Lugejad võtsid raamatu hästi vastu, mis näitas ka, et niisugune asi oli meil Eestist puudu.

Aavo Kokk: Mul on suur ajaloohuvi. Juba keskkooli ajal hakkasin tegema orienteerumiskaarte – vähe on Eestis kohti, kus ma pole sedasi käinud. Ühel hetkel hakkasin Eesti maastikumaale vaadates aru saama, et tean neid kohti. Kunstiajaloolased ei kirjuta, aga mina tean.

Hakkasin aru saama, et vanasti Tartu kunstnikud maalisidki töid ainult kuni 25 kilomeetri kaugusel Tartust. No nad läksid joonistama jalgsi, hommikul. Ja siis, kui hakkad sellele pihta saama ja suudad selle lihtsalt, mittekunstiteadlase keeles ära kirjutada, siis see kõnetab teisi ka.

Mul kuidagi on te raamatutele mõeldes peas sõnapaar pintsliga maalitud, mitte pintsliga tõmmatud. Miks te jäite selle pintsliga tõmmatud juurde, ehkki raamatus on maalid?

Andres Eilart: Ma vist pakkusin selle välja. Tüvi on pintslitõmme. Toona käis läbi erinevaid variante. Mul on komme tekste pealkirjast alustada, nii et pealkiri oli enne ja täpne kontsept tuli hiljem. Kokkuvõttes kunst neis raamatutes ei ole ainult pintsliga tehtud. Pintslitõmbes on rohkem jõudu. Ja pealkirjas meile omane õ-täht ka kenasti sees.

Aavo Kokk: Sõna maalitud… kuidas ma ütlen… riivab rohkem graafiku hinge. Nii ma seda tookord endale seletasin.

Esimesed kaks raamatut tulid järjest. Kas kolmanda raamatu mõte oli kohe alguses olemas või tuli see hiljem?

Andres Eilart: Siis tuli olme peale ja tekkis paus. Oli mõte, et teeme esimese raamatu. Kui olime jõudnud tegemise keskele, siis nägime, et meil on nii palju materjali, et töö käigus tuli pintsliga tõmmatud linnade mõte. Kolmanda raamatuga oleme läbi 10–11 aasta aktiivsemalt ja vähem tegelenud. Muudkui materjali kogunud ja hoogu võtnud.

Aavo Kokk: Selleni me jõudsime üsna kiiresti, et see kolmas raamat võiks olla, nagu kunstiteadlane ütleks, figuraalkompositsioonide põhine. Esimene siis maastikud, teine linnamotiivid, kolmas figuraalne ehk siis sellised pildid, kus inimesed teevad midagi.

Kui me esimese ringi läbi tegime, hakkas selguma, et tegelikult kunstimaterjali sellises klassikalise tähenduses – inimene teeb pildil midagi – ei ole liiga palju.

Too mõni näide.

Aavo Kokk: Näiteks: kogu Eesti loo jutustamisel sa pead ühe loo kirjutama linast. Talupoegade rikastumine, see looduslik eripära, et Lõuna-Eestis kasvab maailma kõige parema kvaliteediga linataim… Aga leia nüüd üles taies, kus kunstnik on näinud eestlasi linaga toimetamas… Ei ole. Põllupildi leiab, aga tegevust seal mitte. Tuli hoolega otsida ja see võttis aega. Ja siis leidsin kunstnikke, kellest paljud pole midagi kuulnud.

Eks me ole Andresega pikalt otsinud õiget tasakaalu kolmandale raamatule. Mis see siis on? Võiks ja peaks olema ajalooraamat. Selline kultuuriloo motiividega, et lähed välismaale ja ütled, et vaadake, meil Eestis on selline värk.

Kuidas teil oli, kas panite kirja märksõnad, millele otsida maalikatet?

Aavo Kokk: Esimene kiht oli selline, et me kumbki tegime nimekirja, mis pildi mõttes võiks sisse minna. Näiteks Evald Okase ja Eduard Einmanni ikooniline töö, kus Eesti laskurkorpuse võitlejad võtavad vangi punkrist välja tuleva Eduard von Sassi. Ilma selleta ei saa.

Kui see oli tehtud, siis jäi valikust ikka 150 puudu ja me teisipidi kaardistasime ära teemad, mida tundsime, et peaks kajastama, ja hakkasime neile märksõnadele pilte otsima.

Andres Eilart: Oli selline kolme-neljapidi lähenemine korraga. Üks lähenemine oli piltide ja teine teemade kaudu ning kolmas lähenemine, et see kõik paigutuks ühtlaselt aegteljele. Pluss neljas mõõde: selles valikus pidi olema ka rütm. Ei tahtnud nii, et ühte kunstnikku on hästi palju ja teist liiga vähe. See mõjutas omakorda meie sõelumist ja valikut. Mõne teema kohta hüppab kohe meelde pilt, mille kaudu saab lugu kõige paremini jutustada. Teises kohas pole üldse mitte midagi, täielik vaikus. Teema pole kunstnikke kõnetanud.

Kui palju te nende kolme raamatu jaoks uusi pilte tellisite?

Andres Eilart: Esimeses raamatus oli paarkümmend. Teises, linnade raamatus oli üle Eesti valgeid laike päris palju, eriti Kesk-Eestis. Sinna, arvan ka, et tellisime suurusjärgus kuni 20 pilti. Kolmandasse raamatusse sai ekstra sinna loodud pilte kümmekond.

Oli teil autoriõigustega, sellega, et saada pilt oma raamatusse, palju mässamist?

Andres Eilart: Nõusoleku saamine on köömes, üks sekund. See on selline formaat, kus kõik tahavad kaasa lüüa.

Aavo Kokk: Eesti muuseumidega on asjaajamine väga lihtsaks läinud, keerulisem on, kui mõni perekond soovib asju kooskõlastada, see on aeganõudev. Eks me käisime ka inimeste uste taga. Igasuguseid üllatusi oli, aga otsisime, rääkisime, suhtlesime.

Andres Eilart: Ma olen alati kunstnikele öelnud, et pildistagu oma tööd üles, tehku endale andmebaas. Ja kõikide piltide pöördele kirjutagu alati, mis pildil on, mis aastal maalitud, kuskohas, kes, mis… Muidu, me ei kujuta praegu seda ette, aga saja aasta pärast keegi juurdleb.

Aavo Kokk: Ikka juhtub, et sul on ettekujutus kunstiteosest, et tal on sellised värvid – oled näinud fotosid, reproduktsioone. Siis näed originaali ja saad aru, et pildistatud on valede värvidega. Sellel on mitmeid põhjusi, tehnika, valgus pildistamise hetkel. Me oma raamatutes oleme püüdnud, et värvid oleksid õiged.

Ehk on see nii ka teie varasemate pintsliga tõmmatud raamatutega, aga uut raamatut sirvides ja lugedes oli mul kogu aeg tunne, et see räägib meie identiteedist. Et räägite eestlastele identiteedi külge. Tegite te seda teadlikult?

Andres Eilart: Eks me ole pildid raamatusse valinud selle järgi, mis on aidanud meil kõige paremini lugusid jutustada, ja need teemad valinud selle järgi, mis meie arvates on eestlast, eesti rahva vormumist kõige paremini kujutanud. Eestlaste vormimise ja vormumise raamat.

Oleme püüdnud nii teha, et raamatud töötaksid mitmel erineval moel. Esimene raamat – kunstialbum ja teejuht, võtad kaardi ette ja sõidad kohale. Kolmanda raamatu puhul on koos kunstialbum, ajalooraamat ja eestlaste minapildi raamat.

Miks just 150 lugu kõigis neis raamatutes?

Andres Eilart: Kindlasti saaks ka rohkem ja saaks ka vähem. 150 on ühe rammusa läbilõike jaoks paras. Kõikides raamatutes on pilte rohkem kui 150. See annab loodetavasti mõnusa, süvenemist võimaldava raamatupaksuse. Kui kõik kolm raamatut kokku panna, siis saab täitsa eepose mõõdu kätte.

Võluv on mu jaoks see, et teie lugude juures on selgitavad kastikesed sellest, mis samal ajal sündis maailmas.

Aavo Kokk: Mina korjasin selle info kokku ja Andres täiendas. See toob jõhkralt ausalt välja, et me siin olime ikka paljude asjadega hakkama saanud hästi kõvasti hiljem, kui see kuskil mujal maailmas juhtus.

Andres Eilart: Ja siis 20. sajandi keskpaigas rebisime otsustavalt järele ja isegi ette. Eestlaste kohta on google´is rohkem ingliskeelseid kandeid kui lätlaste ja soomlaste kohta. See on huvitav, kuidas oleme ennast väikese rahvana suutnud maailmas nii suureks teha. Ma ei ole analüüsinud, miks see nii on, kas kanded on positiivsed või negatiivsed, aga järelikult on meil ikkagi palju näidata.

Eraldi:

Pintsliga tõmmatud triloogia

21. sajandi eepos on sündinud.

Aavo Koka ja Andres Eilarti 30. novembril ilmuva raamatu „Pintsliga tõmmatud rahvas” kaas on sinine. Esimene raamat oli valge ja teine must. Andres Eilart ütleb, et poolel teel hobuseid ei vahetata, kui pööran tähelepanu sellele, et vaatamata kahe viimase raamatu ilmumise ajavahele on uue raamatu toimetaja ikka Vilve Torn, kujundaja Helen Kokk ja ka keeletoimetaja Sven Saun.

Kolm lipuvärvi on koos ja see annab moraalse õigustuse sarjale punkt panna. „Selle sarjaga on nüüd kõik. Eesti on kaetud,” ütleb Andres Eilart.

Aavo Kokk ja Andres Eilart on kolmes raamatus püüdnud Eestit kaardistada maksimaalselt mitmekihiliselt. Selles on nende teoste võlu.

Toon siin maitseks mõned pealkirjad raamatust „Pintsliga tõmmatud rahvas”:

Maarjamaa loomine

Seapraad, peekon ja sült

Eesti karu

Sõbrakäsi janusele naabrile

Priinimede saamine

Kurat ja Vanapagan

Head geenid

Kelgumehed ja Bolt

Eesti odüsseia