Palju õnne Lembit ja Theatrum. See dialoog ilmus teatrikülgedel 2006. aasta detsembris. 

 

 

Margus Mikomägi 

 

Väikese teatri koduleheküljel on kirjas, et Theatrumi teatri- ja õppetegevus on täielikult mittekommertslik. Süvenemine vaimu-, mõtte- ja tundeilma ning vaimsete väärtuste alleshoidmine ei ole kerge ülesanne. Theatrumis on sellega hakkama saadud alates aastast 1994.

 

 

 

Theatrumi looja, õpetaja ja lavastaja Lembit Peterson ütleb, kui Dominiiklaste kloostri aidas asuvas teatrisaalis diktofoni käima panen, petersonlikult: „Kontrolli igaks juhuks, kas diktofon käib.” Kontrollin, ei vaidle. Lava ette, esimesse ritta istudes on esietenduse-eelne enesetunne

Lembit, kuidas sul esietenduse närviga on, kas see on alles?

Muidugi on. Mitte ainult esietenduse närv, iga etenduse eel on närv. Kui hakkad tegema, siis läheb üle.

See ei ole ju professionaalne?

Mis on professionaalne?

Närvi varjamine.

Valitsemine. Laval on ka pinged ja küsimus ei ole selles, et peaksid olema lõtv nagu kalts. Ikka pead neid pingeid valitsema. Ilma pingeteta on ainult laip. Seisund, lõplik. Närvis seisundis tuleb võtta seda nii nagu see on ja selles seisundis tegutseda.

Sass (Aleksander Eelmaa) rääkis mulle, et Oleg Tabakov oli lasknud mõõta oma näitlejate vererõhku enne etendust. See oli kusagil 250, ma ei tea, mis see alumine oli. Sellise rõhuga peaks ravile minema. Näitlejad läksid lavale. Nii on.

Kirjutasid, et sul on kiire aeg.

Aeg on alati kiire, kõik oleneb sellest, milleks aega võtta. Teatud asjade jaoks tuleb võtta.

Mida sa praegu lavastad?

Thomas Stearns Elioti „Kokteiliõhtut”.

Imelik pealkiri. Mis tükk see on?

Esimeses plaanis on tegemist inimeste otsustuste ja valikutega erinevates seisustes, kuhu nad on sattunud, kas abielus või väljaspool seda. Mulle tundub, et kesksed on abielukriisi lahendamise küsimused ja võimalused. Ta on inspireeritud ühest antiiktragöödiast, Euripidese „Alcestisest”. See kaob sinna taha nii peitu, et ükski uurija seda ei märganud. Eliotil oli selle üle hirmus hea meel, talle meeldib tegelda natuke selliste peidetud ja salapäraste asjadega. Ootab, et kas saadakse aru või ei. Esimesel astmel lugedes tundub, et tegemist on Inglise salongikomöödiaga, kõrgkomöödia stiilis. Teisel astmel vaatama hakates käsitleb see näidend, mis on kirjutatud viiekümnendatel, teravaid, aktuaalseid probleeme, mis kestavad tänase päevani. Inimese üksildus, üksildus ka abielus.

Kokteiliõhtu on seltskonnaelu, seltskondliku suhtlemise sümbol. Laval kokteiliõhtut ei kujutatagi. See on sündmus, mille poole liigutakse, aga kuidas… Kõike ei taha ette ära jutustada. Dialoog on vaimukas, isegi teravmeelne, süzee põnev. Meenutab Agathe Christi detektiivromaani, uurimisala läheb aga metafüüsikasse.

Kuidas sa valid materjali?

Tänapäevasest lähtepunktist peaks eelkõige arvestama nii-öelda tarbija või tellijaga. Teda ei tahakski unustada. Ilmselt peavad olema kolm momenti koos. Kui ta mind puudutab, siis on lootust, et puudutab ka näitlejaid, kellega ma töösse hakkan, ja kui puudutab näitlejaid, siis nende kaudu puudutab ka vaatajaid. Kriteeriumid, mille alusel ma valin, on loomulikult olemas. Neid ma väga välja hõigata ei tahaks.

Kuidas sa üldse väljahõikamisse suhtud? Teatrit peab ju kah välja hõikama.

Jah, ma tean, et olen reklaami alal natukene häbelik, see pole õige sõna, olen tagasihoidlik. Töö peaks ise kõnelema enda eest. Mulle tundub niimoodi, et kui sa ise tunned, et on hästi, ja sa hakkad siis võileivale veel võid peale määrima ja seda kiitma… Teisest küljest – keset kogu seda infouputust, mille keskel me elame, on vaja sõnum, et selline asi üldse toimub, selgelt vaatajani viia. See on tähtis.

Mulle ütles hiljaaegu üks lambapidaja, et ta tunneb iga oma lammast, neid on 170, konkreetse lamba loo kaudu. See oli ja on ilus mu jaoks.

Minu esimene mäletamine sinust on ka lugu tegelikult. Aasta oli 1974, olid teatrikooli teisel kursusel. Merle Karusoo lavastas sinu ja Urmas Kibuspuuga „Popit ja Huhuud”. Sa käisid tol ajal miski suure kohvriga koolis. Kandlekast oli vist ja siis kõik rääkisid, et Lembit venitab raamatuid täis rasket kohvrit sellepärast, et mängib ahvi ja siis käed venivad. Selline lugu.

Huvitav, see komme on mul kogu aeg, siiamaani. Kuigi ma enam ahvi mängima ei pea, kannan ikka raskeid kotte. Ma ei tea, nüüd kannan üle õla, enne olid käe otsas, olen vanemaks saanud. Mul on raamatud kaasas, see on mu komme igal sobilikul võimalusel kuskile maha istuda, kotist midagi võtta, mis parasjagu vaja oleks. Ja vajadusi on hästi palju kogu aeg.

Arvutit, ma tean, kasutad sa ka.

Ma ei ole mingisugune arvutiguru, aga saan hädapäraste operatsioonidega, mis on vajalikud, hakkama juba pikka aega. Ehkki ta on kohutav aja ja energia röövel. Tundub nii, vähemalt seal taga istudes, et võtab aega rohkem kui vaja oleks. Seetõttu on ka ilmselt kiire, et ei jätku tihti anda aega sinna, kuhu teda andma peaks.

Internetis on informatsiooni käes nii tohutu hulk. Ühel hetkel osutub see illusiooniks, sest sa ei töötle kõike seda läbi. Informatsiooni on rohkem kui sa jõuad läbi töötada. Siis võib ta muutuda iseenda vastandiks.

Kuidas terves selles teabes orienteeruda ja kogu vaimses maailmas ja hingemaailmas, see on põhiline oskus ja tarkus, mida vähestel ilmselt on.

Õpetaja peaks olema?

Jah, ma arvan küll, esimesel etapil kindlasti. Kui teatriga tegeled, ma olen mõtisklenud selle üle… Meil on selline nõue, et lavastaja või teatrijuht peab olema samas ka pedagoog, psühholoog, vaimne juht, tugeva sotsiaalse närviga ja mida kõik veel… Peaaegu et revolutsionäär.

Ma olen püüdnud ennast selle liini peal hoida, ehkki see alati ei õnnestu, et teatriinimene peab olema teatriinimene. Teater on pidupäev, rõõm, täiesti eriline sfäär, mis on inimvaimu saavutus ja täiesti omaette ala. Kui siin hakata mõtlema selle peale, et kõik lavastajad peavad olema gurud või juhatajad, siis võib asi rappa minna.

Kuskil on selle vaimse juhatamise ja hingelise juhatamise jaoks eraldi mehed olemas, kes sellele pühenduvad. See on selline ala, et seda kõikide teiste alade kõrvalt teha ei saa. Lavastaja võib olla asjaarmastajana juures, anda nõu, aga ma ei lähe ju suvalise inimese juurde, et ta mul hamba välja tõmbaks. Kui on suur häda käes, siis muidugi ma lähen, siis on see niidi ja ukse lugu.

Jaan Tooming ütles kunagi Ugalas meile, et ta pole meie isa. Nüüd tagantjärele ma saan sellest aru. Ta hoidis iseennast, ta ei saanud olla isa Leila Säälikule ja Margus Mikomäele. Kuidas õpetajat leida?

(Mõtleb pikalt-pikalt.) Nad tulevad ja antakse. Ma ei söanda öelda kõigi eest. Mulle tundub, et õpetus antakse… Oleneb ka õpetusest, sest ei ole niimoodi, et on üks universaalne õpetus… Ma sünkretist väga ei ole, et kõik religioonid on võrdsed ja igaüks neist sisaldab võrdsel määral tõtt. Et ükskõik, kuhu sa lähed, ikka kõik teed viivad kohale. Kui sõidad Haapsalu poole, siis satud Haapsallu, kui Kohtla-Järvele, siis satud Kohtla-Järvele, see on selge. Pärast võid sealtkaudu tõesti Haapsallu jõuda.

Iga rong viib ikka ise suunas. Siin oleks tähtis eristada. Inimene ise peab otsustama, mis suunas, kuhu ta liikuma läheb. Mida ta otsib. Mis vallas tal õpetajat vaja on. Ma arvan… väga tähtis on see, mis inimeselt inimesele antakse. Päris üksinda, ma kahtlen, kas saab olla. Kuhugi välja jõuda lahus kõikidest teistest inimestest. Kas individuaalse lunastuse tee on olemas… Ma ei usu hästi. Me oleme pandud üksteisega koos elama, aitama, toetama.

See aeg, ühiskond, kus me elame, on pealiskaudne, hirmsasti. Kuidas teater seda… aga teater ka toodab pealiskaudsust…

Ma mõtlesin enne me kohtumist sõnale „katarsis”, see tähendab ju puhastumist. Inimene pärast etenduse, filmi vaatamist peaks saama “katarsise” osaliseks. Teisest küljest on teatrietendus nii või teisiti illusioon. Kas ka puhastus on sellisel juhul illusioon?

Kui see puhastus, mis me teatrist saame, võib olla illusioon… Aga ma ütlen „kui”, teater ise põhineb ka ju kuide peal, fantaasial ja kujutlustel. Kas on olemas kusagil ka tõelist puhastumist? Mis osa teatril selles on, kui see olemas on, kas inimene piirdubki ainult illusoorse puhastusega või aitab see tal samm-sammult jõuda tõele lähemale…

Ma tahaks loota, et Theatrum on sfäär, teater, millest läbi käies sa saad aja maha võtta ja mingite asjade üle mõtiskleda. Saades aru, et inimesed laval peegeldavad inimestevahelisi suhteid, mingeid tegevusi, mingeid tundmusi, kirgi – kujutavad inimese hingeelu, mida vaadeldes, milles oma kujutluse ja mänguga osaledes saad sa ise puudutada tõsiseid asju. Ja siis teha oma elu jaoks vastavad järeldused.

See, kas need järeldused tulevad või mitte, sõltub igaühest endast, kes sealt saalist ära läheb. Kas ta sai oma puhastuse kätte ja asi sellega, või on siit edasi mingid impulsid, mis osutavad talle seda, et oleks vaja jõuda kuskile veel edasi. Teatri puhul tekib küsimus hingelise puhastuse illusoorsusest või tõesusest.

Kas me tahame teatrist saada illusiooni tõde või tõe illusiooni. Mulle tundub, et need momendid on praegu väga aktuaalsed.

Kas teater on üks tõe eest põgenemise viis, mingi asendus? Mõni ei leia näiteks kontakti kirikuga, nagu Lenin või mõni teine. Ja ütleb siis niimoodi, et kuna kirik ei toimi, siis nüüd on teater selle asemel.

Kas see pole hoopis Stanislavskist lähtuv mõte?

Huvitaval kombel Stanislavskil seda ideed ei olnud. Tal on teater tempel, aga templi idee tähendab rohkem seda, et see on elu pühitsemise, oma igapäevase tegevuse pühitsemise koht. Nagu teadlasel on kateeder ja koduperenaisel tema köök, nii on teatriinimesel teater.

See ei tähenda, et lava asendab kirikut, vaid teater on üks paik, kus inimene saab oma tegevuse läbi või kaudu anda teatritegevusele kõrgema või pühitsetud väärtuse. Sama lugu võib juhtuda koduperenaisega kodus või fotograafiga pildistades – ta ohverdab selle tegevuse millelegi kõrgemale, ta töötab millegi kõrgema jaoks, idee on selles.

Mitte see, et ajaleht või köök või teater oleks sinu pühakoda, mitte see, aga selle kaudu võid sa jõuda kuskile kõrgemale. Elu pühitsemine oma igapäevase töö, elutegevuse kaudu.

Mulle tundub, ma olin ise tükk aega selles eksituses olnud, et teater on tempel. Pärast teatrikooli lõpetamist isegi vaatasin kahetsusega neid inimesi, kes ei saanud olla näitlejad. Nad olid nagu kõigest siis ilma jäänud.

Ikka, ma usun seda väga, on nii.

Siis tekib see oht, et meie siin oleme väljavalitud ja teised kõik inimesed on paradiisist välja heidetud või ei pääse üldse sinna kuidagi ligi. See võib tekkida igal alal ja minu piiratud nägemine on aastate jooksul lihtsalt avardunud, ja see, millest Stanislavski kõneleb, on üks Jumala ja inimeste teenimise viise.

Ma käisin veebruaris Stanislavski muuseumis.

Moskvas?

Jah, ma polnud seal käinud varem ja see, mis seal mulle selles atmosfääris avanema hakkas, oli vapustav. Kõige selle kaudu ma sain tast ootamatult aru, veel selgemalt kui seni. Ta ei ole minu jaoks mingi kumiir, aga on kõrgemad ja madalamad mäed. Ühe pealt näed kaugemale, teise pealt natukene vähem ja kõik on toredad. Väikese künka otsas võib ju ka rõõmus olla.

Jah, mis seal viga huigata.

Võib-olla polegi mul asja suure mäe otsa. Ma ei pea seal vastu ja suren hapnikunälga. Nali naljaks. Aga see, kuhu Stanislavski oma tegevusega juhtis, see paistab õpilaste pealt silma ja… ma ei tea, see, mida ma seal atmosfääris tajusin… Mulle tundub, et maailmas on olnud inimesi, ka teatrimaailmas, kelle läbi on midagi tahetud rohkem anda inimestele. Kes on olnud vahendajad. Ja Stanislavskiga on midagi sellist. On ka teisi suuri teatriinimesi ja kirjanikke, kes on olnud mõnes mõttes mingid vahendajad, kes on rohkem taibanud. Kelle läbi tuleb siis vahendus teiste inimesteni.

Miks see vabanemise, puhastumise tunne pärast etendust, minul küll, jääb sellesse aega, kui olin hästi noor? Nüüd vaatan etendusi, valin, aga selline ohoo ja elamuse asi…

Ehk on see sellepärast, et sa ei saa sealt enam seda, mis sulle hinge- või vaimutoiduks vajalik on. Tegijad enamasti, kes suudavad teha etendusi, on noored ja sageli neil peale nooruse ja energia ei ole midagi vahendada. Et see, mida sa praegusel hetkel vajad, tuleb mingeid muid kanaleid mööda kätte.

Mulle tundub, et muusika on vahetum.

Muusika on kõige otsesem, kõneleb otse emotsioonidega. Kõik kunstid püüdlevad selle poole, et muusikaks saada, tahavad olla muusika sarnased. Jah, kindlasti.

Muusika leevendab üksindust, ütlesid, et üks teema kohe esietenduvas tükis on üksindus?

Seal see tuleb teemana niimoodi, et kui me jätame teineteist üksi. Meie egoism läheb sedavõrd suureks, kui äkki avastad, et oled abielus üksi olnud kogu aeg ja oled jätnud teise ka üksi. “Kokteiliõhtus” Eliot laseb ühel tegelasel, psühhiaater-vaimulikul öelda, et kurjuse jõudude vägi on suurim siis, kui inimene on nendega üksi, siis muutub ta nende jaoks ülikergeks saagiks. Mõnes mõttes on see osutus sellele, kuidas me ei tohiks üksteist üksildusse, kurja kätte jätta. See on karm teema.

See on elus ka karm teema, olla üksi.

Muidugi võib ju öelda, et mingeid kurje jõudusid pole olemas. Aga võib öelda ka, et saatana suurim saavutus tänasel päeval on panna väga paljusid uskuma, et teda pole olemas. Seda on öelnud Vatikani peaeksortsist.

Sa oled isa, õpetaja ja ka lavastaja oma lastele, kes Theatrumis kaasa teevad.

Need on erinevad sfäärid. Üks on kodused asjad, lapsed ja lapselapsed. Neid rolle tuleb loomulikult lahutada, ma ei saa ju proovis hakata isana käituma. Või et partnerina panen äkki isa õigused maksma. Mängureeglid peab selgeks tegema. Minu lapsed, kellega ma teatris töötan, on kõik kodust välja läinud praegu, aga mingi periood olid nad kõik kodus, kui olid õpilased.

Prantslastel on ilus väljend, seisuse arm, et kui jumal annab ameti, siis annab ta sulle ka võimaluse seda läbi viia. Kui ma olen lavastaja, siis hakkavad lava ja tööseadused nõudma mingite asjade täitmist. Ma ei saa siin läbi sõrmede vaadata, ehkki mul on lastele raskem ja valusam mingeid asju öelda, kui inimesele, kellega ma nii lähedastes suhetes ei ole. See on ka mõistetav.

Ma ei hoia oma lapsi siin ju vägisi kinni, see lähtub ikka huvist koos töötada.