Semiootika – tähenduse mängureeglite tundmine, annab oskuse näha läbi olukordi, kus meie meeli ja mõtet suunatakse. Ökosemiootik Timo Maran selgitab, et praegusel ajal, kus pea igal hetk püütakse meie tähelepanu, et arvamusi mõjutada või midagi ostma panna, võiks põhiteadmised semiootikast anda teatud enesekaitse või vaimse hügieeni ja olla nii kasulikud igaühele.

Pidime kohtuma Tallinna Linnateatri direktor Mihkel Kübaraga. Kell sai viis. Seisin Linnateatri ukse taga ja see oli lukus. Helistasin Mihklile ja ütlesin, et ootan teda teatri peaukse ees. Ta lubas mulle vastu tulla. Ja siis tabasin end mõttelt, et mida tänase uue teatri direktor peab peaukseks. Minu jaoks on see uks, kust 50 aastat selle teatri etendustele ja ka kohvikusse olen astunud. Nüüd, uuel kompleksil on uksi rohkem. Milline neist täna peauks on? Rääkisin oma mõttekäigust Mihklile, kes seletas, et kui mina helistan ja ütlen peauks, siis ta teab, et pean silmas seda vana peaust, aga kui helistab mõni noorem, siis on peauks kindlasti vastavatud teatrimaja uks, kust sisenetakse suurde saali ja Taevalavale ja Klaaskohvikusse ja mitmesse kohta veel. Nii need tähendused muutuvad ja see ongi meie igapäevane semiootika.

Palusin kuuel Eesti tunnustatud semiootikul vastata küsimustele, mis aitaksid minul ja lugejal teritada oma semiootilist pilku. Küsimused olid kõigile ühesugused:

1. Kuidas seletaksite semiootika olemust?

2. Iseloomustage seda semiootilist sfääri, teemasid, millega teie kitsamalt tegelete?

3. Palun rääkige mõni semiootiline lugu?

Biosemiootik Kalevi Kull

1. On kaks suurt rühma teadusi – kehateadused ja vaimuteadused. Esimeste tuumaks on füüsika, nemad tegelevad mõõtmisega. Teiste tuumaks on semiootika, nemad küsivad tähenduste järele. Elus saavad need muidugi kokku.

Semiootika on dialoogide, suhtluse teadus. Suhtlus üksi ümbrusega või omavahel.

2. Õppisin bioloogiat. Seal räägiti paraku vähe organismide käitumise seaduspäradest või sellest, mis muude organismide „peas” toimub – mida nad teada võivad, mida ära tunnevad, kuidas nad üksteist üles leiavad, miks ja mismoodi otsuseid teevad, kuidas koos elavad. Ehk millised on nende maailmad. Too valdkond aga ongi olemas ja kannab nime biosemiootika. Sellega hakkasin tegelema ja tegelen tänini.

3. Olin tudeng, kui Toomel Baeri sünnipäeva puhul meenutati, mida Baer pidas teaduse võtmeks. Need sõnad on ta peateose alapealkirjaks: vaatlus ja mõtisklus, Beobachtung und Reflexion. Et aina vaatle ja mõtle. Kogu elu on meeles püsinud.

Aga see pole vist asjakohane lugu.

Teine lugu on see, kui Ülo Vooglaid ja Juri Lotman 1982. aasta maikuus Puhtu bioloogiajaamas kokku said. Põhjusel, et pidasime seal käitumise teooria alast kevadkooli. Jalutasid kahekesi metsa vahel. Ülo vist ütles midagi arusaamade erinevuse kohta. Juri seepeale võttis tal rinnust kinni ja selgitas kirglikult, et arusaamade erinevusest üleüldse tähendused sünnivadki! Et muidu poleks üldse mingit mõtet juttu ajada. Too mõte ongi tegelikult Lotmani semiootika tuum.

Võid Ülolt üle küsida, kuidas see lugu täpselt oli.

Ülo Vooglaid: „Juri Lotman siis küsis minult: kas tead, mispärast meil on sinuga võimalik rääkida? Ja vastas ise: Sest meil on palju ühist. Ja mõtet suhelda on sellepärast, et oleme väga erinevad.

Kui me siis paari päeva pärast Tartus tänaval kohtusime, küsin temalt, kas sa mäletad, et ütlesid mulle nii? Lotman küsis: Mina ütlesin nii? Siis mõtles hetke ja ütles: A eto že genialno!”

Ökosemiootik Timo Maran

Ökosemiootika vaatenurgast on ka looduskeskkond informatsioonist ja tähendustest rikas ning teised liigid aktiivsed suhtlejad.

1. Kui ma peaksin vastama ühe lausega, siis semiootika on teadus tähendustest, nende kujunemisest ja korrapärast. Semiootika uurib veel märke, tekste, äratundmist, tõlgendamist, kultuuri, vastuolusid, nimetamist, suhtlemist nii inimesel kui teistel liikidel ja palju muud. Ometi tundub mulle just tähendus keskne – mil viisil me saame aru sõnast, pildist, reklaamist, maastikust või muust sellisest. Võib öelda, et semiootika uurib tähenduste regulaarsusi – põhimõtteid ja mõjujõude, mis panevaid meid märkama ja tõlgendama asju teatud viisil, aga mitte teisiti.

Neid mõjusid on hästi erinevaid. Mõni tuleneb inimese kui liigi bioloogiast, mõni suhtlemisolukorra iseärasustest või keele võimalustest, aga harv pole ka tahtlik mõjutamine. Siit tuleb ehk esile ka semiootika olulisus, kuna tähenduse mängureeglite tundmine annab oskuse läbi näha olukordi, kus meie meeli ja mõtet suunatakse. See annab suurema vabaduse valida, kuidas ise maailmast aru saada. Praegusel ajal, kus pea igal hetk püütakse meie tähelepanu, et arvamusi mõjutada või midagi ostma panna, võiks põhiteadmised semiootikast anda teatud enesekaitse või vaimse hügieeni ja olla nii kasulikud igaühele.

2. Mind on pikka aega huvitanud ökosemiootika ehk inimese, tema kultuuri ning teiste liikide ja ökosüsteemi semiootilised suhted. Ökosemiootika vaatenurgast on ka looduskeskkond informatsioonist ja tähendustest rikas ning teised liigid aktiivsed suhtlejad. Seega uurime, kuidas inimene looma- ja taimeliikide teistsugustest märkidest aru saab ja milliste väljendusvahendite abil kultuuris, eriti kirjanduses, loodusest kõneldakse.

Mind huvitavad väga ka keskkonnakriisi kultuurilised ja semiootilised põhjused. Näiteks, kuidas kujuneb eraldatus looduse nähtuste, rütmide, mustrite ning inimeste kommunikatsiooni ja veendumuste vahel? Kuidas luuakse eraldusjooni, mis võimaldavad akna taga oleva halva suusailma kiuste globaalse kliimakriisi olematuks mõelda? Kuidas me eirame süsteemselt teistele liikidele osaks saavat väljasuremist ja kannatusi, et hoida alal oma eluviisi ja elatustaset? Need vastandused oma-võõras, sees-väljas, oluline-ebaoluline, inimene-loodus luuakse peamiselt kultuuri semiootiliste vahendite abil.

Kultuuril põhinevate eraldusjoontega on aga see häda, et nad on looduse aine- ja energiaringetest lahus ja seega paratamatult tinglikud ja ajutised. Eesti kultuuri pikaajaliseks kestmiseks oleks hädasti vaja taasluua tähendusseoseid loodusega. Seda me püüame ka ökosemiootikas teha, töötades välja märkamise abivahendeid, mis aitaks loodust inimese tajudesse ja praktikatesse tagasi tuua. Meil on näiteks omailma meetodid, millega saab kirjeldada konkreetse paiga tähendusi paljude eri liikide jaoks, või ka lugudel põhinevad töövahendid, mille abil saab inimene oma loodusesuhet ise teadvustada ja edasi arendada.

3. Mul ei ole jagada ühtegi head semiootilist lugu. Küll aga tahaksin rääkida lugudest, mida räägitakse halbade kavatsustega ja mis on omajagu semiootilised. Ma pean silmas telefoni- ja internetipettuseid, mis on praegu väga sagedased. Selliseid, kus helistaja väidab, et on lähedane inimene, kel oli äsja liiklusavarii. Või kus internetituttav palub abi, kuna on kaugel maal reisides hätta sattunud. Ja kus palutakse teha kiire rahaülekanne olukorra päästmiseks.

Minu esimene uurimisteema semiootikuna oli mimikri, mis on pettuslikud sarnasused eri liikide vahel. Näiteks liblikad, kes oma silmakujuliste tiivalaikudega jäljendavad öökulle, või kaunid orhideed, kes eksitavad putukaid endid tolmeldama nektarit vastu andmata. Olen pannud tähele, et eluslooduse mimikri ja inimeste petuskeemide vahel on üllatavalt palju sarnast. Enamasti on need olukorrad, mis justkui eeldavad otsustamist ja reageerimist väga lühikese aja jooksul. Sageli luuakse pettus loo abil, mis on küll seesmiselt sidus ja usutav, aga ainult iseenda piirides. Nii ka looduses – liblikate silmlaigud toimivad hästi seetõttu, et lindudel on ohtu märgates väga vähe aega otsustada ja reageerida. Loomade varjevärvused võivad samuti olla väga efektiivsed, aga ainult kindlal taustal, millega nad sarnanevad.

Aimatava pettusega kokku puutudes võiks olla esimene samm püüda murda kirjelduse raami, mida meile pakutakse. Kui õnnestub panna esitatud jutuskeem laiemasse teadmiste tausta või viita aega lisaküsimusi küsides, siis pettusliku loo veenvus enamasti hajub. Usun, et samad põhimõtted kehtivad paljudes elu olukordades, kui meid püütakse lugude abil midagi tegema mõjutada. Võtta aega kaalumiseks, astuda samm tagasi ja hinnata pakutud lugu oma maailmapildi ja elukogemuse suhtes. See aitab enamasti halbadest lugudest heaga pääseda.

Kultuurisemiootik Maarja Ojamaa

Jaanuaris algava Eesti Teadusagentuuri grandiprojekti raames uurime kolleegidega seda, kuidas kasutatakse Eesti avalikkuses sõna „kultuur”.

1. Semiootika on teadus ja õpetus mõistmisest, selle tingimustest ja takistustest. Semiootikud küsivad küsimusi näiteks selle kohta, kuidas kujundavad meie arusaama ümbritsevast maailmast sõnalised, pildilised, helilised jt vahendused, miks tekivad konfliktid inimeste ja inimrühmade vahel, millistel viisidel saab toetada erinevate liikide head kooselu. See võib esmapilgul tunduda tohutulai vald, aga kui hoida fookuses just tähenduse ja tõlgendamise tahud, siis on need küsimused ühe distsipliini meetoditega täiesti hallatavad.

2. Mina ise olen kultuurisemiootik, mu huviks on kultuuriharidus, kunstide toime teadmiste ja hoiakute kujunemisel ning küsimused tänapäevase kultuurilise kirjaoskuse kohta. Jaanuaris algava Eesti Teadusagentuuri grandiprojekti raames uurime kolleegidega seda, kuidas kasutatakse Eesti avalikkuses sõna „kultuur”, milliseid funktsioone kultuurile omistatakse, millised pildilised kujutised sellega kaasas käivad jne. Selle sõna tähendus(t)e üle käivad debatid on viimasel ajal üha hoogsamad ja tulisemad.

3. Kõik lood on semiootilised, sest nende jutustamiseks kasutatakse mingisugust märgisüsteemi (kirjakeelt, videot jne), mida nii jutustaja kui vastuvõtja peavad piisaval määral valdama. Üks lugu oli näiteks selline. Lugesin kord süvenenult ajalehte, kui mu kõige noorem laps tuli ja küsis, et mis siis saab, kui ukse peal on silt „Sisenemine keelatud”, aga tema läheb ikkagi uksest sisse. Vastasin hajameelselt ja ilmselgelt ebaõnnestunud irooniaga: „Siis on vits.” Selle peale ei jätnud poeg mind aga rahus lugema, vaid juurdles kõva häälega edasi: „Oota, mis see vits on? Kõht või…?” Nüüd tõstsin lõpuks pilgu lehelt, silmis uhkusesegune rõõm kodu üle, kus väikese inimese jaoks kõlab tähistaja „vats” tuttavamalt kui tähistaja „vits”. Olgugi, et tähistatavate osa veel selginemist ootas.

Maastikusemiootik Kati Lindström

Kui mina ja teie käime ühes ja samas kohas, siis tegelikult me võime käia erinevates kohtades, sest anname sellele käigule erineva tähenduse.

1. Umberto Ecol oli selline definitsioon, et semiootika on kõik see, mis teeb võimalikuks valetamise. Ma ütleks, et semiootika on see, mis teeb võimalikuks eksimise. Eksimise ükskõik siis millisel elu tasandil, inimese või ka raku tasandil. Kui sa eksid oma käitumises, siis see tähendab, et sa tõlgendasid midagi valesti. Seda teevad näiteks ka puuoksad, kui nad vahel tõlgendavad valesti, kuhupoole päike hakkab paistma, ja kasvavad varjupoole ning kiduvad. Seda teevad rakud, kui nad söövad kogemata ära oma organismi rakud sissetungijate pähe – või jätavad nad hävitamata… Semiootika on seal, kus on võimalus eksida.

Minu jaoks kattub semiootika seega elu valdkonnaga. Kui elusolend tõlgendab füüsilist reaalsust, üritab sellest aru saada. See ei käi ainult sõnadega. Inimesed kasutavad enamasti sõnu, aga teised organismid (ja inimesed ka) võivad seda tõlgendada ka tegudega. Kas söön su ära või ei, kas liigun vasakule või paremale, liigun alla või ülespoole või kasvan viltu… Tõlgendus ei pea olema verbaalne. See, kuidas sa tõlgendad ümbruskonda, see on semiootika tuum. Sa lood tähendusi. Tõlgendad.

Minu jaoks huvitav semiootika valdkond on seal, kus materiaalne ja diskursiivne ehk tähenduste valdkond lahknevad. See on eriti huvitav. Kui sul on võimalik eksida, siis see tähendab, et toimub semiootiline protsess. Keegi tõlgendab, omistab tähenduse ja siis vahel läheb valesti.

2. Minu eriala on maastikusemiootika, mille tuumaks on see, et me elame ja toimetame mingisuguses keskkonnas – reaalses, füüsilises ruumis, millel on ka oma mentaalne mõõde. Maastik on ruum, millele omistatakse tähendusi ja need tähendused, mida inimesed omistavad samale ruumile, võivad olla väga erinevad. Kui mina ja teie käime ühes ja samas kohas, siis tegelikult me võime käia erinevates kohtades, sest anname sellele kohale ja käigule erineva tähenduse.

Maastikusemiootika huvi on see, kuidas elusloodusele ja tehiskeskkonnale meie ümber tähendusi omistatakse, kuidas need tähendused tekivad. Paljud tähendused tekivad mitte-intellektuaalselt. Tekivad meie harjumustest, igapäevastest praktikatest, me toodame neid tähendusi kogu aeg ja kinnitame üle. Maastike tähendus on muutuv. Tee on tee, sest teda pidi käiakse.

Tartu Kivisillal, mis asub samas kohas kus Kaarsild täna, oli tugev sümbolväärtus just vabaduse sümbolina. Ent samal kohal olev Kaarsild on tänaseks väga tihedalt läbi põimitud üliõpilaselu riitustega. See on hoopis teise tähendusega koht, sest iga riitus loob tähendusi, mis tähendab ka, et Kivisilla tagasi toomine leiab iga uue põlvkonnaga üha vähem poolehoidjaid.

Need tähendused ja funktsioonid, mis meie jaoks maastikul on, ei pruugi seal olla teiste elusolendite, näiteks lindude jaoks. Nende poolt maastikele omistatud tähenduste teadmine aitab konflikte teiste elusolenditega vältida. Selleks, et teha nende elu kergemaks, on meil oluline teada, miks või kuidas üks või teine maastik nende omailma organiseerib. Mis nende jaoks on olulised elemendid, millel on tähendus ja funktsioon, ja mis on nende jaoks tühi koht.

Linnasemiootik Tiit Remm

Oma etteantuse kõrval on üha muutuv linn konfliktide ja võitluste tallermaa. Need on eelkõige võitlused tähenduste üle.

1. Semiootika uurib seda, kuidas elatakse tähenduslikus maailmas. Kuidas toimivad tõlgendused, tõlgendusmustrid ja harjumused, tähenduste edastamine suhtluses, kuidas kasutatakse märke ja väljendusvahendeid. Saab vaadata väga kitsalt, mida üks märk tähendab, kuidas toimub taju, mida sümbol tähendab ja kas dekoratsioon majal on vaenu õhutav. Ent oluline on seejuures märgata, et lihtsatest tõlgendustest, väljendustest ja suhtlustest kujuneb väga laialdane tähenduslik maailm, milles elame. Seejuures on see igaühe vaatepunktilt erinev, sageli omavahel tõlkimatu ja tähenduste seosed füüsikalise maailmaga on täis keerdkäike.

Tartus on oma semiootika, pika traditsiooniga ja üha arenev mõtte- ja uurimisviis ning koolkond. Siinset semiootikat iseloomustab tähelepanu semiootilise maailma tervikule, tükikeste konteksti teadvustamine ning tähendusloome uurimine kultuuris, ühiskonnas ja eluslooduses.

Kultuurisemiootika keskmes on tekstid ja kultuurikeeled, kultuuri toimimine nende seoste, kogumite ja muutuste kaudu.

Sotsiosemiootika keskmes on tähendustav tegutseja, tema suhe teiste (rohkem või vähem) omataoliste tegelastega ja iseendaga ehk suhtumine ja suhtlus ning suhtluse vahendid ja korraldus.

Biosemiootika keskmes on tähendusloome seos elu endaga; tõlgenduse, valiku ja harjumuste kujunemise ja sobitumise rollid elu toimimisel kõige lihtsamatest kuni keerukamate organismide ja nende kooslusteni.

Tihtipeale saavad need suunad uurimustes kokku, näiteks minu uuritav linn ongi korraga kultuurinähtus, ühiskond ja elus keskkond.

2. Üks teema, millega peamiselt tegelen, on linnasemiootika ehk see (MUUTSIN), kuidas on linn tähenduslik ja kuidas linnas oma keskkonda tõlgendades elatakse. Võiks küsida, milleks on olulised linna tähendused? Oma toimekuse ja kirjususe juures on linnaelu väga argine ja ilmne, suuresti ette teada ja materiaalne, isegi igav ja lame. Kogu oma argisuse juures on linn ometi tähenduslik ja mitmekihiline. Linn sõltub sellest, kes ja kuidas tõlgendab, sellest, mida ise märkame ja milliseid tõlgendamise mustreid linna kujutades ja kasutades üksteisega jagame.

Oma etteantuse kõrval on üha muutuv linn konfliktide ja võitluste tallermaa. Need on eelkõige võitlused tähenduste üle. Kelle väärtused ja valikud, tõlgendusviisid ning lahenduste mustrid saavad teoks ja kujundavad ühist maailma linnas? Linna tähenduslikkuse mõistmiseks tuleb märgata, kust sellised ideed tulevad, kuidas seostuvad teiste ideede ja linnaeluga mitmekihiliseks tervikuks. Tuues välja neid seostamise viise ja kogumeid, aitab linnasemiootik mõista linnade tähenduslikkust kaugemale üksikutest äraleierdatud sümbolitest, konkreetsetest sõnumitest või oma isiklikust tunnetusest.

Ökosemiootik Riin Magnus

Kõik lood saavad lugudeks neid kandvate tähenduste ja tõlgenduste kaudu…

1.Semiootikat ja semiootikuid huvitab see, kuidas tähendused siin maailmas kujunevad, kuidas neid alal hoitakse ja kuidas unustatakse või kaotatakse, eelduseks seejuures, et see kõik toimub märkide vahendusel. Semiootika on mõneti nagu kaleidoskoop, mis üksikutest märgikildudest mingite nähtustega seotud terviklikke tähendusmustreid kokku paneb.

2. Mu uurimisvaldkonnaks on ökosemiootika ehk siis huvitavad mind erinevad inimese ja keskkonna vahelised tähenduslikud seosed. Selle raames olen viimasel ajal tegelenud üpris erinevate teemadega – inimeste metsloomahirmudest ja linnuhäälte imiteerimisest aiapidamispraktikateni linnas. Neid teemasid ühendavad küsimused sellest, kuidas inimesed teiste liikidega suhestuvad ja kuidas saavad inimesed oma tegevusi nii sättida, et see suhe või suhtlus üldse võimalikuks saaks ja alles püsiks.

3. Et kõik lood ju saavadki lugudeks neid kandvate tähenduste ja tõlgenduste kaudu, siis on praktiliselt võimatu eristada semiootilisi ja mitte-semiootilisi lugusid. Aga üks semiootiline seik siia siiski. Mulle kingiti hiljuti üks plekkkarp kaanekirjaga „Tallinna kilud“. Selle sees olid aga hoopis kalapiltidega pakendites šokolaadid. Ainult et kalad, keda pakendil kujutatud, ei olnud mitte kilud, vaid sardiinid. Esimene, kirja ja karbi sisu vastuolu oli tootjapoolse naljana mõeldud. Sellised nihestused, kus raputatakse me eeldusi, et mingi märgi taga on kindel asi, on iseenesest teretulnud ja värskendavad. Tallinna kilude sardiinidena kujutamine aga andis justkui mõista, et ah, kala on kala, kes see tänapäeval ikka teab, milline see kilu välja näeb. Säärased ’pettused’, mis osutavad teatavale semiootilisele ükskõiksusele või selle eeldamisele, võiksid pigem siiski olemata olla.

Semiootilined pilt – loomad arusaamises

See pilt on tehtud Zürichi loomaaias, kui Šveitsis toimus maailma biosemiootikute konverents, aastal 2017. Need on gelaadad, kes seal kaunis vabalt ringi liiguvad ja näe, omavahel dialoogi peavad.

„Loomad arusaamises” – nii võiks tõlkida zoosemiootik Heini Hedigeri raamatu pealkirja „Tiere verstehen”, mis ongi mõeldud kahemõttelisena, nagu saksakeelne väljendus seda lubab. Üks, et „loomadest aru saada”, ja teine, et „loomad saavad aru”.

Hediger oli pikka aega Zürichi loomaaia direktor. Ta tegeles loomade käitumise ja nende ruumivajaduste uurimisega ja suutis seeläbi korraldada loomade pidamise vastavalt ümber, nii et võis paljudel puhkudel kasutada puuride asemel lihtsaid piirdeid ning panna ligistikku neid, kes omavahel sobivad. See oli päris revolutsioon kogu loomaaianduses. Hediger toetus seejuures biosemiootika rajaja, Tartus õppinud Jakob von Uexkülli teooriatele, mida ta hästi tundis.

Pilt ilmus Kalevi Kulli ja Ekaterina Velmezova läinud aasta aprillis ilmunud raamatus „Sphere of Understanding: Tartu Dialogues with Semioticians„ („Mõistmise sfäär: Tartu dialoogid semiootikutega”). Raamatu sisuks on 14 jutuajamist äsjase poolsajandi mõjukaimate semiootikutega maailmas: Juri Lotman, Vyacheslav Ivanov, Boris Uspenskij, Umberto Eco, Paolo Fabbri, Myrdene Anderson, Winfried Nöth, Gunther Kress, Roland Posner, Stuart Kauffman, Jesper Hoffmeyer, Terrence Deacon, Paul Cobley, ja Jaan Valsiner.

Pildistas Kalevi Kull

Ilmus Maalehes, fotod erakogu.