“Onegin”                                                                      Fotod: Kuldne Mask

Vene kirjandusklassikute Aleksandr Puškini ja Aleksandr Ostrovski tekstitruud lavastused, mida näidati festivalil „Kuldne Mask Eestis”, kinnitasid, et klassika ei pruugi olla ajalootolmune ja igav.
Samal ajal, kui Tallinas näidati publikumenukalt Venemaa tähtsaima, kakskümmend aastat kestnud teatriauhinna vääriliseks hinnatud teatritöid, kees ja keeb festivali ümber protestide laine.
Vene kultuuriministeerium eesotsas ministriga avaldab Kuldsele Maskile nii-öelda ideoloogilist survet. On festivali ekspertkomisjoni, vabade kriitikute ja teatriekspertide sekka määranud oma esindajad.
93 Vene tuntud teatrikriitikut ja eskperti 12 linnast saatsid Vene teatriühingu esimehele Aleksander Kaljaginile kirja, kus nõuavad hiljuti moodustatud uue ekspertkomisjoni tagasikutsumist. Kaljagin on juba vastanud, et peab kriitikute kirja liiga emotsionaalseks. Siia juurde peab vist lisama, et Kaljaginit peetakse Putini isiklikuks sõbrks. Ta on võimupartei liige.
Vene tuntud lavastajad Konstantin Bogomolov ja Kirill Serebrjannikov on teatanud, et nemad Kuldse Maski konkursil oma lavastustega enam ei osale.
Vaidlus käib muu hulgas ka selle üle, et kes maksab, see tellib muusika ‒ festivali ning auhinda rahastab Vene kultuuriministeerium. Skandaalid peegeldavad üldist totalitarismi pealetungi Venes. Küllap see, mis saab Kuldsest Maskist edasi, näitab ka Venemaa kogu kultuuriseisu liikumissuunda lähiajal ja tulevikus.

“Onegin”

Lavastaja-isiksused loo(e)vad
„Kuldne Mask Eestis” tõi seekord Tallinna Novosibirski teatri Krasnõi Fakel noore lavastaja, 30-aastase Timofei Kuljabini ja ta lavastatud „Onegini”.
Kuljabini tegi maailmakuulsaks Novosibirski ooperiteatris lavastatud Wagneri ooper „Tannhäuser”, mille eest vene õigeusu kiriku juhid tema ja teatri direktori kohtusse kaebasid. Neid süüdistati usklike tunnete rüvetamises. Kuigi kohus meeste süüd ei näinud, vallandas Vene kultuuriminister teatri direktori ning uus direktor võttis „Tannhäuseri” mängukavast maha. Lavastust mängitigi vaid neli korda.
Teine Vene lavastaja, kelle lavastust „O-i. Hiline armastus” seekord Eestis näidati, on meie vaatajale enam tuntud Dmitri Krõmov. Krõmov on 62-aastane ja loomingulises kõrgvormis kunstnik, lavastaja ja teatriõpetaja. Tema lavastuses mängisidki noored, alles teatrikoolis õppivad näitlejad.

Julgus näha uutmoodi
Timofei Kuljabin ei lähe oma „Oneginis“ tagasi Puškini aega, vaid on leidnud suure luuletaja värssromaani lavastusele oma nüüdisaegse keele. Ta laseb Puškini teksti rahulikul ja klassikalisel moel lugeda rahvakunstnikust näitlejal. See kõlab lindilt kui muusika, klassikaline. Ja see on segatud laval tegutsevate noorte näitlejate värsstekstilõikudega. Usun, et see on lavastaja taotlus, see kõlab argiselt ja kohati kuidagi isegi määrdunult.
Kuljabin ja tema näitlejad on autoritruud kõiges, mis puudutab teksti. Aga ballil kõlab soomekeelne tango, mitte gavott. Õhus lendab kriiditolmu, suurte kriitidega kirjutatakse seintele sõnu, sõnu, sõnu… Laval on kire ja argielurutiini kontrast. Isegi kirglik saab olla rutiinselt! Oneginit vaevab eesti mõistes „suur hall“ ja see ei lase tal ära tunda armastust.
Ses lavastuses näitlejad teevad kino, sätivad valgusi, teevad selfisid… kujundina jääb meelde pidev koristamine ehk siis korra loomine. Lava lüüakse mängu = elu käigus segi, seinad kirjutatakse täis „suuri mõtteid” ja tarkusi, värsse. Lavaruum = eluruum lüüakse segi ja siis tuleb ikka keegi, kes selle kõik „korrastab”, peseb seinad, sätib toolid joone järgi ritta, et taas alustada, enese otsimist kas või. Tundub, et nii on olnud aegde algusest peale. On nii ka täna?

 

 

„O-i. Hiline armastus”

Kuljabinist poole vanem Krõmov ei arvesta oma lavastuses samuti olustikuga. Muide just tema soov oli, et lavastust mängitaks Tallinnas Telliskivi loomelinnas Vaba Lava teatrisaalis, sest seal on ruumi ning uus hingamine.
Krõmovi lavastus on karikatuur argielust. Ta tegelased, Ostrovski tegelased siiski, on Krõmovi lavastuses klounid. Nad oma väliselt vormistuselt ei ole nagu siitilmast. Lavastuses on kasutatud kõiki teatrit argielust eristavaid vahendid ‒ grimm, kostüümid, liikumine, valgus ja heli… Kõik on rakendatud groteskse muundumise teenistusse.
Nagu Kuljabini „Oneginis”, tundub ka siin, et tekstiliselt ollakse autoritruud. Aga need intonatsioonid ja häälekõvendused ei kuuluks nagu siia ilma. Karikatuurne klounaad on ülinaljakas, kõik on ülivõrdes ja ülekeeratud vindiga, isalikud õpetused kõlavad lavale toodud makilt, paberi pärast kakeldakse nagu märulifilmis… Ka siin (samamoodi „Oneginis”) tundub, nagu tehtaks laval filmivõtteid. Publik naerab ennastunustavalt. Naerab ehk endale aru andmata, et see naer käib meid kõiki tänagi ümbritseva elu kirjelduse ja sekeldamiste üle, iseenda üle. Ehk alles hiljem hakkab kurb ja isegi õudne.

„O-i. Hiline armastus”

Lavastus toob ülimeisterlikult pealtvaatajateni vana mõtte, et kõik siin ilmas oli ja on ostetav ja müüdav, ka armastus. Kõik algab uuesti ja lootusega, et ehk saab parem. See tunne on kaasas mõlemas lavastuses, mida Eestis näidati.
Kui neid nähtud kahte lavastust võrrelda millegagi Eesti tänases teatripildis, tekib seos Sergei Potapovi lavastatud Kitzbergi „Libahundiga” Viinistul. Justkui sama klassika lugemine ja nägemine uue pilguga.
Kuhu lähed “Kuldne Mask”?

***

Vastab Timofei Kuljabin

Mis teeb lavastuse tänapäevaseks, kas sisu või vorm?
Neid ei saa vastandada mu meelest. Täpselt leitud vorm annab edasi sisu ja vastupidi. Mulle tundub, et kaasaegseks teevad lavastuse mitte mobiiltelefonid tegelaste käes või kaasaegne muusika, vaid tegude ja käitumise, mõtlemise loogika. Inimene, kes on laval, mõtleb nagu kaasaegne inimene, pole tähtis, kas ta kõneleb Vana-Kreeka tragöödia teksti või Puškini teksti.
Ma ei julgeks iialgi öelda, et ma tean, mida kirjutades mõtles näiteks Shakespeare. Seda teadiski vaid tema. Mina saan rääkida vaid oma mõtetest, mis mul vana teksti lugedes tekivad.
Teie andekust ja praegust kuulsust arvestades võiksite vabalt Venemaalt ära sõita ja aastaid töötada kus tahes välismaal. Kas teil on selliseid plaane ja mis peaks sündima, et sellised plaanid tärkaksid?
(Mõtleb pikalt vaikides.) Ma kuulun oma kultuuri… Annan endale sellest vägagi aru. Ütleme nii, et ma püüan neid (emigreerumis)mõtteid endale mitte ligi lasta. Mul on oma kultuur, oma keel, vene keel, mul on oma kultuuri ajalugu. Ma ei saa seda endast kuidagi eemale visata. Seda enam, et lavastasin just „Kolme õde”… Tšehhov, Puškin… Püüan sellest mitte mõelda ja loodan, et mul ka tulevikus ei ole põhjust seda teha.
Allikas: Lavastajaga Vene teatris olnud kohtumine, mida juhtis Jaak Allik

Dmitri Krõmov soovitab
Lugege Puškinit! Ma ise loen praegu Puškini kirju. See on geniaalne lugemine. Ja muidugi „Jevgeni Onegin”. Loomulikult kirjutatakse ju ka praegu palju ja hästi, aga hetkel ma ei oska ikkagi peale Puškini paremat soovituseks leida. („Jevegeni Onegin” on eesti keeles olemas Betti Alveri suurepärases tõlkes. MM).
Meil on teatris palju häid režissööre, Bogomolov, Butusov ja teised… Nii et teine soovitus: käige teatris!
Allikas: vestlus lavastajaga

Mis on mis?
•„Kuldne Mask” on ülevenemaaline teatrifestival, mis tänavu toimus 21. korda. Festivalil on hulk n-ö allprojekte.
•Üks allprojekte on „Kuldne Mask Eestis”. Kui see 2005. aastal algatati, oli esimene Kuldse Maski festival väljaspool Venemaa piire.
•Festivalil „Kuldne Mask Eestis” näidatakse „Kuldse Maski” viimaste hooaegade nominentideks ja laureaatideks saanud parimaid Vene lavastusi.
Allikas: www.goldenmask.ee

Lugu ilmus Maalehes, Timofei Kuljabinit pildistas Sven Arbet.