Margus Tiru on geoinformaatik, kes peagi kaitseb doktoriväitekirja. Tema teab, mida on tegelikult väärt mobiiltelefon meie taskus. Kuidas see väike meile kõigile tänaseks külge kasvanud kasulik vidin võib aidata lihtsamini lahendada väga suuri protsesse ühiskonnas. Planeerida ruumi – maanteid, linnu…rahvaloenduse ja maksude kogumiseni välja.
Margus Tiru isa Märt Tiru (1947-2005) võttis kord 20. sajandi lõpus mu Raplas käsu korras oma auto peale. Ta ei olnud veel kindral ja mina olin algaja ajakirjanik, mobiiltelefoni ei olnud veel meil kummalgi.
Sõitsime Klooga polügoonile, kus peeti suurt sõjaväeõppust. Märt Tiru oli õppuse juht, kes juba sel ajal rääkis Eesti NATO-suhteist ja sellest, et meie sõdurid hakkavad kunagi rahuvalvemissioonidel käima.
Mul oli pass kästud kaasa võtta, ID-kaarte siis veel polnud. Ja seal Kloogal peeti me auto kinni. Meid kamandati autost välja, kontrolliti dokumente. Fikseerisin, et mingist tornist oli meile suunatud kuulipilduja.
Sama „tseremoonia“ üha kordus, meid kontrolliti sel sõidul põhjalikult uuesti ja uuesti. Ikka väga hipina küsisin Märdilt, mis jama see on ‒ oled vormis, kõik sõdurid ilmselt sind tunnevad, teavad, et oled õppuste juht, viibaku käega, et sõitke… Sain vastuseks, et kui nad nii teeksid, siis nad pandaks kartsa…
Nüüd vaatan seda noort meest Margus Tiru, kes saab peagi teadusdoktoriks, oma sõnul fifty/sixty tõenäosusega, ja mõtlen, et ta on ikka väga isa moodi.

Kas siis, kui 1999. aastal Rapla ühisgümnaasiumi lõpetasid, sul juba oli mobiiltelefon?
Mina sain telefoni, tean täpselt, juunikuus, pärast keskkooli lõpetamist. Mäletan seda sellepärast, et kui sõitsime Audrusse lõpupidu pidama, siis nende mõnede innovatiivsemate noortega, kes olid suutnud oma vanemaid veenda lõpetamise puhul telefone kinkima, me helistasime vastastikku, et kui kaugel teie olete ja kui kaugel meie.

Valisid endale edasiõppimiseks geograafia ‒ pisut üllatav mu jaoks.
Ma ei tea, kuidas praegu on, aga meie saime ju igasse ülikooli anda sisseastumisavalduse kahele erialale. Minul oli esimene valik tolle aja moeteema PR ehk siis avalikud suhted. Geograafia oli teine, sest mulle ikka meeldis väiksena kaarte uurida ‒ mis mered on ja kus saared või mäed…
PRiga jäin joone alla, oleksin saanud ainult tasulisse õppesse. Geograafiasse sain sisse, olles nimekirja ülemises pooles. Praegu olen sellega rahul. Arvan, et oleksin rahul ka siis, kui oleks teistpidi läinud. Eks see ole valikute küsimus ja pigem see, kas kahetsed või mitte. Mina kindlasti ei kahetse.
Tegin sisseastumiskatsed ka Tallinna tehnikaülikooli, alternatiiviks oli telekommunikatsioon, raadioside. Raplas kooli raadiosõlmest ja tehnikahuvist oli see soov kantud. Ma oleksin sinna ka sisse saanud, aga valiku kaalukeeleks sai kooli asukoht. Tallinn ei olnud minu silmis tudengilinn, tahtsin just selle õige ülikooli-meeleolu pärast Tartusse.

Kust sa seda võisid teada?
Tagantjärele mõeldes tuli see teadmine paarist keskkooliaegsest teatriskäigust Tartusse.
Kui ma ei eksi, oli üks etendus, mida me, Rapla gümnaasiumiastme noored, bussiga vaatama läksime, „Hamlet“ (1977. aastal mängiti Vanemuises Mati Undi lavastatud „Hamletit“, peaosas Hannes Kaljujärv ‒ M.M.).
Loo puänt oli see, et sõitsime Tartusse, kuid kohapeal selgus, et etendus jääb ära. Õpetajad olid ägedad, me ei sõitnud kohe tagasi. Hoopis käisime mu meelest kõrtsis, istusime pargipingil. Kuskilt sealt tekkiski see tunne, mis pani hiljem kahe eriala vahel valides Tartut eelistama.

Kas siis, kui alustasid õppimist, geoinformaatikat tänases mõistes üldse oligi?
Ikka oli, selle juured on seitsmekümnendate USAs. Tõsi, see valdkond, millega ma praegu päriselt tegelen, hakkas maailmas tuure koguma just 2000. aastate alguses, kui mina õppimist alustasin. Oli dot.com-buum. Mõiste tuleb com. lõpulistest internetiaadressidest.

Mida see tähendab?
Usuti seda, et internet on kõige suurem ärivaldkond, sinna investeeriti väga palju. Aga sealt ei tulnud väga palju seda, mida taheti. Paari aasta pärast lõhkesid hästi paljud dot.com-firmad, läksid pankrotti ja paljud inimesed kaotasid sellega ka raha. Pinnale jäid suuremad, Amazon näiteks, sellised, kust kasvas välja Google.
Hästi paljud toodi buumi lõhkemisega maa peale, et internet ei ole ikka asi, mille nimel elada, vaid ainult abivahend. Kukkumine oli väga suur. Räägiti miljardilistest potentsiaalsetest käivetest firmade puhul, mis tegelikult ei teeninud lõpuks mitte midagi.
See oli midagi sellist nagu kinnisvarabuum. Kui ühetoaline korter maksab nii palju, et keskmist palka saav inimene maksab seda 40 aastat, siis see ei ole normaalne. Siis see on pall, millest lihtsalt peab õhk välja tulema.

No sina „mobiilid” täna. Mis see täpsemalt on, millega tegeled ja mille uuringutega teaduskraadi taotled?
Lühidalt öeldes on see mobiilpositsioneerimise andmete analüüs. Kui mina selle teemaga liitusin 2005-2006, oldi ülikoolis sellega juba natuke tegeldud.

Kuidas sa selle teema peale ja meeskonda sattusid?
See juhtus tänu Veneetsia arhitektuuribienaalile. 2006 seda peeti ja need, kes pidid tegema Eesti paviljoni ‒ arhitekt Ülar Mark ja teised ‒, võtsid oma kontseptsiooni aluseks avaliku linnaruumi ning inimeste liikumise selles ja sellest välja.
Et linnaruumi kasutamist niimoodi kunstilisel moel esitada, oli vaja andmeid ja analüüsi. Kuskil on inimeste kogunemise kohad teatavatel aegadel, kuskil on magalarajoonid, kus võib-olla ka midagi toimub…
Oli tarvis analüüsi, mida traditsiooniliste vahenditega on päris keeruline teha. Minu osa Eesti väljapanekust oli näidatavate mobiilandmete töötlus ja arhitektide ideede teostus visuaalselt. Tegemist oli programmeerimisega ja tegime seda kursavend Erki Saluveeriga, kellega täna ka Positiumit juhime.

Kuidas siis?
No meil on siinsamas kõrval nii-öelda suur vend, moobiiliandme, sotsiaalvõrgustikud… kelle kõhtu seda andmestikku koguneb. Kui neid andmeid analüüsida sellisel viisil, et me kellegi privaatsust ei riiva… Me ei vaata näiteks seda, kus Margus Mikomägi praegu on.

Aga kas saaksite seda teha?
Ei saaks. Andmed, mida me kasutame, on anonüümseks muudtud ja lisaks sellele seab seadus nii meile kui ka mobiilioperaatoritele piire. Operaatorid ei tohi välja anda selliseid andmeid, mis võimaldaksid kellegi isikustatud liikumist vaadata. Me ei vaata üksikisikuid, vaid masse.

Ikka peaksid vist rohkem seletama, mida mobiilne positsioneerimine tähendab?
See on valdkond, kus… No sisuliselt on kõigil taskus telefon. Selleks, et mobiilioperaatorid oma äri saaksid ajada, on neil vaja teada erinevaid tehnilisi parameetreid. Nad peavad neid koguma, teadma näiteks, kui palju on praegu Tartus mobiiltelefone. Andmed kogunevad operaatorite andmebaasidesse automaatselt ja nende järgi teevad nemad oma analüüse, näiteks, et kuhu panna uus mast.
Mobiilioperaatorite andmebaasidesse kogunevad kõikide telefonide asukohaandmed ja see andmestik on iseenesest väga sensitiivne (kes kelle pruudi juures käis…), aga see, mida meie kasutame, ei ole isikustatud. See tähendab, et me ei näe ei telefoninumbreid ega nimesid, vaid ainult punktide hulka, üht kogumikku, mis liigub ringi. Kasutame neid punkte statistiliste indikaatoritena. Need näitavad näiteks seda, kui palju käib inimesi iga päev Raplast Tallinna tööl.
Või teine näide: Schengeni viisaruumis, kus inimesed vabalt liiguvad, ei tea me, kui palju käib Eestis turiste, sest piiril seda ei fikseerita. Mobiilse positsioneerimisega saaks turistide hulka selgitada.

See oleks niisiis võimalik tänu mobiiltelefoni jäetud jäljele?
Jah. Operaatorid koguvad andmeid nii välismaalaste kui ka eestimaalaste kohta. Meie tegeleme sellega, et arendame tehnoloogiat ja metoodikat, mis neid andmeid anonümiseeritult analüüsib. Tulemuseks on statistilised näitajad.

Mille järgi te teate, et Lätist tuleb üle piiri turist, mitte Eesti ärimees?
Arvestame teatavate eeldustega. Kui tuleb välismaalane, siis ta kasutab kärjeteenust (inglise keeles roaming). Me eeldame, et Lätist tulnud Läti kärjetunnuse teenusega telefonid on lätlaste omad.
Üks osa sellest tööst on, et me ei jälgi niivõrd telefonide hulka kui just inimeste hulka ehk laiendame telefonide arvu inimeste arvule. Selleks on olemas laienduskoefitsiendid. Näiteks kui Tartus on 1000 Läti telefoni, tähendab see, et tegelikult on 1700 lätlast.

Kui Tartusse sõitsin, istusid bussis kõrvalpingil kaks neegrit. Neil olid nutitelefonid ja neile pidevalt helistati. Nad rääkisid keeles, mida mina ei tundnud. Mulle helistati 2,5 tunni jooksul vaid üks kord. Kas sinu firma saab eristada mobiili postitsioneerimisega ära, et teiste seas sõitis kaks mustanahalist võõramaalast?
Väga lihtsustatult öeldes ei saaks. Meie analüüsidest tuleks välja, et tollel kellaajal liikus Tallinna suunalt Tartusse näiteks, ma kujutan ette, 10‒ 20 välismaalast. Nende hulgas siis ka need kaks, kes sulle silma jäid. Edasi sõltub asi sellest, mis riigi telefoni nad kasutasid. Kui näiteks Itaalia telefone, siis ütleksime meie, et kaks itaallast.
Aga seda saaksime sulle küll öelda, kui palju käis sel päeval Tartus n-ö siseturiste Raplast.

Milline on teie tehnoloogia praktiline kasutusvaldkond?
Näiteks üritused, kontserdid, festivalid. Toetajad tahavad tasuta ürituste korraldajatelt teada, kui palju inimesi osales, aga piletimüüki ei ole…
Siis saame aidata, näiteks öelda, kui palju oli Viljandi hansapäevadel kohal inimesi, kes ei ela Viljandis. Lisaks saame vastavalt huvile öelda, kas tuldi ainult hansapäevadele või tuldi paar päeva enne ja lahkuti paar päeva hiljem. Kas näiteks välismaalt tullakse vaid üritusele või nauditakse ka kohalikku elu?
Meie töö on pakkuda statistilisi näitajaid, mis näiteks ütlevad, kuhu investeerida.
Oli jalgpall, Eesti mängis Iirimaaga, saime tappa, aga Tallinnas käis palju iirlasi, mitu korda rohkem kui tavapäevadel. Nad jäid siia tõesti vaid üheks päevaks ehk see ei ole väga hea koht investeerimiseks…
Neid valdkondi, millega me oma firmas Positium ja ka ülikoolis tegeleme, on tegelikult hästi palju.

Kasutad rääkides sõna „meie”. Ja mis firma see Positium on?
Moodsas keeles on see spin-off-ettevõte. Oleme ülikoolist välja kasvanud ja teeme ülikooliga tihedat koostööd, nii-öelda aitame uut tehnoloogiat turule. Peaaegu kõik meie töötajad on ülikooli lõpetanud, erialaks kas geograafia või arvutiteadus.
Meil on 9 töötajat. Lisaks on ülikooli teadlased ja tudengid, keda on sama palju ja kes tegelevad sama valdkonnaga ‒ teevad uurimistöid, kaitsevad kraade, mõtlevad välja uusi metoodikaid, mida nende andmetega saaks veel teha. Meie saame sealt tarkust juurde, et ahah, tuli uus info, uus idee, mõtleme, kas see ka rahaliselt võiks kellelegi kasu tuua.
Selle firma mõte on rakendada teadust, et see ka ühiskonnale kasu tooks.

Ma nägin saatesutsu, kus vene perekonnanimega Eesti poiss, nüüd Ameerika ülikooli professor, rääkis linna planeerimisest…
Andres Ševtšuk.

Huvitav oli tema printsiip mitte planeerida linnu autodest, vaid inimestest lähtudes. Imelihtne, ja samas meil tehakse seni veel kõike vastupidi.
Minu igapäevatöö on tegelda ka sellega, et meil hakataks paremini asju planeerima. Meie kliendid on riigiasutused ‒ statistikaamet, ministeeriumid ‒ ja ka omavalitsused, kes tunnevad huvi tõhusama planeerimise vastu.
Traditsiooniliste viiside („teeme nii, nagu alati oleme teinud”) ja uute viiside vahel on vastuolu ja meie asi on veenda planeerijaid, et kasutataks uut, kõrgtehnoloogial põhinevat informatsiooni. See võimaldab teha paremaid otsuseid ja loob väärtust enam kui traditsioonilised viisid.

Mis need traditsioonilised viisid on?
Näiteks transpordi planeerimine, kus mõõdetakse autode hulka, mis sõidavad mingitel teedel. Oled ju näinud neid üle teede veetud juhtmeid. Saab väga kasuliku andmestiku, teada, mitu autot seal käis. Meie saame tuhande mõõdetud auto juurde panna ka selle, kust nad tulid, kuhu sõitsid ja mis kell nad sõitsid.

On sul mõni positiivne kogemus?
Tartu Idaringtee. Traditsioonilised mõõtmisvahendid näitasid, kui palju autosid linna sisse sõidab ja kui palju välja. Meie saime öelda juurde, kas need autod sõidavad linnast läbi või jäävad Tartusse.
Ma ei mäleta peast täpseid arvusid, kuid need näitasid Tartust läbi sõitjate osakaalu ja seda, et ümbersõit vähendab suuresti Tartu linna liikluskoormust. Projekt oli küll mõeldud autodele, aga andis võimaluse arendada linnaruumi mugavamaks inimestele.
Me saame abiks olla ka näiteks rattateede rajamisel. Rattatee asukohta linnas saab selgitada traditsioonilise küsitlusega, aga tark on kasutada ka uusi võimalusi.
Traditsioonilsed viisid on endiselt vajalikud. Aga lisaaspekt on see, et need on hästi aeglased, planeerimine ja otsuste tegemine võtab aega kuid ja aastaid. Meie oleme võimelised andmeid palju kiiremini andma. Kui saab kiiresti asju teada, näiteks kui palju inimesi on suurüritusel, saab paremini planeerida kas või turvalisust ‒ mitu kiirabiautot ja kui palju politseinikke…
Mobiilse positsioneerimise andmete kasutusvaldkond on ääretult lai. Näiteks Padaoru lumevangistuse ajal ei teatud, kui palju seal oli inimesi ja abivajajaid, Pärnu üleujutuse ajal ei teatud, kui palju inimesi kodudes viibis… Neid andmeid on tegelikult võimalik saada.

Raudtee planeerimine ju ka.
Rail Balticule tegime ühe eelanalüüsi. Ja selgitasime muide, et inimeste poolest oleks pidanud see trass kulgema läbi Tartu.
Tartu ülikoolgi kannatab sellepärast, et siin ei ole otseühendust välisriikidega. Paljud professorid on jäänud meie konverentsidele tulemata, sest Tartu asub nende meelest pärapõrgus.

Edelaraudtee teie mobiilse positsioneerimise teenust ei kasutanud, meil Raplas jaama parkimisplats ja ringtee, mis mõni aasta tagasi tehti, on juba väikeseks jäänud.
Ei kasutanud, jah.

Võiks mu meelest. Ja suvekodud ‒ kui palju suvel suureneb näiteks Rapla maakonna elanikkond?
Jah, seda me saaksime teada, kui vaja. Üsna lihtsalt.
Huvitav on see, et kuigi olen nüüd Tartus elanud juba rohkem kui Raplas, toon ka tööalaselt ikka veel näiteid Raplast. Eestis ju tead oma kodukoha temaatika kuklaga ära.
Enne rääkisid, et enamik inimesi käib Raplast Tallinnas tööl. Minul on fakt, et umbes sama suur osa inimesi käib ümbruskonna valdadest Raplas tööl. Rapla on seega päevase rahvaarvu poolest tasakaalus linn.
Peipsi põhjaosas on Alajõe vald, kus elab alaliselt vaid mõnisada inimest. Suvel on seal 6000‒ 7000 inimest, üle 20 korra rohkem rahvast!
Eestis on selliseid paiku, mille funktsionaalsus sõltub kuust või isegi nädalapäevadest. See on huvitav nähtus.
Ja meil on mõnes mõttes privileeg uurida sellist üsna kompaktset ühiskonda sellisel ruumilisel tasandil!

Kas Tartu ülikool ja sinu firma on selles valdkonnas maailma mõistes edukad?
Me oleme edukad vähemalt selles mõttes, et saame väga hästi näidata protsesse, mis toimuvad Eestis. Tuuagi näiteks mingeid ekstreemolukordi, öeldes, et vaadake, meie ka ei teadnud enne, aga nüüd teame.
See on taas see ruumiline planeerimine. Sinnani välja, et äkki peaks maksusüsteemi muutma selle põhjal, kus sa viibid. Mõeldes väikesele Alajõe vallale, kus suviti tuleb korras hoida 7000 inimese elu, tegelda nende prügiga, teedega jne, tekib õigustatud küsimus, kus on siis nende inimeste päriskodud ja kas nende maksud lähevad sinna, kus neid pole. Võiksid olla mehhanismid, mis alajõelastele kulutusi kompenseeriks.
Kui me räägime välismaal, millega tegeleme, toon tihtipeale paralleeli Eesti geenivaramuga, mis ka kogub teatavat tüüpi andmeid. Neil on olemas 50 000 eestlase DNA ja see annab juba väga hea pildi Eesti ühiskonna geneetilisest tasemest. Meie anname samamoodi pilti, kuid ajalis-ruumilise liikumise tasemest.

Milline on sinu valdkonna tulevik?
Usutavasti läheb Eestis ja mujal riikides nii, et juba varsti ei saa olla enam planeeringut, mis ei kasuta mobiiliandmestikku või mõnda muud lisaandmestikku, näiteks sotsiaalmeediat. Otsused, mida tehakse vanaviisi, hakkavad pehmelt öeldes tagumikust hammustama väga kiiresti.
Sellega kaasneb andmekaitse – eks nii Euroopa Liit kui ka Eesti peavad omal tasemel välja mõtlema ja leidma ühiskondliku taskaalu, et inimeste privaatsust ei riivataks. Kusagil peab olema piir. Täiesti ei öelda, nagu näiteks Saksamaal, kus mobiilse positsisoneerimise kasutamise teemat lausa kardetakse, pole minu arvates ka õige.
Lõpuks on ju nii, et kui on kasulik asi, mis annab väärtusi juurde, pead kaaluma ‒ kas anda natuke privaatsust ära, et lisaväärtusi saada.
Näiteks Facebooki ammu enam kaaluda ei saa, sest seal on privaatsus juba ära antud ‒ oled andnud nõusoleku, ma ei tea, sajaleheküljelisele dokumendile, mida sa kunagi läbi ei loe, ja see võimaldab kogu su elu, mis seal sees, kasutada Facebookil, Google’il või Apple’il. Ja sa oled sellega nõus, sest sulle meeldib tasuta kasutada seda, mida kasutada saad. Kui sa ei oleks nõus oma andmete äraandmisega, siis ilmselt peaksid maksma, no 50 eurot aastas.
Ma arvan, et kui me räägime andmete privaatsusest, siis tulevikus tekib aina rohkem seda, et saad midagi tasuta, aga pead selle eest midagi rohkem ka ära andma. Informatsioon sinu kohta maksab, see on väärt midagi.
Meil ka informatsioon, mis tuleb mobiiltelefoniandmestiku operaatoritelt, maksab, on midagi väärt, sest selle abil tehakse lõpuks paremaid otsuseid, mis aitavad ühiskonnal raha säästa, elada ökonoomsemalt, aitavad hoida looduslikku keskkonda.
Ega ma ei tea, millal tuleb kolmas maailmasõda. Või ta juba käib? Mul on üks sõber, kes seda küsib ja protsentuaalset tõenäosust arvutab. Saab iga kord erinevaid vastuseid…

Teie põlvkond mõtleb sõjast? Vene intelligents, professorid samamoodi ikka jõuavad jutuni, et oleks, et tuumasõda ei tuleks.
Mina astusin eelmisel aastal kaitseliitu. Ma ei usu, et sõda tuleb, aga ikkagi, mulle avas see ka ukse teise reaalsusesse. Mu suhtlusring muutus avaramaks ja see on äärmiselt huvitav seltskond, kes iga päev ei ole minu tagaõues.

Päev enne prtreebüsti avamist.

Teavad nad, et sa oled kindrali poeg?
Kaitseliidus? Ei. Ja ma ei ratsuta selle nime otsas, nimi tuleb endale ise teenida.

Ma nüüd julgen küsida, mis on sinu doktoritöö teema?
Ma olen geoinformaatik. Meie väljund on planeerimine. Mina tegelen algoritmide väljatöötamisega, loon andmemudeleid, mis siis nende miljardite-miljardite punktandmete toel võimaldavadki vastata küsimusele, mitu lätlast käis hansapäevadel.
Tegelen andmetöötlusprotsesside loomisega. Katsetan väiksema andmehulgaga, et testida mudeleid, ja hiljem rakendub see juba suure massi andmetega. Üks osa minu tööst on ka see, kuidas esitada andmete numbrilist osa visuaalselt. Mu töö pealkiri on „Mobiilpositsioneerimise andmete töötluse GIS algoritmid inimeste mobiilsuse kirjeldamise statistiliste indikaatorite loomiseks“.

Millega praegu tegeled?
Kuna enamik maailma riike ei ole tänapäevase geoinformaatika võimaluste peale isegi mitte mõelnud, tegutsen ÜRO, Eurostati ja Maailmapanga tasemel töögruppides, mis tegelevad sellega, et arenguriikides ja arenenud riikides saadaks aru suurandmestiku kasutamise tähtsusest ja võimalustest. Eesti on suurepärane testpolügoon ja meie maine välismaal on IT-alal väga kõrge.
Olin Lõuna-Aafrikas valimiste ajal. Pärast oma ettekannet võtsin ID-kaardi, panin selle lugejasse ja ütlesin, et nii, nüüd ma valisin parlamendi liikme. Mu ettekanne oli neile huvitav, mõitetaaavgi, aga valimist sellisel moel nad esimesel hetkel ei uskunud.
Muide ka Moskvas toimetatakse mobiiliandmetega ja üritatakse nende abil planeerida uut metroo-võrgustikku. Kuid maailm on täis riike, kus isegi ei teata seda, kui palju neil inimesi elab. Telefonid on samas kõigil olemas.

Kas Google on sinu tegevusvaldkonna konkurent?
Ei, veel ei ole, aga hakkab olema kindlasti.

Sul on rahvusvaheline firma ja kõrge lennukaar, miks sa oled veel Tartus ja mitte Singapuris, Frankfurdis…?
Mulle meeldib Tartu, sellepärast.