Eesti mõistes rikkad ettevõtjad asutasid Riigireformi sihtasutuse ja rõhutasid, et see on apoliitiline. Kummaline, me riigiga pole rahul ei rikkad, ega vaesed.
Eesti 200, Riigireformi sihtasutus, Paide avamusfestival, Rooma klubi, Vabaerakond, rohelised, EKRE, šamaanitrummidega looduskaitsjad, hiieinimesed, märsilohistajad… ideaalidest lähtujad ju kõik. Või siis teisiti – kui need ülesloetud lähtuvad ideaalidest, siis millest lähtuvad keskerakondlased ja sotsid ja reformiparteilased? Meid on füüsiliselt vähe ja olen üsna veendunud, et omavaheline võitlus ja võistlus ei vii meid miskisuguse väljapääsuni ummikust, mida ju kõik võrdsed üksmeelsest tunnistavad.
Lühidalt, meil on kõik olemas – inimesed ja ideaalid –, aga ometi on ideaalidest tähtsamaks tõusnud sõna ja teod, mida nimetakse poliittehnoloogiaks. Ja poliittehnoloogia mõõtühik on reiting. Kuidagi ei saa jätta panemata seda ühte patta tõsiasjaga, et ajakirjandusliku kvaliteedi mõõdupuuks on saanud klikk.
Huvitav paradoks on see, et meie laud on suur, meid on vähe, ja me ei mahu laua äärde ära. Üha enam loen kõikjalt, kuidas pink on lühike. Et meil pole tuntud inimesi, kes tahaksid olla liidrid ja eestkõnelejad. Heh, no kuidas sa tuntuks saad Eesti Vabariigis? Siis, kui osaled Eesti Laulul, seda tõesti. Mis oleks, kui laulakski üheskoos? Aga isegi see on juba olnud ja tõesti kõik ei mahu laulma, isegi väikeriigis, kus peaminister ja president oma kabinettidest maale jõuavad üsna sageli.
Hetkel taas vaba mees Artur Talvik rõhutab oma mõttemaailma eristuseks erinevust kahe vahel – poliitiline liikumine ja kartellierakonnastumine.
Olen elus kokku puutunud üsna paljude inimestega, kes võimule ligidal ja isegi võimu juures ja isegi ise võim, kes on arukad, ideaalidega. Ja siis imestanud, kuidas küll on nii, et nad ühel hetkel ei ole rahul sellega, mis võim riigis korda saadab. Lihtsamalt, miks arukate arukus ka siis, kui ollakse aastast aastasse arutamiste ja otsuste tegemise juures, esile ei tõuse?
Ma häbenen ennast selle mõtte pärast, aga ei saa ka tunnistamata jätta, et põgusalt Riigireformi sihtasutuse tegijate avaldust lugedes käis peas mõttekäik, et näe, panevad oma raha mängu selleks, et juristid ja advokaadid – seadusetundjad – teeksid uusi seadusi. Ja ise ütlevad, et bürokraatiat on palju. Katsun ennast analüüsides aru saada, kas mu kiire negatiivsus uue suhtes on tingitud sellest, mis sünnib me riigis. Sest samast, millest kirjutasin – et iga uus tulija ja mõte on kombeks saanud auklikuks lasta. Kui nii, siis on, mida häbeneda. Või ei tunne ma uut?
Kuidas elada oma riigis nii, et iga uue tulemisse suhtuda heasoovlikult? Toetavalt. Nagu polekski üha ja üha petta saanud. Selleks olen liiga kaua elanud inforuumis, kus erinevates sõnastustes on öeldud: teeme majanduse korda, siis tuleb kõik muu. Meie väikses riigis pole tänaseni esmane hoida väikest ja erilist, vaid õhutatakse olema veel märgatavamad, veel rikkamad, olema moes, veel ja veel ja veel.
Kaheksa aastat tagasi ütles Jaan Kaplinski oma maakodus: „ Ma tean ettevõtjaid ja suurfirmade töötajaid, kes on vägagi haritud ja targad inimesed. Õnnetus on selles, et oleme loonud niisuguse masinavärgi, oravaratta, kus peame jooksma. Kui firma ei taha pankrotti minna, peab ta jooksma kaasa võistluse ja konkurentsi maailmas. Kui ta seda ei tee, on lõpp.”
Filosoof Kaplinski rääkis seda juttu selle peale, kui mina julgesin imestada, miks ei tehta maailmas sellist autot, mida saaks pärandada isalt pojale, või sellist pesumasinat, mis kestab…
„Milline firma saaks öelda, et jah, nüüd tehnilisest progressist aitab. Et teeme nüüd tasapisi, teeme vähem, paremini ja kvaliteetsemalt! Nad ei saa seda teha, sest nende taga on sajad tuhanded töötajad. Need inimesed ei suuda midagi teha ilma tööta.”, rääkis Jaan Kaplinski.
Tema sõnul me oleme – ei saa jätta kordamata, et see jutt oli 8 aastat tagasi – progressi masinavärgis nii kõvasti kinni, et siin on väga raske midagi muuta.
Mõtle nii või mõtle naa, kuidagi ei usu, et seaduste muutmine muud muudab, kui juristide honorare.