Margus Mikomägi
Tänases Sirbis defineerib teatrigi jaoks üht imelisemat pausi Tiit Hennoste: „ Paus pole vaikus. Paus sisaldab alati ootust selle järele, mis on tulemas. Paus pole mõtlemise koht. Paus on asjade üle mõtisklemise koht. Neil tegevustel on vahe.“
Kevad toob muutusi, iga kord isemoodi. Kevad on loominguline, tingimusteta. Kevad on põhjus pausi pidada.
Saaremaal Pidulas õitsesid 27.märtsil 2007. aastal sinililled.
Teatridaam Lea Tormis kirjutab mulle, et tema pettumuseks pole teatrirahva seas Sirbi lugejaid mitte kuigi palju. Teatrirahvas teatrirahvaks, Kohilas näiteks Sirpi leheputkast osta ei saagi. Kord küsisin Raplas R – kioskist ajakirja Looming ja noor müüjanna vaatas mind nagu imelikku. Ta olla selles putkas töötanud juba neli aastat ja teab kindlalt, et sellist ajakirja pole seal sellel ajal müüdud. Need nimetatud kohad on suured külad. Väikestes külades, seda ma tean omast kogemusest, saab osta vaid Õhtulehte ja muidugi Kroonikat.
Ma seda juttu just kevade alguspäeval ajan sellepärast, et äkki võiks järgmise kultuuriministri ülesanne olla kaasa aidata just sisulise kultuurisõna kõigi inimesteni jõudmisele. Tuleks luua võimalus olla kursis. Mul on tunne, et ühistranspordi, sidekontorite, koolide… kadumisele maal eelnes kultuurse ajakirjanduse kadumine. Sellele suurt tähelepanu ei pööratud ja nüüd on tagajärjed käes. Need, kellel on harjumus lugeda „pikka“ teksti, saavad selle kätte nii ehk teisiti. Neid, kellel pole, tuleb harjutada. Praegu harjutatakse häälekõvendajate vahendusel meid (ka Eesti rahvusringhäälingul on siin oma osa) keelt näitavate, imelikult kargavate, lühilausetes kõnelevate tüüpidega.
See ei ole kerge ehitada tänapäevaselt üles kõikehõlmav omamaine kultuuriruum, mis aastatega lõhutud. Mina olen nõukogude ajal Sirbi järjekorras seisnud ja minusuguseid on veel. Kui kaua?
Miks ma räägin kevadel uuest kultuuriministrist ja teda ehk ees ootavast Heraklese vägitööst? Hea on öelda, et Sirbi pärast, seal pikemas loos (mõõtsin aega, koos pausidega võttis selle tavaajakirjanduse jaoks tavatult pika loo lugemine pisut üle viie minuti) võtab Kaarel Tarand kokku selle, miks meil kultuuriministrit ei ole: „Etteheiteid ministrile võiks terve ajalehetäie kirja panna, lühike süüdistuskokkuvõte kõlab aga nii: kultuuriminister ei ole esindanud piisavalt ja edukalt valitsemisala isikute ja organisatsioonide huve vabariigi valitsuse juures ehk poliitilisel tasandil (pole õigusloomet ja pole raha); kultuuriminister ei ole esindanud valitsemisala huve ega kaitsnud selle head ja ausat nime Eesti avalikkuse ees, vaid asunud kaitse asemel loomeinimeste süüdistajate poolele; kultuuriminister on ilmutanud märgatavat ebakompetentsust ja vähest empaatiavõimet pea kõigi kultuurialade ja nende murede mõistmisel, v.a ehk koorimuusika; kultuuriministri autoriteet tema valitsemisalas on nullilähedane, teda ei aktsepteerita valdkonna poliitilise juhina; kultuuriminister ei ole suutnud tuua muutust talle eelkäijatelt pärandatud olukorda, luua tühjale kohale kas või primitiivseimatki kultuuripoliitikat.“
Kevadise tervitusega Raplast. Pange pausi!