Vabaduse festivali üks kolmest esietendusest, Vaba Lava produktsioon, on dramaturg Piret Jaaksi uus Eesti näidend „Sisekliima”. See räägib Narva venelastest, aga Mari-Liis Lill on dokumentaalnäidendi lavastanud nii, et sellest saab teha üldistusi kogu me riigi venekeelse elanikkonna kohta.
Lavastuse on muusikaliselt kujundanud Jarek Kasar ja esimene pilt, kus tegelased seotud silmadega liiguvad lava keskel kõrguva metallihunniku poole, on tal heliliselt kujundatud nii, nagu me oleme näinud algamas Vene muinasjutufilme.
On nii, et Rain Simmuli kuuekümnendal sünnipäeval on tal Tallinna linnateatris pärast puhkust esimene proov. Intervjuuks, mida ma ikkagi nimetan jutuajamiseks, otsustas ta, et tuleb külla, sest ei taha sellist „ametlikku linnaintervjuuud”.
Nii ei tehta tavaliselt. Alles siis, kui on juba õhtu ja Rain Simmulil aeg me Raela aiast Raplasse rongile minna, et linnakoju sõita, ütleb ta, et jättis telefoni koju. Ta ei seleta, miks, ka see on hästi tema moodi. Mina saan öelda, et see iseloomustab tema süvenemise ja keskendumise soovi siin ilmas. Pühendumist.
Viime Raini eelviimasel rongile, mis Raplast Tallinna sõidab. Tean, et järgmisel päeval võtab ta oma kolm lapselast, armsa abikaasa kaasa ja läheb nendega Lottemaale.
Kui Rainiga rongi ootame, siis päike paistab ja vihma sajab. Ja alles nüüd ütleb ta kommentaariks, et selline ilm on nagu teater, hea teater, kus on koos nutt ja naer. Aga algas me jutt samuti vihmaga.
(Lülitan diktofoni sisse ja pean üle vihma pisut häält kõrgendama, et küsimust esitada). Muidugi küsin, kuidas sulle vihm meeldib?
Meeldib väga. Mulle meeldib selline nähtamatu, udupeen seenevihm. Ladistamine, kui see väga pikalt kestab – rattaga sõita on väga tore, aga lõpuks hakkab külm. Mäletan lapsepõlvesuvede vihma, siis sai välja joostud ja vihma all müratud. See oli kõige parem dušš.
Äike on põnev, natuke müstilise alatooniga. Sa ei tea täpselt, mis elekter see on. Hirmu otseselt ma äikese ees ei tunne. Olen ujunud äikese käes. Ma võtan ilmaga seotut väga leplikult.
Kõige ägedam on see, kui päike paistab ja vihma sajab. See on kõige ilusam.
Mu vanaema ütles, et kui päike paistab ja vihma sajab, siis nõiad vihtlevad. (Väljas müristab ja lööb välku).
Kernu mõisas esietendunud loo pealkirja „Orgia“ saab tõlgendada kui ühekordset osalemist grupiseksis, aga laiemalt käsitleb see lavastus kahe paari omalaadset õnne otsimise teekonda. Veel üldistatumalt: elades oma elu, ahvime teiste oma.
Moolok. Kustutasin ära juba viienda sissejuhatava lause esseele, mille lubasin kirjutada. Üks kustutatud lausetest oli, et tegelikult ei lähe Tallinna võimu juures käiv trall mitte kellelegi peale asjaosaliste korda. Kirjutasin moolok, et mõelda edasi: headusest on meil puudus.
Sõna moolok tõi uuesti meelde ooperi „Hydrogen jukebox”. Seda kasutab luuletaja Allen Ginsberg, üks selle ooperi autoreid, oma kultusluuletuses „Ulg”:
„Moolok! Üksindus! Pask! Inetus! Prügikastid ja kättesaamatud
dollarid! Lapsed kisendamas treppide all! Poisid nuuksumas
sõjaväes! Vanamehed nutmas parkides!
Moolok! Moolok! Viirastuv Moolok! Armastuse puudumise
Moolok! Vaimne Moolok! Moolok hirmus kohtumõistja inimeste
üle!”
Moolok – see mõiste tähendab vääramatut jõudu, millele me peame järjest ohvreid tooma. Kurjuse jõudu.
Kui eesti poliitikas kuuleb viimasel ajal kurtmist, et poliitikute hulgas pole enam isiksusi, siis kirjanduses seda muret küll pole. Selle mõtte kinnituseks soovitan lugeda äsja ilmunud kakskeelset novellikogumikku „Lendame!”, „Lets fly!”.
Kogumikus on kolmeteistkümne autori kolmteist novelli eesti keeles ja ka ingliskeelsed tõlked neist. Kogumiku koostajad on Katrin Ruus ja Mart Kivastik.
“Lendame” kujundaja Artur Tuur Kuus, Margit Lõhmus, Katrin Ruus, Paavo Matsin, Lilli Luuk, Meelis Friedenthal, Indrek Hargla, raamatu toimetaja Margit Kuusk, ees siis Merca ja Mart Kivastik. Raamatu esitlusel pildistas Heiki Leis.
Filmirežissöör Ilmar Raag tegeleb Ukraina sõjaga, ta on käinud rahuvalvemissioonidel ja on ise ka veidi oma militaarmaaailma sukeldumisest üllatunu. Ta on valmis kaitsevärvi riietes kodumaad kaitsma, aga see ei tähenda, et ta loomingulised mõtted – näiteks ühel hetkel kirjutada pikem kunstmuinasjutt – kusagile kadunud oleksid.
Muu hulgas kuulen, et Ukraina on hetkel kõige suurema lahutuste arvuga riik – sõja tagajärg on ka lagununud pered. „Me räägime, et rindel meestel katus sõidab ja eks see ole nii ka, aga mina olen rindel kohanud väga intelligentseid inimesi, kes on kogu humanismi säilitanud. Sõja paradoks on, et ta paljastab inimestes ka suurema, igavikulisema poole. Nii palju inimlikkust on alles.”
Mis film see oleks, mida sa homme kohe tegema hakkaksid, kui oleks võimalik?
