Dialoog

Evelin Pang ja Priit Võigemast, armastusega, armastusest ainult

Lisa kommentaar

Margus Mikomägi 

Kolm aastat tagasi, kui Teatrikülgede plaani pidasin, mõtlesin kohe Priit Võigemasti peale. Et Rapla poiss. Mõtlesin, et ootan ära, kui temast ei kirjutata enam, ja siis. Ootasin ja ootasin… Jäi kirjutamata kogu aeg. Teised kirjutasid. Kuidas Priit teeb bändi, kuidas Priit võtab Evelini naiseks, kuidas Priit teeb muusikali, kuidas Priit Carmen Kassiga filmi teeb, kuidas Priit tuleb Ugalast ära Linnateatrisse, kuidas Priit Evelinilt lapse saab, kuidas Priit autoga sõidab… Evelin Pang hiilgas “Õnne 13” ja Priit trallitas Buratinot televiisoris. Mina ootasin.

Loe edasi Evelin Pang ja Priit Võigemast, armastusega, armastusest ainult →

Monoloog

Kriminaalne järjelugu “Jänesenahkne kasukas”

Lisa kommentaar

 

 On neljapäeva õhtu 5. veebruaril, päeval on krokodillid söönud ära veel 10% teatritele mõeldud rahast. Teatrijuhid ilmselt seedivad kodudes seda söömaaega. Kõht valutab.

Rahvusraamatukogu väikeses teatrisaalis algab samal ajal „Ingel, ingel, vii mind taeva“ järjekorras kolmas etendus. Algab hilinemisega. Publik ei mahu saali ära.

Lava ette astub ilus noor naine. Valged saapad jalas. Vabandab segaduse pärast. Viitab ebamugavusele. Küsib: „Kui kellelgi on kitsas, siis me ostame pileti tagasi seekord ja pakume teile sama etenduse vaatamist aprillis.“

Loe edasi Kriminaalne järjelugu “Jänesenahkne kasukas” →

Vabalava

Sõdur raplas täna

Lisa kommentaar

Kell on kohe viis. Kahe tunni pärast algab siinses kultuurimajas RAAAM teatri etendus “Sõdur”. Selle tüki on kirjutanud Mart Kivastik. Mängivad Ain Lutsepp ja Roman Baskin. Olen näinud seda etendust ja vaatan veel. Seda enam, et see on arvatavalt viimane Sõduri etendus Eestis. Eestis sellepärast, et peale Raplat sõidavad mehed Austraaliasse kus sama tükki mängitakse seitsmes eri paigas. Teatri juht Märt Meos on märkimisväärselt suurte võimetega organisaator ja kõigele lisaks tunneb teatrit.

Lugu eelmisel korral vaadates küsis minult seda, miks ja kes määrab me rollid siin ilmas. Mis määrab, et ühest saab kindral, teisest sõdur. See kuidas Ain ja Romka mängivad, on kõrgem pilotaaz. hea meel, et teevad seda just siin Raplas.  

Epiloog

Rasputin: Rahvakese jaoks on vaja elada

Lisa kommentaar

Margus Mikomägi 

 

Pilistveres surnuaia kõrval vanas aidas, millest ehk kunagi saab küüditatute muuseum, esietendub täna Ain Saviaugu kirjutatud näidend Venemaa möödunud sajandi alguse suurkuju Grigori Rasputini teekonnast maises elus. Ja mitte ainult.

Enamikul näidendi tegelastel on tõesti ajalooline taust ja tegevus jääb Venemaa suurte muutuste aega. Rasputini tapmise ajal käib maailmasõda ja sellele järgneb revolutsioon, mis toob võimule kommunistid. Tsaaripere, kes otsapidi tegutseb Pilistvere aidas, tapetakse samuti. See eelnev on taust vaid ja seda, tundub, ei tuleks ületähtsustada.

 

Loe edasi Rasputin: Rahvakese jaoks on vaja elada →

Epiloog

Uduse teekonna tõde ja õigus

Lisa kommentaar

Draamateatri näitlejad Merle Karusoo juhtimisel mängivad ontliku perekonna lugu.

Keila-Joa laguneva mõisa uksel on plakat, plakatil perepilt. Pildil olevate inimestega tahaks tuttav olla – nii kindel tundub see seltskond, kelle juurde külla meid teater kutsub. Miski ei ennusta pildil oleva(te) pere(inimeste) sisemist katkiolekut.

Korralikult kaetud laud söögitoas, kustkaudu publik tegelaste päriselutuppa pääseb, pakub kindlat meelt teel turvalisse kodusse tiibklaveri, vaipade, auto ja teenijaga.

James ja Mary tulevad tuppa, kallistavad ja flirdivad, hoolimata oma pikast kooselust. Nad armastavad siiralt teineteist ja oma poegi.

Loe edasi Uduse teekonna tõde ja õigus →

Monoloog

Mäletades Triin Voorelit

Lisa kommentaar

Leino Rei 

„Mulle meeldivad algused. Ma võiksin lõputult lugusid alustada või tõmmata lugudest mingeid katkendeid paberile. Õhk on teatavasti lugusid täis. See, kas ja kes ja kuidas need kirja paneb, on juba teine lugu. Kui kirjutada üles ainult loo algus, jääb tume lugu paksu ja tuumakana universumisse rippuma. Kui aga hakata tervet lugu kirjutama, siis tuleb juba süsteeme ja seoseid luua ning inimmõistus on terve loo tõmbamiseks universumist liiga jõuetu masin. Hea küll, mitte inimene, vaid mina olen. Ma olen piisavalt tugev masin, et lugude olemasolu enda ümber tajuda, aga neid tervenisti sõnadesse tõmmata ma ei suuda. Sellepärast siis algused ja keskpaigad ja lõpud. Lood tõmmaku igaüks ise. Sest nad on universumis kogu aeg üleval. Meie ümber. Terve igaviku.“

Triin Voorel, katkend raamatust „Tants ühele naisele“

 

Minu tutvus Triinuga sai alguse, kui me mõlemad sattusime enam-vähem ühel ajal tööle Nukuteatrisse. Tema kirjandustoimetajana, mina näitlejana. Ehkki meid mõlemaid sidusid juured Raplaga, ei olnud me varem kokku juhtunud.

Loe edasi Mäletades Triin Voorelit →

Loe, see loeb