Olgu uue aasta kammertooniks ikka seesama vana Bulat Okudzhava kaunis luuletus.
Õpetaja ja õpilane vahetavad päid
Tippdirigent -Indrek Sammul kooriproovis, Kuulamist õpetamas. foto Jaanus Laagriküll
Ingo Normeti „Nii nagu taevas” kannab samu väärtusi nagu tema õpilase Uku Uusbergi kevadel teatripilti sisenenud lavastus ja näidend „Pea vahetus” NO99-s. Tahaks loota, et see pole juhus. Tähelepanuväärne on, et Uku Uusberg on Ingo Normeti õpilane. Seegi ei ole saladus, et õpetaja ja õpilase vahel lavakoolis kõik ei klappinud. Uku Uusbergi lavastuses on muuhulgas üpris otse öeldud, et vanem põlvkond ja nooremad peaksid olema rohkem valmis mõtteid vahetama, kujundlikult siis vahetama päid, selleks, et elu saaks õnnelikum ja loomingulisem. Nüüd Ugalas Kay Pollaki filmi järgi tehtud dramatiseeringu lavastust „Nii nagu taevas” nähes tundub, et Ingo Normet teeb otseviite oma õpilasele, kinnitades, et noore õpilase valitud väärtused, armastus, hoolivus, ausus on ka vanema põlvkonna tarvis kandvad ja tähtsad.
Vanemuise draamatrupp valis aasta lavastuseks „Kuidas kuningas kuu peale kippus“
Vanemuise draamatrupi eilsel jõulupeol tehti teatavaks aasta kolleegiauhindade laureaadid, kelleks tänavu valiti Marika Barabanštšikova, Jüri Lumiste ja Janek Joost. Parima lavastuse auhinna sai „Kuidas kuningas kuu peale kippus“.
Nii naispeaosalisena kui ka naiskõrvalosalisena hindasid kolleegid auhinna vääriliseks Marika Barabanštšikova rolle 2009. aasta uuslavastustes „Lood Viini metsadest“, „Kuningas Richard Kolmas“, Loss“ ja „Don Juan“.
Parima meespeaosalise au läks Jüri Lumistele nimiosa eest lavastuses „Kuningas Richard Kolmas“. Parima meeskõrvalosatäitja tiitel läks külalisnäitleja Janek Joostile rollide eest lavastuses „Kuidas kuningas kuu peale kippus“.
„Kuidas kuningas kuu peale kippus“ valiti ka lõppenud aasta parimaks lavastuseks, lähimaks konkurendiks sellele osutus „Kuningas Richard Kolmas“.
Eripreemiaga tunnustas Vanemuise draamatrupp teatri endist müügijuhti Maarika Pokineni.
Ingel viib sõduri ja kindrali taeva – kellad kaelas
Katariina Lauk ja Marko Matvere etenduses „Ingel, ingel, vii mind taeva“. Andrus Kivirähk on näidendi kirjutanud seitsmes osas. Iga osa tähistab üht surmapattu. Stseenide järjekorras siis: viha, liigsöömine, ahnus, loidus, liiderlikkus, kadedus ja viimaks surmapattudest rängim – kõrkus. Vihma sajab ka vanglas. Foto Siim Vahur
VAT Teatri vastse lavastuse lõpustseenis loeb Marko Matvere vangivalvur Peeter sellise liisuluuletuse: „Ingel, ingel, vii mind taeva, ma panen sulle kellad kaela. Kellad kaela, kelgu taha.“
Katariina Lauk, kes selles näidendis mängides on 14 aastat vangis istunud ja selle ajaga 34 aastat vanaks saanud, on kommunist. Tegelase nimi on Maria, ta ei mõista, mida valvur öelda tahab, ja siis valvaja seletab: „Algul palud inglit, et see su taeva viiks, aga lõpuks seod talle ikka kellad kaela nagu lehmale ja rakendad veel kelgu ette ka. Võiks ju niisama koos ingliga taevasse lennata, aga ei, kelk lohiseb ikka järel.“
Loe edasi Ingel viib sõduri ja kindrali taeva – kellad kaelas
Rapla taustaga Eesti teatrifestivali pildis
Tartu keskel festivaliaegu.
Teatrifestivali Draama 2009 pudemeid, teatrita maakonnast kasvanud näitlejate valguses. Ja mitte ainult.
Rohkem kui kolmkümmend aastat tagasi unistasin, et saaksin vaadata teatrit ja kuulata kontserte iga päev ning uhke oleks, kui muud tegema ei peakski. Unistustel on kombeks täituda, kogesin teatrifestivalil Draama 2009.
Unistamise ajal kirjutati aastaarvuks miski 1980. aastate algusest. Ja hiljem, vahepeale jäi aeg, kui ma teatrist vaid lugesin. See, mida lugesin, mind teatriuksi avama ei sundinud. Siis, nüüd juba viis aastat tagasi, tuli Lihula suvi ja Paka mäe suvi koos Andres Lepiku lavastatud „Libahundiga“. Isiklik puutumus ja näitlejad tõid mind taas teatriga ninapidi kokku.
Et mu viie aasta tagune osalemine suveetenduses saab kuidagi elu pöördeks, toob teatri juurde jõnksti tagasi, seda siis mõelda ei osanud.
Draama 2009
Õhtul enne sisenemist nüüdse festivali ellu olin Peedul ja istusin sõpradega lõkke ääres. Juttudest enam jäid meelde pilved, sellised, milliseid on raske ennenähtuks liigitada. Ja ometi on pilved olnud taevas kogu mu elu. Teater ka on olnud. Siis ma seal Peedu lõkke ääres otsustasin, et proovin teatrifestivali teatrit vaadata intuitiivselt, puudutust mööda vaid. Sest teater on kunst, draamateater algselt ikkagi sõnakunst, kunst kasutada sõna.
Lennart teeb oma häält, Evelin oma ja siis on nad üks
Evelin Pang mõni päev enne plaadiesitluse kontserti oma kodus. Pildistas Maalehe fotograaf Sven Arbet.
Homme (13.novembril) laulab Tallinna linnateatri näitleja Evelin Pang teatri Põrgulaval täispika plaadieesitluse kontserdi. Ei mäleta ajaloost sellist naisnäitlejat, kes sellega on hakkama saanud , mis on tema kummalise nimega (“…”) plaadil. (See lugu ilmus Maalehes).
Hakatuseks teeb Lennart, Evelini ja näitleja Priit Võigemasti kolm kuud ilmavalgust vaadanud poeg, nõudlikku häält. Evelin ütleb seepeale: “Õnneks on talle praegu veel üsna vähe vaja, piisab minu lähedusest.” Priit on proovis, armastab sakslast ja tütar Loviise hoidjatädi hoole all.
Kui Lennart häält ei tee parasjagu ja Evelin mõttesse vajub, kostab pausi taustaks korrapäraselt tiksuv kell. (Tikk-takk, tikk -takk…)
Loe edasi Lennart teeb oma häält, Evelin oma ja siis on nad üks