Vale jutt, et teater on kaduv kunst

 

Selline pilt avanes läinud aasta lõpul Kultuuripealinna kontoriaknast.

 

Püüan siin tõestada, et ei kao see teater kuhugi. Teatris nähtu salvestub inimestesse, kes vaatavad, ja kõnnib nendega kaasas kogu elu.

Ma ikka kohtan inimesi, arukaid, kes ütlevad, et nad ei käi teatris täna, sest kõik, mis hea oli seal, on olnud ja nähtud. Mitte väga hiljuti kippusin ma seda sama arvama. Kahjuks ka mitmes sõnastuses rääkima. Enda imestuseks olen täna avastanud, et teatris on mul selle elatud elu slepi ja kunagise teatrikogemuse toel üha huvitavam. Täna on ja edaspidi.

Tegin katse, mis mu sõnu, et teater, nähtud etendused, inimestega kaasas käivad ja kasvavad aastate lisandudes, muutuvadki ehk, aga nad ei sure kohe ära. Liitusin tänase moeröögatuse Facebookiga – Näoraamatuga siis.

Riputasin sinna sõprade keskkonda üles sellise üleskutse: „Mul on siia kogunenud sõpradele üks palve. Tahan kirjutada üht lugu. Teie abil. Palun vastake küsimusele, milline teatrietendus kogu te elu jooksul on teile enim meelde jäänud? Kui seepeale veel jaksu on, võiksite seda mõne lausega selgitada. Miks? Mida rohkem on arvamusi, seda uhkem saab plaanitud lugu.“ Ja vastati, hiigla põnevalt.

 

Loe edasi Vale jutt, et teater on kaduv kunst

Liblikas näeb unes, et on filosoof

 

 

 

Kirjanik ja mõtleja Jaan Kaplinski on kirjutanud ka näidendeid.

 

Jaan, mis teater on, miks teater on?

Ma arvan, et teater on midagi ürginimlikku, lähtub meie bioloogiast, inimese võimest teistesse “sisse elada”, mõista teist endasugusena, jagada tema tundeid, mõtteid. See on omadus, mis on teinud inimesest inimese. Teatris on igasuguse kunsti põhilisi lähtekohti, temas on paljude hiljem eraldunud kunstide elemendid: muusika, laul, tants, pilt. Muidugi polnud ürgne teater seda, mis praegune, ürgse teatri analoogiaid võime leida shamaanide seanssides, handi-mansi karupeiedes jms. Miks teater? Ilmselt aitab ta meil siis olla inimesed, võib-olla olla rohkem inimesed, liidab ja lähendab meid üksteisele.

 

Milline on olnud teie teatrihuvi vaatajana läbi elu?

Mul on teatriküsimustele raske vastata, sest kuigi olen paar näidendit kirjutanud, olen üpris teatrikauge inimene. Ei mäletagi, millal viimati teatris käisin, sellest võib olla juba paar aastat.

Loe edasi Liblikas näeb unes, et on filosoof

Jaanus Rohumaa: „Kosmoselaevaga ei saa vanaemale külla sõita.“

Jaanus Rohumaa, lavastab kultuuripealinna.

Mul on selline tunne, et mind ilma kultuurita ei oleks olemas, ütleb lavastaja ja “Tallinn Euroopa kultuuripealinn 2011” programmiosakonna juhataja.

 

Jaanus Rohumaa kutsub mu “Kultuuripealinn 2011” büroosse. Ütleb, et tal on Raplasse asja. Ütleb, et teaksin – Raplasse tagasi saan temaga, kui soovin. Kultuurikontoris jätab ta mu omapead ja ajab omi asju. Ses loovas hipikommuunis tunnen ennast nagu kodus. Inimesed ja detailid sobivad mu olemisse ülihästi.

Teatrijuttu saame ajada alles mitme tunni pärast, teel Raplasse. Jaanusele on see tee Ärmale, president Toomas Hendrik Ilvese juurde.

Ma panen diktofoni käima siis, kui Jaanus lumisest pealinnast peale korjatud Uku Uusbergile* Vanemuise teatri kolleegipreemia puhul õnne soovib ja oma elu esimesest sellisest preemiast pajatab:

“…marginaalne Peter Schafferi Equus. Seda käis vähe inimesi vaatamas, aga ikka sain Alan Strangi mängimise eest publikupreemia, sellise Kuldse õuna. Pärastpoole märkis sama rolli ka teatriliit. Olin 22 aastat vana.

Loe edasi Jaanus Rohumaa: „Kosmoselaevaga ei saa vanaemale külla sõita.“

Au kiri Eesti teatrile

 

Tsitaadid 2009. aasta teatrikülgedelt

 

„Tüdinud talumast nõõtamissõnu ja sõimu, nägemast valgesse rasva osavalt raamitud silmi…“ lauldi Ugala laval 30 aastat tagasi Jaan Toominga lavastuses „Rahva sõda“. Uku Masingu kirjutatud luuletuses on ka read: „...mõttedki muutusid pääsusulgedega ehitud nooliks“.

Uhke lavastus oli ja kõvasti ajast ees, mõjuks tänagi värskelt. 6. jaanuaril tähistas Ugala 90. sünnipäeva…

Ses lavastuses mängis Jaan Tooming mõisahärrat. Mahtra mehed aeti läbi kadalipu ja siis see Jaani enda mängit mõisnik, kes igal etendusel ilmus ise kohast, hüüdis imestunult: „Me oleme neid peksnud ja peksnud, kas tõesti oleme nad raffaks peksnud!“

Loe edasi Au kiri Eesti teatrile

Loe, see loeb