Selline pilt avanes läinud aasta lõpul Kultuuripealinna kontoriaknast.
Püüan siin tõestada, et ei kao see teater kuhugi. Teatris nähtu salvestub inimestesse, kes vaatavad, ja kõnnib nendega kaasas kogu elu.
Ma ikka kohtan inimesi, arukaid, kes ütlevad, et nad ei käi teatris täna, sest kõik, mis hea oli seal, on olnud ja nähtud. Mitte väga hiljuti kippusin ma seda sama arvama. Kahjuks ka mitmes sõnastuses rääkima. Enda imestuseks olen täna avastanud, et teatris on mul selle elatud elu slepi ja kunagise teatrikogemuse toel üha huvitavam. Täna on ja edaspidi.
Tegin katse, mis mu sõnu, et teater, nähtud etendused, inimestega kaasas käivad ja kasvavad aastate lisandudes, muutuvadki ehk, aga nad ei sure kohe ära. Liitusin tänase moeröögatuse Facebookiga – Näoraamatuga siis.
Riputasin sinna sõprade keskkonda üles sellise üleskutse: „Mul on siia kogunenud sõpradele üks palve. Tahan kirjutada üht lugu. Teie abil. Palun vastake küsimusele, milline teatrietendus kogu te elu jooksul on teile enim meelde jäänud? Kui seepeale veel jaksu on, võiksite seda mõne lausega selgitada. Miks? Mida rohkem on arvamusi, seda uhkem saab plaanitud lugu.“ Ja vastati, hiigla põnevalt.
