Teatripäeval kuulutati Tartus Eesti Rahva Muuseumis välja teatri aastaauhinnad 2023. aasta loomingu eest. Endalegi üllatuseks olen pea kõigist nomineeritutest ja laureaatidest Maalehes kirjutanud.

Lavastajaauhinna pälvisid Ene-Liis Semper, Tiit Ojasoo ja Olari Elts Eesti Draamateatri, Eesti Riiklik Sümfooniaorkestri ja Eesti Kontserti ühistööna valminud „Macbethi“ eest.

Meespeaosaauhind läks Andres Mäharile Karlova Teatri lavastuses „Minu trükikoda“ kehastatud Karl Kabanovi ja Saueaugu teatritalu lavastuses „Kotka tee taeva all“ mängitud Vahuri ja Hermanni rollide eest.

Naispeaosatäitja auhinna sai Külli Teetamm Zelma rolli eest lavastuses „Poiss, kes nägi pimeduses“ ning kohtuasjas Kannatanu ja Perelepitaja rollide eest lavastuses „Nõusolek“ (mõlemad Tallinna Linnateater).

Ugala teatri lavastuses „Meie klass“ kehastatud Abrami rolli eest sai meeskõrvalosaauhinna Peeter Jürgens.

Naiskõrvalosatäitja auhinna pälvis Piret Laurimaa rollide eest Vanemuise lavastuses „Sada grammi taevasina“.

Kunstnikuauhind läks Laura Pählapuule Tallinna Linnateatri lavastuse „Ülestähendusi põranda alt“ (Tallinna Linnateater) ja Eesti Draamateatri lavastusele „Teoreem“ eest.

Traditsiooniliselt anti üle ka muusika-, balleti-, tantsu- ja etenduskunstiauhinnad ning hulk nimelisi preemiaid ja eriauhind. Tunnustatud said parimad teatritöötajad.

Maaleht pühendab laureaatidele väljavõtted meie lehes tunnustuse pälvinute kohta ilmunud lugudest.

Lavastajaauhind

Ene-Liis Semper, Tiit Ojasoo ja Olari Elts – „Macbeth“ (Eesti Draamateater, Eesti Riiklik Sümfooniaorkester ja Eesti Kontsert).

„Macbeth” ehk Miks kurjus orkestreerib maailmas sündivat

ERSO, Eesti Kontserdi ja Eesti Draamateatri äsja Estonia kontsertsaalis esietendunud „Macbeth” on rituaalne suurvorm, mille siht headuse võit kurjuse üle. Rituaalne teater on teatri läte. Ja tagantjärele tarkus, et lavastajad Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semper on sellise, võib öelda ka maagilise, teatri poole liikunud oma esimestest lavastustest peale.

Loe edasi Mullused teatriimed ehk Rituaalsest suurvormist kuni tillukese põlenud trükikojani →

Eesti Draamateatris esietendunud „Eisenstein“ räägib maailmakuulsa Vene filmirežissööri valusatest valikutest Stalini diktatuuri päevil. Nüüdselt Venemaalt on pagenud nii näidendi autor Mihhail Durnenkov kui ka lavastaja Julia Aug. Üks neist elab Soomes, teine Eestis.

See lavastus viis mõtted sundpagulusele. Kirjanik Karl Ristikivi meenus. Tema luuletus sisliku teest lõpeb tõdemusega, et „kõigi teede pikkus ajas on üks”. Ristikivi põgenes Eestist nõukogude võimu eest. Ta kirjutas siis: „Ka sisaliku tee kivil jätab jälje,/ kuigi me seda ei näe./ Iga mõte, mis tuleb ja läheb,/ jääb kuhugi alles./ See, mis sa naeratades kinkisid,/ võib kunagi otsa saada,/ aga naeratus jääb.”

Mu meelest sobib see igavikuline luuletus ülihästi nähtud lavastust ja loetud näidendit iseloomustama.

Väga hea teatri tunnused

Loe edasi Loominguline vingerdamine ja vangerdamine ellujäämise nimel →

Naistepäevast, 8. märtsist kinodesse jõudev dokumentaalfilm „Nii ta on” jutustab kuuest keskealisest mehest. Vallo Toomla film, milles puuduvad skandaalid ja poliitika, on ülemlaul normaalsusele.

Ma omal moel ootasin sellist filmi. Põhjuseks Anna Hintsi doki „Savusanna sõsarad” ebatavaline edulugu. Tahtsin neile suitsusaunas pahategijatest meestest pihtijatele kohe pärast filmi vaatamist meelde tuletada, kui paljud naised on olnud meestele ilu ja inspiratsiooni allikaks, rääkimata lihtsalt elus toeks olemisest.

Loe edasi Mida teevad mehed siis, kui naised neid suitsusaunas kiruvad? →

Stsenarist Roman Kantori ja režissöör Mihhail Lokšini selgelt diktatuuri ja totalitarismi vastast filmi „Meister ja Margarita” pole Venemaal ära keelatud.

Proletaarne poeet raamatust ja filmist „Meister ja Margarita” Bezdomnõi (Kodutu) loeb filmis kirjanike koosolekul, kus nagu nipsust keelatakse Meistri juba ilmunud näidend ja mõistetakse see hukka, järgmise luuletuse: „Затшем нам pай? Мы поедем в Крымский край” („Milleks meile paradiis? Me sõidame Krimmi”). Filmis on Meistri ja Wolandi dialoog, kus Meister seletab, et uued ajad, mis eile olid lubatud, on täna keelatud. „Uus maa, uued reeglid.” Woland küsib, et kas inimesed on ka uued. Meister vastab, et ei, inimesed on samad, unustatud vanad.

Internetist saab vaadata Mihhail Lotmani 2021. aastal peetud Vaba Akadeemia loengut „Bulgakov. „Meister ja Margarita””. Kohe loengu algul ütleb Lotman, et romaanis on neli kihti: Moskva ja selle elanikud, sh kirjanikud; saatan; Jeesus; Meister ja Margarita. Needsamad kihid on suurepäraselt näidatud ja näha ka 2024. aasta jaanuaris esilinastunud 2,5 tunni pikkuses filmis.

Hinnang

Loe edasi Film „Meister ja Margarita” näitab käimasolevat tulevikku →

Ei tohi unustada. Kui jooksid dokumentaalfilmi „20 päeva Mariupolis” tiitrid, tekkis teleekraani vasakule ülanurka kiri „Järgmisena: SURM PARADIISIS“. Võiks parafraseerida: „Enne: SURM PÕRGUS“. See Mariupoli õudusi kirjeldav dokk kandideerib Oscarile. Telekavas järgnenu on Inglise-Prantsuse komöödiaseriaal.

Kas sõjast on saanud meelelahutus? Mariupoli dokis aitab Ukraina sõja kahekümnendal päeval ajakirjanikke mees, kes ei päästa mitte ajakirjanike, vaid seda, mis nad olid filminud. Ütleb kuidagi nii – täpse tsitaadi jaoks peaksin seda filmi veel vaatama, edasi-tagasi kruttima, aga ma ei suuda –, et kui maailm Mariupolis juhtunut näeb, on sellele kõigel ehk mingi tähendus. See mees loodab, et valu ja ülekohtu nägemine muudab sõja käiku.

Loe edasi 20 päeva Mariupolis →