Tartu raekoda ja Ivar Põllu.

Ivar Põllu räägib Tartu uue teatri eduseisust.

Algab märts, nimega teatrikuu, tähendab see sinu jaoks midagi või on tegu hääbuva kultuurimärgiga, mis uuendamist või unustamist vajab?

Ma ei tunne märtsi kui teatrikuu osas erilisi tundeid, kahjuks. Ei oska ka öelda, on see hea või halb. Natuke nõukogulik kampaania tundub, aga ma pole ka selle tagamaid kunagi uurinud.

Kirjelda, kuidas on läinud lavastusel “Ird K”. Kui selle tegite, siis mitu etendust plaanisite mängida, mitu nüüd olete mänginud, kas on ees veel festivale…?

Alguses oli kindel plaan teha 5 etendust Tartus ja 1 Tallinnas. Need olid ka rahaliselt kaetud. See andis rahu ja julguse teha nagu nokk loodud. Nüüd on 44 etendust mängitud ning mitte eriti tihedalt. Uuel hooajal mängime edasi. Kutsuti kevadeks ka Peterburi festivalile, kuid jääb sel aastal ära, sest Katrin Pärnal on sealkandis just sünnitamistähtaeg.

Oskasid sa sellist edu prognoosida? On seda võimalik seletada, miks nii läks? Kuidas?

Mingit edu me ei prognoosinud, ehkki viskasime esimesest proovist alates nalja, et selle lavastusega saame kõik teatripreemiad. Ja kui lavastusest ühel hetkel laulud välja jätsime (jajaa, meil trupp laulis ka), siis näitlejad ütlesid, et siit läks muusikalise kujunduse preemia.

Tagantjärele võib arvata ka, et see koos laulmine liitis päris hästi truppi. Laulud täitsid selles mõttes oma eesmärgi, jäid sisse.

Loe edasi “Vanemuise biitlid” ja Kungla rahva helge meel →

Mihkel Raud 2010. aastal 20. juunil Raplas Tammemäe lauluväljakul kontserdil „Disko pole oluline, punk on põhiline“. Foto: Margus Mikomägi

Mida arvab näidendi “Järgmine voor” autor Mihkel Raud ületurundusest kultuuris.

Mihkel, ma tahan sult küsida (ja see ei ole ajendatud näidendist „Järgmine voor“, kuigi, mine sedagi tea), kas sul vahel häbi ka on, enda pärast, ühiskonna pärast, ümbritsevate pärast…? Mida sa siis teed?

Enda pärast on mul häbi üsna tihti. Kui ma neist asjust, mille pärast ma enda juures häbi tunnen, sulle nüüd detailselt rääkima hakkaksin, oleks see valehäbi.

Ühiskonna pärast ma häbi ei tunne, sest esiteks ei tea ma päris täpselt, mis see ühiskond on – kas see, mille kajastus mind tänaval jalutades R-kioski külge riputatud lipukeselt ründab (ja mida see mingi silmaga nähtamatu “ühiskond” seepeale kusagil õlletoa hämaruses kohe tagasi ründama asub), või see, mida ma ise nii-öelda “oma pisikeses maailmas”, oma sõprade ja tuttavatega suheldes ning asjust rääkides kohtan. Esimene ajab paremal juhul jõuetult käsi laiutama, teise puhul pole häbi justkui vaja tunda.

Teiseks olen ma jõudnud üsna küünilisele arusaamisele, et elu on piisavalt lühike, et see maailma hädasid häbenedes õhtusse veeretada. Elamiseks on tunduvalt mugavamaid mooduseid ja eks ma olen üsna mugav mees.

Loe edasi Mihkel Raud: Teater on valesid täis →