Me otsime… (vasakult) Nero Urke, Leino Rei, Jüri Tiidus Marilyn Jurman ja Margus Prangel.

Täna, 11.juulil 2012, on Jänedal esietendus. Pressieate pane ette ja allpool on minu lugu juuli Tetrikülgede neljandalt küljelt, sellest, mida arvavad lavastamisest ja revolutsioonist ses loos kaasamängivad näitlejad, kes pildil.

Kolmandat aastat toob R.A.A.A.M. Eestisse tunnustatud välislavastajaid.

Selle suve lavastaja on Marco Layera kaugelt Tšiilist. 11. Juulil kell 19.30 esietendub Jäneda Pulli Tallis „Tahame luua näitemängu, mis muudaks maailma“. Lavastust on võimalik näha sel suvel Jäneda Pulli Tallis kokku 14 korral. Maailmaparandajad on vabakutselised näitlejad  Margus Prangel, Nero Urke, Marilyn Jurman, Jüri Tiidus ja Leino Rei.

Kunstnik Keili Retter, muusikaline kujundus Ardo Ran Varres

Grupp näitlejaid otsustab minna suure kriisi eest maapakku, üritades luua suurepärast teatritükki, mis suudaks muuta kogu maailma. Väljastpoolt jõuavad nendeni uudised uuest valitsusest, mis on likvideerinud vaesuse ja ebaõigluse ja on jõudnud viie rikkama riigi sekka ning on eeskujuks tervele planeedile.

Tegelaste deliirium ja nende olukorra absurdsus viivad mõttelendudeni kunsti, utoopiate ja revolutsioonide teemadel. Tsiili lavastaja Marco Layera hoogsas muusikalises lavastuses murtakse tabusid ja algatatakse provokatsioone.

 

Kümme päeva enne esietendust

Lavastaja Marco  Layera.

Jäneda, pühapäev, Pulli tall. Proov. Läbimäng. Lavastaja on Tšiilist – Marco Layera. 11. juulil esietenduva loo nimi on „Tahame luua näitemängu, mis muudaks maailma”. Teater R.A.A.A.M. mängib Jänedal kolmandat suve.

Uue mängukoha avas lavastus „Jõud“. Uku Uusberg, meeskoor ja Ivo Uukivi. Tallis oli palju liiva. Esietenduse ajal algas Eestis torm, mis laastas metsi ja maad. Pulli tallis mängiti etendus lõpuni.

Eelmisel aastal kõndisid Jäneda suvesaalis surnud. Mängiti Urmas Lennuki näidendit “Pärast surma Jendalis”. Maksim Gorki, Maria Ignatjevna Zakrevskaja-Bencendorff -Budberg, H.G. Wells… ajasid seal oma asja. Surnud kuulsuste kaabudelt langes tolmu.

Sellel aastal on kõik veel ees: viis näitlejat on neli aastat olnud maapaos ja otsinud lugu ja võimalust parandada maailma. Mängivad vabakutselised näitlejad Margus Prangel, Nero Urke, Marilyn Jurman, Leino Rei ja Jüri Tiidus.

„Me oleme põlvkond. Me oleme põlvkond. Me oleme põlvkond, kellel ei ole mitte kunagi mitte midagi juhtunud. Ilma sihita. Ilma ajaloota…“ alustab Jüri Tiidus vaatajatele näha antud aega selle pettunud kogukonna elus. Edasi on muusikatermineid kasutades rockenrolli ja kammermuusikat, hälinat ja raevu, kokkusaamisi ja lahkuminekut…

Milline on selles näidendis mängivate vabanäitlejate maailmapilt, mida nad armastavad, mida ei salli? Lugege ja kui vaatate etendust, saate võrrelda, kas see kattub nende inimeste omaga, keda nad mängivad seal Jänedal.

 

Milline teater sulle ei meeldi?

Nero Urke: Piinlik. Piinlikkuse põhjuseid võib olla erinevaid ja muidugi on see ka maitse küsimus. Sageli on piinlik, kui teatris eksponeeritakse julmust, toorust või inimese koledust ja seda tehakse pealetükkivuse või pretensioonikusega. Piinlik on teater, mis alavääristab inimest kui olendit. Labane nali ja labasus üldse on piinlik. Ega ma väga ei taha sellesse küsimusse rohkem süveneda.

Loe edasi Igavese tagasituleku seadus →

Riias Läti rahvusteatris esietendus Uku Uusbergi näidend „Pea vahetus“. Autor käis esietendusel.

 

Uku, kas on olemas üks üleüldine teatrikeel, mis on mõistetav kõigile kogu maailmas?

Jah, on. See on isuga tehtav teater. Südamega tehtud. Kõlab trafaretselt, aga on täiesti mõõdetav kategooria, täiesti tajutav. Teatris küll. Nagu tuuleiil või müks vastu õlga on südamega tehtud teater, saalis kindla peale tajutav.

 

Millised on sinu muljed, nähes oma näidendit kellegi teise lavastuses?

See esietenduse õhtu seal Riias oli küll üks selliseid teatris istumisi, mis jättis mulle mulje “keset mu keset”, kuid seda on keeruline intervjuuvormis avada. Mina pole kirjutades sekunditki planeerinud, et mu stsenaariumist võiks hiljem saada näidend, mida keegi tahaks ise lavastada, oma näoga, teises keeles. Ometigi see kogemus näitas, et saab küll. Selline mulje jäi küll.

Ja milline tunne see on! Sama selgelt tunnen, et mu kirjutamise impulsid ei muutu ka tulevikus. Ja kahtlus, et ma tegelikult ei peaks ise kirjutama, see jääb ikka alles. Aga veel üks mulje. Üks tõsiasi, mis näikse ikkagi tõsi olevat, et me siin maailmas tõepoolest väga ei erine, keel ja kasvukeskkond, jah, aga tuum on tuum. On konstant.

 

Loe edasi „Galvas maina“ autor on Uku Usbergs →

Tõnu Kark ja puurtiit lavastuses “Eesti matus”. Foto: Teet Malsroos

 

10 aastat “Eesti matust”. (Lugu ilmus esmalt ajalehes Postimees.) 7. juunil 2002. aastal esietendus Eesti Draamateatris Andrus Kivirähki näidend „Eesti matus“. Lavastus on mängukavas tänaseni.

Draamateatri dramaturg Ene Paaver ütleb lavastusest „Eesti matus“ rääkides: „ See on Eesti teatriloos ikkagi täiesti erakordne asi, et algupärand suures saalis nii kaua vastu peab.”

Draamateatris sai aprillis 10 aastat mängukavas püsimist täis ka “Rahauputusel”, mida dramaturg nimetab rahvusvaheliseks meisterlikuks naerumasinaks.

“Tõesti ka suurepärane lavastus, aga mulle tundub, et see on siiski natuke teine asi,” ütleb Ene Paaver. “”Eesti matus”, mis räägib meie enesepildist, on teistsuguse kaaluga. Ja et lavastuse eluea jooksul on peale kasvanud uus põlvkond vaatajaid, kellele see samuti korda läheb, on minu meelest tähelepanuväärne.“

Miks nii on läinud? Sellest räägivad näidendi autor Andrus Kivirähk, näitleja Aleksander Eelmaa ja lavastaja Priit Pedajas.

 

Matused ja pulmad

Margus Mikomägi(MM): Sina, Priit, olid siis see mees, idee autor, kes tegi Andrusele ettepaneku kirjutada mingi näidend.

Priit Pedajas (PP): Mitte “mingi näidend”, vaid me rääkisime kohe matusest.

MM: Kord Andrus ütles, et ideena oli loos kohe sees ka pulm…

Andrus Kivirähk (AK): Ega ma väga hästi enam ei mäleta.

PP: Mina mäletan hästi. Tegelikult on mujal maailmas analoogid olemas. Ma olen kuulnud, et näiteks itaallased New-Yorkis mängisid Itaalia pulma, juudid mängisid juudi matust – neid versioone on palju. Ma pole küll ühtegi lugenud, aga kui hakkasin mõtlema, siis, jah, nii pulm kui matus on huvitavad, aga mu jaoks on matused põnevamad. Mul pulmadest ei ole nii häid mälestusi. (See tõdemus ajab seltskonna naerma.) Matusel on suguvõsa koos ja sealt annab punuda. Rääkisin Andrusega ja ta kirjutas minu meelest kaks teksti lausa.

AK: Alguses oli ju, minu mäletamise järgi, plaan seda mängida kusagil õues, kus oleks olnud reaalne haud ja reaalne leinarong. Oli ju nii?

PP: Jah, selline mõte käis läbi, sest olime siis värskelt teinud „Aristokraate“ Keila-Joal. Üks võimalik variant oli, et mängime matust sealsamas Keila-Joa mõisa õues.

Kui lugesin Andruse viimast versiooni, siis vaatasin… kuidas nüüd öelda…, et selleks pole siiski erilist vajadust. Aga seda, et lavastus nii menukaks osutub, ma küll ei osanud mõelda.

 

MM: Kümme aastat suures saalis on suisa fenomenaalne. On teater midagi teinud selleks, et nii on juhtunud?

AK: Pigem teater vähemalt esimestel aastatel üritas lavastust nii-öelda tühjaks mängida. Plaan oli, et teeme selle üheks suvehooajaks. Kõik arutasid, et mis pärast saab, kes saab endale lavakujunduseks olevad küttepuud. Siis käidi temaga lausa ringreisil Eesti lauluväljakutel. Selline kindel tühjaks mängimise märk, et kõik on näinud ja seda enam teatrisse vaatama ei tulda.

PP: Lauluväljakute ring oli meil häda pärast. Teater oli remondis, otsisime variante, mida ja kus mängida.

Aleksander Eelmaa (AE): Sellest ajast saadik, kui lauluväljakute ring oli ära, on etendus tänaseni kindlalt välja müüdud. Saalid on täis. Ja lauluväljakutel oli ka palju rahvast. Kui näiteks mängisime Keilas, öeldi, et vaatas 3000 inimest. See kümme aastat on tõesti veidi uskumatu.

AK: Imelik fenomen.

Loe edasi Kannatused ja moos kümme aastat Eesti Draamateatri laval →