Vene Teatris esietendus ja mängitakse Vene teatrifestivali Kuldne Maski laureaadi, Krasnojarski Noorsooteatri peanäitejuhi Roman Fedori ( ) lavastust „Antigone“.

Lavastus ja ka selle alusmaterjal on omalaadne eksperiment, mis väga tänapäevase Euroopa tippteatri moodi. On mõjuv, mõjub ja mõjutab. Lavastusel on kolm vaatust, viimases neist mängitakse Sophoklese tragöödiat, mida esimest korda etendati 442. aastal enne Kristust, nii nagu see lugu võiks kogu maailmani jõuda me massimeedia-ajastul. Antigone on surma mõistetud, suremisviisi üle otsustab tapalaval seisvat kangelast telekast vaatav rahvas, kellel on valida viie tapmisviisi vahel. Valimiseks tuleb kasutada mobiiltelefoni.

Kogu ses lavastuses on tunda meeskonnatööd. Näitlejatööd on huvitavad, lavastus on lavastajanippide ja kohandumiste tulevärk ‒ valgus, kummalised liikumised, muusika, peeglid ja pildistamine tühermaal vedeleva laiba taustal, mida tsaar ei luba maha matta. Ses loos on Ernest Hemingwayd ja Jean Anouilh’i, on antiiki, tragöödiat ja 21. sajandit ning see kõik püsib koos.

Pärast etendust küsis üks keskealine mees oma naistest saatjatelt korrektses vene keeles paraja irooniaga: “Nooh, kas klassika teid ikka hingeliselt liigutas?“ Küllap liigutavad täna Vene teatris sündivad lavastused ka paljude vaatajate hinge, aga kindlasti on neis uus see tahk, et on palju neid, keda see, mida näidatakse, ärritab. Tähtis on, et ükskõikseid ei olegi.

Loe edasi Antigone sureb aususe eest ka täna →

Eesti Vene Teatri läbimurre uude kultuuriruumi on sündmus

Läinud aasta augustis ütles kultuuriminister Rein Lang Teatrikülgede intervjuus: “Mina ei saa sellest aru, miks peaks Tallinnas pidama odavat ja ebakvaliteetset vene provintsiteatrit, milline ta on olnud juba aastaid.” Augustis asus Eesti Vene Teatri kunstilise juhina tööle Marat Gatsalov (35) ja teda direktorina toetav Tõnu Lensment.

Marat Gatsalovi esimene oma lavastus Vene Teatris esietendub 14. septembril 2013. Lavastuse täpsemat nimetust ja teemakäsitlust asjaosalised hetkel veel avalikult välja öelda ei söanda. Tõnu Lensmenti sõnul on see meie kohalik lugu, mis jälgitav siin ja praegu. “Kuskilt riiulist me algmaterjali ei võta,” ütleb ta. Lavastuses leiab rakendust kogu Vene Teatri trupp, lisaks noored stuudiost ja tänaseks teatritegemisest kõrvale jäänud vanemad näitlejad.

Selle lavastuse lavaruum pakub vaatajale tänase plaani järgi mastaapse üllatuse. Plaanitud lavastust mängitakse teatri suures saalis, kuid seni sisseharjutatud vaatenurka nihutatakse oluliselt. Proovid algavad juunis.

Samas on Vene Teatris alanud justkui uus aeg koos kõige sellega, mis ta ümber ja sees täna on sündinud ja sünnib.

Loe edasi Vene teater loob oma ja uut kultuuriruumi →

Teatripäeval tapeti laululindu.

Tartu Uue teatri äsja esietendunud lavastuse „Vanemuise biitlid“ lõpustseenis küsib üks biitels: „Kuidas tappa laulindu?“.

Selle teatri juhi Ivar Põllu ümber on kokku saanud „Valge võtme vennaskond“, kes teeb seal seda, mida teeb, nö valges kastis, mitte mustas (mitte blackboxis, nagu kombeks). Seda tunnetust kannavad mu meelest Eesti teatrites muu hulgas Urmas Lennuk ja Uku Uusberg. Muide, Peeter Jalakas, nii ootamatu kui see ei tundu, oma Krahli bändiga niisama.

Loe edasi Igaviku nupp inimjalgadega kirstus →