Kaido Ole 31.oktoober 2011 Raplas. Foto Siim Solman

Kunstnik Kaido Ole (s 1963) ütleb enda kohta, et ta on hilise arenguga. Maalimist õpetama hakkas ta kohe pärast kunstiülikooli lõpetamist 1992. aastal, professoriks sai 1998. aastal. Vabakutseliseks hakkas 2010. aastal.
Kunstnik kirjutab Raplamaa kunstikalendris: „Olen Raplas elanud oma elu esimesed 20 aastat, just see vastik teismeliseiga ja jupike sama tobedast noorusest. Sünnikohaks märgin küll kadaklikult Tallinna, sest ema viidi sünnitama pealinna.
Raplas elavad siiani mu vanemad, keda külastan küll perioodiliselt, kuid häbemata harva. Samuti paar sõpra ja/või sugulast, kellega meelsasti lävin. Üldiselt pole paha skoor.
Kunagi ma ei kujutanud ette, et pean Raplast lahkuma, kuid kodunesin Tallinnas väga kiiresti. Tegelikult elaksin vist päris heal meelel ka mõnes Euroopa või maailma kultuurikeskuses a la Berliin, London, N.Y.C. või hoopis hubane Amsterdam.“
Vahepealsesse aega jäävad kunstniku näitused peale eelnimetatud linnade veel Hiinas ja Veneetsias ja… Raplas oli Kaido Ole näitus „John Smith Raplas“ (koos Marko Mäetammega) 2002. aastal.

Kõik on näivus, Kaido Ole?
Üks näivuse põhjus on vist liig kõrge tempo, mida ühest küljest ümbritsev nagu peale sunniks ning mida siis rumalusest aktsepteeritakse. Kiirus ja kiirustamine ei lase süvitsi minna ja enamikust omandatakse seetõttu vaid kest. Kest, mida pole mahti oma isikliku usu ja veendumustega täita.
Tempo pole isegi päris õige põhjus, pigem algab kõik ikka infoküllusest ja selle suht kergest kättesaadavusest. Sellega tutvumine, lootuses võimalikult paljut nuusutada, ajab elamise tempo kõrgeks, ehk siis seda tehakse täiesti vabatahtlikult.
Labase võrdlusena on see sama, mis tohutusse kaubanduskeskusesse minek ilma kodus hästi ettevalmistatud (st põhjendatud) ostunimekirjata. Mitte see keskus pole niivõrd kuradist kui sinu pealiskaudne ja rumal suhtumine sellesse. Rumal on nii kõike ihaldada kui ka tõtakalt ja lahmivalt üldistada ja kritiseerida. Mis on enamlevinud käitumisvõtted sellises olukorras? Sa annad järele või kaitsed end primitiivselt. Mõlemad ei jõua kaugemale näivuse tasandist.

Loe edasi Kunstnik Kaido Ole – enda suhtes vastikult rahulolematu →

Shayna Ghassempouri ja Homayun Ghanizadehi, nende taga peeglis tõlk Inga Koppel.

Tõlkides tõlkimatut, peeglite ja silmade abil.

Seisan keset Vanemuise vana teatrimaja proovisaali. Otsin toole. Peegelsein peegeldab mind. Olen närvis. Õhtu kulgeb öösse. Laval on just lõppenud Iraani lavastaja Homayun Ghanizadehi Eestis lavastatud „Antigone“. Kalveritool, veel üks tool, see jääb Homayunile. Veel üks tool, see tema assistendile, kes oskab pärsia keelt ja inglise keelt. Ühe tooli leian meie tõlk Inga Koppeli jaoks. Tiibklaveri tool. Tiibadega klaver.

Kuulen ennast hüüdmas: „Märt! Määrt!“. Märt Meos on iraanlase maaletooja. Tema ta kutsus. Julge tegu.

Toolid nüüd on. Peegel peegeldab julmalt reaalsust. Olen närvis ikka. „Kuhu need keeli oskavad naised jäävad?“

Homayun tuleb ja ütleb sulaselges aktsendiga eesti keeles; „Tüdruku nimi?“. Saan teada, et pärsia keelt oskava tüdruku nimi on Shayna Ghassempouri. See ei jää mulle meelde.

Keeli oskavad tüdrukud istuvad. „Üks tool on puudu.“ Kristiina Reidolv ei tee tooli puudumist märkama, ta on Etendusasutuste liidu tegevjuht, sellepärast, ja on muidu jube sümpaatne nagunii. Istub peeglite alla maha.

Shayna ja Homayun räägivad omavahel ja see on linnulaulu moodi kuulatav keel kindlasti. Muusika. Iraanlased näevad välja nagu tegelased tuhande ja ühe öö muinasjutust.

Loe edasi Lavastaja Homayun Ghanizadehi allkirjaga intervjuu →

Lavastaja Mladen Kiselov augustis Pärnus Monomaffia festivali aegu.

Enne seda juttu oleme Mladen Kiseloviga istunud kolmel päeval teatrisaalis peaaegu kõrvuti ja peaaegu 14 tundi. Meid ühendab nägemise kogemus. Tema ütleb, et tal on Eestis huvitav.

Mladen, kuidas sa vaatad etendusi, kas nagu õpetaja, nagu lavastaja, nagu tavaline vaataja…?

Ma ei tea, kas saan veel vaadata nii, nagu vaatasin, kui olin noorem, kui vähem teadsin elukutsest, sellest, kuidas kõik tehtud on. Noor olles vaatad ju teatrit kuidagi palju lahtisemate silmadega, ime võtab siis meid kergemini oma kaissu.

Praegu on kõik raskem – tehnikad, see, kuidas tehtud… ma näen nagu röntgenipilte. Selliselt vaadates sa tihti lihtsalt ei ole võimeline andma ennast selle loo kätte, mida jutustatakse. Näed hoopis seda, mida võiks teisiti teha.

Aga teisest küljest, kui tõesti laval sünnib midagi mulle… Teater mõjub ju inimesele isiklikult, tal ei ole universaalset ühte omadust, mis mõjuks kõigile ühtemoodi. Kui minuni niisiis jõuab ootamatult selline ühenduskiir laval sündivaga, siis olen väga õnnelik teadmisest, et ma pole siirast, puhast vaatamist päris ära kaotanud.

Loe edasi Mladen Kiselov: Kõigi maade andekad inimesed, ühinege! →