See lugu ilmus nädal tagasi ajalehes Postimees. http://www.postimees.ee/1074676/pole-vaja-volgu-jaada/

Peeter Volkonski, Kärt Johanson ja Tarmo Tagamets – kõigil kolmel näitlejal on laval kaasas elatud elu slepp ja see annab lavasuhetele tühendusi juurde. Foto: Võru Linnateater.

Võru Linnateatris näete, kuidas vürst pluusinööbi naksti ette õmbleb. Vana mehe kuuel pole taskuid, aga kui vaja, on nõel ja niit käepärast. Seda muu hulgas.

On kuidagi nii juhtunud, et teatris vaikselt aetud asjad puudutavad mind sügavamalt kui suure käraga sündivad. Mõtlesin enne Võru Linnateatri lavastuse vaatamist pealkirjale „Üürnikud“ üsna irooniliselt. No, et taas mingi argimaailma kajastus. Pole üleliigne öelda, et mõtlesin ka “järjekordne” ‒ Ugalas mängitakse näidendit „Ladu“ ja Vanemuises läheb lugu „Remondimees“.

Nüüd, kui üürnikud nähtud, tahan nende remondimeestegi juurde ja lattu.

Selline dramatism mõtlemises ka, et kui lavastuse tulekule loosungeid kaasa karjutakse, ei ole see just usaldusväärne, aga kui tuleb vaikselt, siis enamasti jääb tähelepanuta.

Märkimisväärne lugu

„Üürnikud“ on märkimisväärne lugu, on teistmoodi ja saladusega ja see on tagasihoidlikult öeldud. Leino Rei, selle näidendi autor, üllatab mitmes mõttes. Ta ütleb, et me oleme maailmas üürnikud ja ei tohiks siit lahkuda võlgu maksmata. Kas me ikka teame oma elu võlgasid?

Mul on selle näidendi mõttekuse sõnastamisega nii, nagu mõnede armsate asjadega tavaliselt on, et ei taha lõpuni sõnastada ja defineerida, sest sõnad teevad tunde liiga konkreetseks ja sellega kaob osa võlust.

Siin on paradoks ka: teater on sõna kunst ja näidendi kirjutamine mõtete sõnastamine. Hea teater näitab igatahes seda ka, mis jääb väljaöeldud mõtete vahele. Milline hingamisruum on mõteteks vormunud sõnadel, eks see määrabki lavastuse ja loo kvaliteedi.

See, mis väikeses Võrus nüüd sündis ja mööda Eestit, ma loodan, näidatakse veel, on mõjus ja hästi lähedane. Tundub, et autor ja tegijad on tabanud miskit me peas liikuvatest mõtetest, mida isegi sõpradele enamasti ei räägita ‒ tunnete kvintessentsi. Lavastuse lõpuaplausi usutav üksmeel kinnitas mu tunnet, et Leino Rei ja näitlejad on tabanud miskit, mis vaatajatele täna korda läheb.

Loe edasi Me ei peaks elule võlgu jääma →

Peeter Volkonski ja Maarika Vaarik, kohe järgneb viimane kummardus „Misry“ vaatajatele.

Foto: Viio Aitsam

Ta on läinud nüüd. On mängukavast maas, NO-s mängitud lavastus “Misery”, Stephen Kingi õudukas eesti keeles. Eesti tippvormis näitlejate esituses. See etendus, mida ma nägin, oli väga elus. On surnud nüüd ja olen kurb, et nii on.

Kahjuks nägin ma teda vaid korra. See esimene jäi viimaseks mulle ja ka saalitäiele vaatajatele. Ja kui ei juhtu imet, siis kõigile maailmas jäi viimaseks.

“Misery” suri pärast seda, kui teda mängiti 28 korda. Need, kes teavad ja loevad, teavad seda, et “Miseryt” vaatas 3467 inmest.

Loe edasi Järelhüüe kurbusele, kelle nimi oli „Misery“ →

 Esimene arvustus „Soolo“ kohta Nepaali, mitmemiljonilise tiraažiga ajalehes. Hendrik Toompere vahendas vahendust: „Ja nagu Sunil, festivalikorraldaja Mandala teatrist, liigutusepisar silmis, arvustust refereeris, kirjutatakse – amazing acting in a powerful and poetic play.“ Ehk siis eesti keeles – hämmastav mäng võimsas ja poeetilises näidendis.

Foto: Ervin Õunapuu

Näitleja tekstilugemise oskus määrab rolli õnnestumise suuruse.

„Kell üks… muna küps… kell kaks… hanemaks… kell kolm… tuhk ja tolm… kell neli… puhas õli… Puhas heli! Kell viis… mis siis… Kell viis must riis… kell kuus… arbuus… ei… kell kuus laul… suus… Kell üks… muna küps jne.“ See on tsitaat Ervin Õunapuu kirjutatud näidendist „Kuues maitse“. Hendrik Toompere mängib seda nüüd. Ise tegi.

Seda Õunapuu lugu mängitakse teater R.A.A.A.M eestvõttel. Ettevõtmine tähendab siin seda, et produtsent Märt Meos on selle näidendi koos Hendrik Toomperega maailma rändama saatnud, teatrifestivalidele. Eestis mängis Toompere seda avalikult vaid üks kord ‒ Eesti Draamateatri Maalisaalis 10. novembril.

Loe edasi Kuue meelega tehtud „Soolo“ →

“Soolo” ja soolo. Foto: Viio Aitsam

Seekordse lisalehe number on 84. Arvu tähendus kasvab, kui teate, et see tähistab kaheksakümmend nelja kuud. Kui uskuda, et Eesti teatrites on aastas 160 esietendust, on Külgedes seitsme aasta kestel räägitu vaid kübe. Ma tunnistan, et ei ole suutnud sedagi kübet, mis tean, selle aja jooksul välja öelda ja tüdida. Elu on igal hommikul uus ja teater on igal vaatamisel uus. Tuleb vaid vaadata. Vilksamisi ja pikalt ja kohkunult ja igavlevalt ja… mitut moodi.

Seekord vaatab Raplamaal ilmuv teatrileht põgusalt tagasi, tuues ära vaid osa neist nimedest, kellega aastate jooksul on pikemalt juttu ajanud elust ja teatrist. Priit Võigemasti „ootamatult“ mängida tulnud „Hamletist“ kirjutab Vanalinna hariduskolleegiumi abiturient Priit Põldma. Selle üle on hea meel, sest tema ei saa kirjutada Eestis läbi aegade lavastatud Hamletitest, temale oli Priidu mängitu esimene. Teatrikülgede lühike intervjuu ongi Priit Võigemastiga, kas see jutt on juhus või…

Pikas intervjuus mõtiskleb lavastaja ja kirjanik Urmas Lennuk üpris valusalt Eesti kultuuri ja keele ja teatri ja kodu üle. Ütleb muu hulgas nii: „Pragmaatikuna võin öelda, et see kõik on juba toimiv protsess, aga inimesena siiski usun, et üks väike kolkarahvas, kes raputab endale tuhka pähe (nagu me teatri Urmas Vadi lavastuses väga sümboolselt näidatakse), elab igavesti. Ma võin teada ühte, aga uskuda teist. See on minu vabadus ja enesepettus.“

Tänane infotehnoloogia võimaldab Rapla ühetoalises korteris istudes kõnelda Kathmandu hotellis elavate kaasteelistega. Ervin Õunapuu ja Hendrik Toompere käisid Nepaalis suurel teatrifestivalil. Üks autori, teine näitlejana ja Teatriküljed toob ära nende esimesed muljed.

Nagu ikka, peab heas lehes olema surmakuulutus: leiate järelehüüde kurbusele, kelle nimi oli „Misery“.

Ja siinkohal tahan tänada kõiki, kes Teatrikülgi loevad.

Külgede kirjutaja Margus Mikomägi