Kaasaegne näidend on kaasaegse ühiskonna diagnoos

See lugu ilmus eile Postimehes, aga palju lühemana.

alt

Mina olen sellel pildi servas kuklaga, Marat Gatsalov seletab, Oleg Loevski kuulab.

Pildistas Viio Aitsam.

 

Teatrit peensusteni tundev Vene teatritark Oleg Loevski räägib elusat elust, kunstist ja uuest dramaturgiast. Räägib muutumisest ja tähendustest. Räägib dvišuhhast.

 

Oleg Loevski, maailm on muutunud pragmaatiliseks. Kas Venemaal on noori hipisid täna veel?

On hipid, ei kao nad kuhugi. Hipid ongi vastus pragmaatikutele. Inimesed võtavad pragmatismi kergemini omaks kui vabadust, idealismi. Pragmatism, logistika, karjäär ja mugavus – kõik tahaksid elada nagu klantsajakirjas. Ikka tahaks olla igavesti noor, purjetada oma jahiga, juhtida oma luksusautot ja elada igavesti noore naisega. Mis selles halba on? Mitte midagi. Vaid see, et nii ei lähe enamasti! Ma olen realist.

Nooruses on vaja olla hipi, unistada vabadusest, aru saada, mis see on. Teater on vastus ja vastasseis pragmaatikale. Venemaal suletakse teatrikoole. Öeldakse, et need pole efektiivsed. Pragmaatikud klaarivad vahekordi loomevabadusega ja tahavad seda kontrollida. Kontrollida loomingut on naeruväärne.

Riigi ülesanne on aidata inimesel ennast teostada, mis tahes seaduslikul eluala. Kui on inimesi, kes tahavad teha teatrit ja seda õppida, peab riik neid toetama. Pragmaatikud kahjuks ütlevad, et milleks meile näitlejad ja lavastajad, meil on vaja lukkseppi ja insenere, kaevureid on vaja. See ei ole õige. Ka siis, kui vaatajad nõuavad selliseid muinasjutte, millega ollakse harjunud, on teatri kohus rääkida sellest elust, mis on aknast välja vaadates. Elust nende probleemidega, mis on maailmas, mida tunnevad inimesed. Et inimene saaks leida iseend ja väärikamalt seda elu elada.

 

Kas te seekordne Eestisse lendamine on seotud sellega, et hoiate endiselt me vastse Vene teatri kunstilise juhi Marat Gatsalovi tegemistel silma peal?

Tegelikult jah, me tõesti Maratiga sõbrustame, oleme koos tööd teinud. Ma sõitsin tema juurde ka väikesesse linna Prokopjevsk, kui ta oli sealse teatri kunstiline juht ja lavastaja. Ma rõõmustan ta edu üle. Teisest küljest on ju selline poliitiline seadus, et see, kes sind aitas, on parem silma alt ära koristada. Ja Marat peab nüüd mind ka oma pildist välja lõikama, et mitte tunda kohustust olla tänulik.

 

Mis see on, mis Marati teeb lavastajaks, kes teistest eristub?

Temas on liidri omadused, pealavastaja omadused. Ta julgeb võtta vastutuse. Ta võib teha teo ja ka vastutada. Ta lavastused mulle meeldivad. Aga teatriga, etendusega on nii, et ta on täna hea ja homme võib olla halb. Lavastamine on pikamaajooks. Meil ikka armastatakse öelda pärast seda, kui lavastajal mõni lavastus ebaõnnestub, et ta on vaja vallandada. See ei peaks nii olema. On vaja mõista, et teater on tee, mida mööda on vaja minna, minna, minna…

Marat on ehitaja tüüpi inimene. Ta on veel noor, natuke rahmeldav oma ehitamises, aga ta on karakteriga ja just vastutusjulgus on see, mis teda teistest eristab.

Ta on hea inimene, see on ka tähtis. Ta ei lase inimestel ennast käest lasta ja aitab siis, kui keegi väga hätta jääb. Tähtis on, et ta oma energia keskendab tähtsamale, öeldes, et ma ei ole teile ülemus, vaid sõber, aga olen ülemus ka.

Loe edasi Kaasaegne näidend on kaasaegse ühiskonna diagnoos

Laulurästaste tapmine on patt

alt

 

Elu kartoteegikapis on ka riiulid kus peidus varjud ja varjundid. Korralik Calpurnia – Liina Olmaru ja aus advokaat Atticust – Hannes Kaljujärv. Fotod: Vanemuise teatri fotod

 

See lugu ilmus esmalt Maalehes.
http://www.maaleht.ee/news/uudised/kultuur/laulurastaste-tapmine-on-patt-moraalist-peab-konelema.d?id=65406656

 

Harta 12 on tühjad pihud võrreldes Vanemuises Sadama teatris mängitava laulurästa tapmise looga.

Ega mulle pattudest rääkimine ilmselgelt ei sobi väga, aga kui Eesti ajakirjandus, valge ja kollane ilma vaheta ja aastast aastasse tuima järjekindlusega kurjategijate pilte ja intervjuusid esikülgedel avaldab, siis ongi moraalist otsesõnul kirjutamine suur julgus. Ega ma ennast julgeks ei pea, lavastaja Urmas Lennukit ja ta „Tappa laulurästast“ näitlejaid pean.

 

Hammustada küünarnukki

Ses lavastuses tüdruk, laps veel, Nirksilm – Liisa Pulk teda mängib, püüab segaduses olles keskendunult hammustada oma küünarnukki.

Ma ei saa aru vahel, kuidas inimesed saavad alla kirjutada tühistele paberitele, uskudes, et see muudab tänase maailma paremaks. Ja sealsamas on nad valmis teatrist mööda käima, öeldes, et mul ei ole selleks aega, ma olen kõike juba näinud, mis ma seda palagani vaatan, riigikogu annab meile paremaid etendusi… Ei anna, ei ole, ei ole kõike näinud, aega tuleb võtta ja üldse on hea teater alati paar sammu argipäevast ees.

 

Loe edasi Laulurästaste tapmine on patt

Valmisolek on kõik. Priit Võigemast tegi teatriajalugu

alt

Priit Võigemast.

 

Õnnelikud juhused on õnnelikud juhused. Juhtus nii, et just samal päeval, kui olime Priit Võigemastiga leppinud kokku inervjuu kontserdi Sündinud Raplamaal tarvis, juhtuski…

On 5. november 2012, kell on pisut kolm läbi. Tallinna Linnateatris tuleb mu juurde Evelin Võigemast ja ütleb, et Priit tuleb küll, aga jääb veidi hiljaks. Ta teeb proovi, õhtul on ta lavastatud „Hamleti“ etendus. Lavastus on äsja esietendunud ja seega pole proovimises uudist, on loomulik.

Pisut hiljem Evelin seletab lähemalt, mistõttu mina ei saa veel pisut hiljem Priidult (tal on seljas Hamleti esimese vaatuse kostüüm ja käes tekstiraamat, lavastus kestab 3,5 tundi ja peategelane on laval pea kogu selle aja. MM) küsimata jätta:

 

Sul on täna esietendus?

Jah, mul on täna esietendus.

 

Kas sa hommikul teadsid seda?

Ei, ma ei teadnud.

 

Miks sul on täna esietendus?

Sellepärast, et Alo Kõrve, kes mängib Hamletit, on vigastanud oma selja. Käis arsti juures ja tehti talle süstid, aga selgus, et ei aita. Ja selle asemel, et etendus ära jätta, võtsime vastu siukse otsuse, et ma siis teen “püstoli”, nagu teatrikeeles seda nimetatakse.

 

Oled sa kunagi mõelnud sellele, et mängid Hamletit?

Olen ikka, olen ikka, jah, aga mitte nii ootamatult.

 

Lavastades…

… lavastades ma mängisin kõik rollid läbi. Kaasa arvatud Ophelia ja Gertrud. See on tore näidend ja ma ei tahaks seal loobuda mitte ühestki rollist. Ma oleks valmis… ma oleks nõus seal mängima igaühte, kaasa arvatud Ophelia ja Gertrud.

 

Oskad sa mõelda nii ka, et Raplas sündimine, kasvamine ja koolis käimine on kuidagi põhjuseks ja on mõjutanud seda, et sa täna Tallinnas Hamletit mängid?

Jah, kui me niivõrd veidralt laseme oma mõttel lennata. Olgem täpsed ma olen Alust, Alu ja Rapla vahe on kaks kilomeetrit. Kaks ja pool kilomeetrit, aga sisemine vahe on küll natukene suurem.

Kui mõelda „Hamleti“ peale… eks mul keskkoolist on väga vähe meeles. See on tõesti nagu mäluauk, aga ühte hetke ma mäletan küll: kui meil anti valida, kes tahab mingit raamatut lugeda ja selle kohta analüüsi kirjutada, siis juhuslikult sattus minu kätte „Hamlet“. Ja sellest ma siis ka kirjutasin. Kui ma nüüd tagantjärele mõtlen oma keskkooli kirjandite ja selle vähese mõttetegevuse peale, mis ma sellel ajal mõtlesin, enda süül muidugi, siis see (kirjutamine) oli üks väga oluline moment minu jaoks. Teadmata üldse või omamata mingisugust fantaasiat või kujutlust selle kohta, et ma võiksin tahta saada näitlejaks.

Noh ja siis muidugi Krista Olesk ja Kooliteater ja Uku (Uusberg).Paratamatult see kõik kuidagi märkamatult juhtis mind sellele rajale.

Loe edasi Valmisolek on kõik. Priit Võigemast tegi teatriajalugu

Et rahunenult tagasi kord tulla, ma lähen õige vaatan seda ööd

 

Priit Põldma, Vanalinna hariduskolleegiumist kirjutab Priit Võigemasti Hamletist Linnateatris

alt

Priit Võigemast Hamlet Tallinna Linnateatris. Fotod: Siim Vahur

 

… ja esmaspäev algas laulutunniga, kus klassivend Oskar, keda natuurilt ja faktuurilt olen ikka Hamletiks arvanud ning kes kunagi lavakõnearvestusel veenvalt esitas kuninganna ja printsi dialoogi kõhklevat Hamletit, lasi me klassile Ruja „Rumalat rahutust“. Seejärel näitas ka katkendit Vanemuise „Rujast“, kus Priit Võigemast esitab seda laulu Rein Rannapina. See, kuis Võigemast tegi eksistentsiaalse valu ja tõetundetarviduse mõistetavaks veiderdamise kaudu, vaimustas kohe ja kõiki me klassis.

Õhtuks jõudsin vaatesaali, kus Priit Võigemast astus esimest korda lavale Hamletina: kui mõni tund varem piletit osta tahtsin, kaheldi kassas veel, kas õhtune etendus ikka toimub.

 

Loe edasi Et rahunenult tagasi kord tulla, ma lähen õige vaatan seda ööd

Urmas Lennuki koduaigatsus

 

alt

Urmas Lennuk. Lähedalt.

Tartus sajab lund. Urmas Lennuk tuleb Rakverest. Seal on tema pere. Vanemuise teatris on vaba päev. Lennuk on selle teatri draamajuht. Urmasel süda valutab, täna. Hiljem on mul tunne, et meest vaevab koduigatsus.

Aga see on hilisem mõte, hetkel on ta just teada saanud, et näitlejal, kes haigena 600 inimesele mängis, võib olla kahepoolne kopsupõletik.

Ära muretse?

Ükskõik, kuidas keegi raha loeb. Aga teatri juures, ma arvan, on ka need inimesed, kes raha loevad, ikkagi kõige õnnelikumad siis, kui tekib niisugune teema, kus ei ole sest rahalugemisest suurt tolku. See on hästi kummaline. Ega teatris ei ole keegi üle makstud. Teeniksid nad (näitlejad) raha, siis võiks ju aru saada, miks nad oma tervise ja perega riskivad. Aga siit ei teeni ka seda. Lihtsam oleks ju meelelahutuses tegutseda.

Loe edasi Urmas Lennuki koduaigatsus

Me ei peaks elule võlgu jääma

See lugu ilmus nädal tagasi ajalehes Postimees. http://www.postimees.ee/1074676/pole-vaja-volgu-jaada/

alt

Peeter Volkonski, Kärt Johanson ja Tarmo Tagamets – kõigil kolmel näitlejal on laval kaasas elatud elu slepp ja see annab lavasuhetele tühendusi juurde. Foto: Võru Linnateater.

 

Võru Linnateatris näete, kuidas vürst pluusinööbi naksti ette õmbleb. Vana mehe kuuel pole taskuid, aga kui vaja, on nõel ja niit käepärast. Seda muu hulgas.

On kuidagi nii juhtunud, et teatris vaikselt aetud asjad puudutavad mind sügavamalt kui suure käraga sündivad. Mõtlesin enne Võru Linnateatri lavastuse vaatamist pealkirjale „Üürnikud“ üsna irooniliselt. No, et taas mingi argimaailma kajastus. Pole üleliigne öelda, et mõtlesin ka “järjekordne” Ugalas mängitakse näidendit „Ladu“ ja Vanemuises läheb lugu „Remondimees“.

Nüüd, kui üürnikud nähtud, tahan nende remondimeestegi juurde ja lattu.

Selline dramatism mõtlemises ka, et kui lavastuse tulekule loosungeid kaasa karjutakse, ei ole see just usaldusväärne, aga kui tuleb vaikselt, siis enamasti jääb tähelepanuta.

 

Märkimisväärne lugu

Üürnikud“ on märkimisväärne lugu, on teistmoodi ja saladusega ja see on tagasihoidlikult öeldud. Leino Rei, selle näidendi autor, üllatab mitmes mõttes. Ta ütleb, et me oleme maailmas üürnikud ja ei tohiks siit lahkuda võlgu maksmata. Kas me ikka teame oma elu võlgasid?

Mul on selle näidendi mõttekuse sõnastamisega nii, nagu mõnede armsate asjadega tavaliselt on, et ei taha lõpuni sõnastada ja defineerida, sest sõnad teevad tunde liiga konkreetseks ja sellega kaob osa võlust.

Siin on paradoks ka: teater on sõna kunst ja näidendi kirjutamine mõtete sõnastamine. Hea teater näitab igatahes seda ka, mis jääb väljaöeldud mõtete vahele. Milline hingamisruum on mõteteks vormunud sõnadel, eks see määrabki lavastuse ja loo kvaliteedi.

See, mis väikeses Võrus nüüd sündis ja mööda Eestit, ma loodan, näidatakse veel, on mõjus ja hästi lähedane. Tundub, et autor ja tegijad on tabanud miskit me peas liikuvatest mõtetest, mida isegi sõpradele enamasti ei räägita tunnete kvintessentsi. Lavastuse lõpuaplausi usutav üksmeel kinnitas mu tunnet, et Leino Rei ja näitlejad on tabanud miskit, mis vaatajatele täna korda läheb.

Loe edasi Me ei peaks elule võlgu jääma

Loe, see loeb