Mait Joorits Raplas Valgre toas.

 

Mait Joorits: Mul on selline mälupilt, et istun Rakvere Kino “Ilo” saalis, parasjagu on algamas “Nu Pagadi!” multikas ja minu ette istub tohutult suur mees, kohe selline kolmemeetrine. Ta jalad on nii pikad, et ei ulatu toolivahesse ära, nii et ta peab need panema üle eesolevate toolide, järgmisesse vahesse. See õnnestub tal sujuvalt ja nii ta istub seal ning vaatab minuga koos “Nu Pagadi” multifilmi.

Järgmine mälupilt, umbes kümne aasta tagune, on samast mehest, kui ta astub mööda mu kodutänavat, minu maja eest mööda. Ma saan siis aru, et see suur mees elab ilmselt meie linnas, ilmselt mu kodu lähedal. Pärast hakkan teda tihti me tänavat mööda kõndimas nägema. Mõtlen kogu aeg, et kuidas saab keegi olla nii suur!

Möödub viis aastat ja ma avastan kohalikust lehest, et keegi Andry Ervald on kirjutanud ühe hirmus vahva artikli. Satun sellest vaimustusse ja veel enam satun vaimustusse, kui taipan, et see ongi seesama suur mees, kes kõnnib vahel mööda meie tänavat. Tundub uskumatu, et nii suur ja karuse olemisega inimene võiks kirjutada midagi nii sooja ja siirast. Pärast seda hakkan ma tihedamini sattuma Andry kirjutistele. Varsti avastan, et ta on kirjutanud isegi näidendeid. Ma mõtlen kogu aeg, et see on üks väga vahva mees.

 

Loe edasi Suur mees , kes kõndis meie tänaval →

 

Andry Ervald ja Priit Põldmaa.

 

Räägib Priit Põldma: Jõudsin Andry Ervaldi tunda peaaegu kuus aastat. Esimesest vestlusest viimaseni oli me suhtlus intensiivne, vahetu, teatud perioodidel ka väga tihe. Andry seisukohad, ta ainuliselt läbi- ja ettenägelik elu- ja inimeste tundmine oli mulle väga tähtis, tema nõuanded ja vaated mingitele küsimustele asendamatud.

Andry on mu jaoks olnud üks suuremaid õpetajaid. Ta ise kasutas enda kohta kujundit, mis mu meelest väga täpne: ütles, et on tahtnud inimesi suunata ja mõjutada, endale eriliselt tähelepanu tõmbamata. Et on tahtnud olla mitte hall kardinal, vaid roosa. Ja see tuli tal hästi välja.

Paljud olulised valikud ja otsused mu elus on väga otseselt olnud seotud Andrylt saadud impulssidega.

Peale selle, õigemini eelkõige, oli Andry jutuvestja. Ta lood olid täiesti ainulaadsed, mitmekihilised, vaimukad, kaasahaaravad, tihedad, rikkad, sisukad, ka õpetlikud. Ta rääkis ise ja pani teisi lugusid rääkima, ikka küsis: “Palun räägi mulle nüüd üks lugu.”. Või nõudis, kui mõni mõtteuid segaseks läks: “Räägi seda loona”. Või siis koguni ütles: “Kui sul lugu ei ole, siis ma ei viitsi suga praegu rääkida.”.

Ma püüan loona rääkida, kuidas see intervjuu minuni jõudis.

 

Loe edasi Jutt sellest kuidas diktofonil tekkis kojuigatsus →

 

Selleks, et orkester suure koori seljatagant kuulajatele kummardada saaks, pidid koorilauljad kükitama.

 

Pühapäeva õhtul esinesid Rapla kirikus kammerkoor Head Ööd, Vend, segakoor HUIK, meeskoor JÕUD ja Georg Otsa nim. Tallinna Muusikakooli keelpilliorkester.

Keegi noor naine kirjutas Facebookis pärast Pärt Uusbergi kontserdi „Kuula mu palve häält…“ kuulamist Niguliste kirikus: „On mingi teooria inimese nime mõjust tema elusaatusele. Tänasel kontserdil olles meenus see mulle. Nimi PÄRT, olgu ta siis ees- või perenimi annab inimesele jumaliku ande luua sellist muusikat, mida kuulates kaob kõik muu…hing jääb kinni… Olen lummatud!“

Kahekümne viie aastaseks saav helilooja ja dirigent Pärt Uusberg, kelle muusika ta sõprade muusikute esituses Nigulistes ja Rapla kirikus kõlas, kirjutab ise selle kontserdi kavas muu hulgas nii: „Soovin tänada oma südames sel kontserdil kõlava muusikaga oma lapspõlve ja kõiki neid inimesi, keda oma teel olen kohanud ja kes mind mu teel on hoidnud.“

Võta heaks, Pärt, ja anna andeks, et täiskasvanute maailm, kuhu sinagi oma muusikas oled astunud, koos teiste noorte kaaslastega muusikas, kirikut te küllatuleku õhtuks soojaks ei suutnud kütta. Nii kaugele oleme me oma täsiskasvanute pragmaatilises maailmas jõudnud, et tõdeme: vaid muusika soojendab. Ma lisaksin, et muusika, kui ta on selline, nagu teie seda teete, soojendab südant, aga mitte käsi ja jalgu.

 

Loe edasi Pärdi muusika – see kõlab uhkelt – see jääb →

Albu vallavanem Kalju Kertsmik.

 

Selle suve teatris tegid muu hulgas ilma helgeks ja vaimukamaks lavastused „Vargamäe voonake“, „Tasandikkude helinad“ ja „Pruutide kool“. Väikeste valdade – Albu, Martna ja Tõstamaa, vallavanemad olid omamoodi osalised.

 

Jäärapäine Vargamäe voonake

 

Urmas Lennuki Vargamäel mängitud näidend/lavastus on nii mitmekihiline, et ühe vaatamisega ilmselt kõiki nüansse ei hooma. Küll on laval me, eestlaste jaoks tähenduslikud algkujud: maaharija, vürtspoodniku tütar ja haritlane. Omalaadi eestlastest nõiarahva arhetüüp on imedesse uskuv Tiina, kellele Jumal ingli saadab jalgu terveks tegema…

Vallavanem Kalju Kertsmik, mis see on, mis teid käivitab ikka ja jälle Albu vallas kultuurisündmusi korraldama?

Eks see ole missiooni küsimus. Idee selles, et minu eesmärk on korraldada ka Albu vallas elavatele inimestele põnevaid ja kõrgetasemelisi üritusi.

 

Miks just teater te lemmik on, lausa nii, et te lavastusi peakorraldada, produtseerida olete võtnud?

Teater ehk seepärast, et selles on mul 15 aasta kogemused koostööst Eesti teatritega. Teine põhjus on kindlasti A.H. Tammsaare looming, mis ikka ja jälle pakub huvitavaid võimalusi…. Kolmas põhjus ja asjaolu on, et ka Albu valla rahvas ootab jälle midagi uut. Kui suvi läbi, küsitakse, mis siis järgmine suvi plaanis on.

 

Milline lavastus või lavastused on teid Vargamäel ja üldse Eesti teatris enim puudutanud?

Lavastused, mis on kirjutatud romaani “Tõde ja Õigus” ainetel.

Nautisin väga Tallinna Linnateatris lavastatud “Tõde ja Õigus. Teine osa” ning selle mängimist ka Kukenoosi viljakuivatis 2008. aastal.

Albu valla projektidest tõstaksin esile “Vargamäe Varjus” lavastamist Vargamäel 2010. aastal. Selle lavastuse ettevalmistamine ja etendamine andis mulle juurde väga palju kogemusi.

 

Millised on need raamatud, mille kohta te saate öelda: see on minu maitse?

Ajaloolised raamatud on minu eelistus.

 

Mida te jaoks tähendab, et üks väike vald oma teatrietendustega kogu Eestist vaimustatud publikut kogub? Mida see vallale tähendab?

See tähendab palju eelkõige oma valla rahvale, kes saavad uhked olla, et neil on võimalus iga suvi osa saada suurest teatrist. Ka Albu valla arengule on see väga oluline.

Loe edasi Vallavanemad, kes loovad kultuuriruumi 1. →

 

..

Margus Mikomägi

 

Tasandikkude helinad

Autor: Jaan Kruusvall

Lavastaja: Aleksander Eelmaa

Kunstnik: Liisi Eelmaa

Valguskunstnik: Priidu Adlas

Muusikaline kujundus: Jaak Jürisson

Mängivad: Kaie Mihkelson, Garmen Tabor, Tõnu Oja, Pääru Oja, Katariina Kabel

 

Esietendus: 14.juulil, Saueaugu Teatritalus Läänemaal, Martna vallas

 

Elu on ülekohtune, aga ometi elame, nuusutame tõrva ja värskete palkide lõhna, kuulame tasandikkude helinat, paneme tähele pääsukesi taeva all.

Jaan Kruusvalli näidendist ja sellest, kuidas see valus-habras, katkestusi täis elude lugu Saueaugul vaatajale jutustatakse, on raske rääkida. Igavik, üksinduse painav valu me sees ja mõttetuse rünnakud. Kuidas elada selle valuga ja olla õnnelik ning uskuda, et elu on targem kui inimesed?

„Tasandikkude helinad“ on lavastatud Saueaugu talu vanasse lauta, kus Margus Kasterpalu ema ja isa igaviku mõõdus hetk tagasi loomi pidasid. Tundub, et nad võivad iga hetk sesse Kruusvalli kirjutatud ellu sisse astuda. Astuvadki, koos lavastust vaatama tulnud inimeste kallite lahkunutega, ja vaatavad. Kuidagi kõrvalt. Vist sellepärast, et väga rahvarohkel esietendusel jäi vaimuruum pisut kitsaks. Jah, Jaan Kruusvall on näidendisse kirjutanud endale armsad inimesed ja situatsioonid ja pannud selle kõik nukrasse poeetilisse hääbumise fooni. Seda näidendit mängides ei saa valetada. Kruusvall ei süüdista, ei karju isegi appi, ei targuta, on napp ja ei paku lahendusi.

Selle näidendi lavastus kulgeb Läänemaa öhe. Selline tunne on, et lootusetult. Tasandikud heliseksid ka meist sõltumatult. Või äkki ei heliseks? Ma ei tea. Kruusvall ka äkki ei tea.

 

Haikusid ei saa ümber jutustata

Viiul on ses lavatoas algusest peale. Ja viiulimängust räägitakse. Alltekstis kõlab ka see, et tähtis pole raha, vaid viiulimäng, aga… vastupidiselt reeglile, et kui püss on laval, siis peab ta vähemalt viimases vaatuses pauku tegema… viiulit ses lavastuses füüsiliselt ei mängita. Hingehelinates on see viiul küll aeg-ajalt kuulda. Mingi igivana, ürgne alguseviis, kordustega, ainult eestlaste oma.

Lavatoa seinal on kell ja krutsifiks. Seinakell ei käi, ei löö. Ristilöödu ei kõneta, enam. Pilte seal ei ole. Nad tulevad, aga seinale ei jõuagi. Aknast vaadatakse välja küll ses lavastuses ja kuulatakse. Ja kuulda on talve ning sügist.

Nähakse lagunevat kirikut. Vaadatakse võsastuvaid põlde. Nähakse tühjasid külasid. Ka surnuaedades pole enam elu. Lehed langevad. Ilu on elus. Kirikuvõti on nende inimeste käeulatuses, aga kella, hingekella lööma ei pääse, sest tornitrepp on lagunenud juba ammu. Kirjutuslaual on gloobus. Selle sees on valgus.

Koha pärisperemees on Uus-Meremaal ja mängu ei sekku. On surnuaial puhkav noorpõlvearmastus, on surnud ema… Raske on öelda, et nemad sesse elumängu ei sekku.

 

Aga …

… selles lavastuses on Virginia – umbes 40-aastane kirikuõpetaja tütar, muusikaõpetaja. Meest tal ei ole. Tema on Garmen Tabor ka. On pisut ratsionaalsem elus kui teised. Ja saab haiget ikka.

On Klava, Virginia tädi, umbes 70-aastane. Tema on Kaie Mihkelson. On neil õhtutel Saueaugul vaatajate ette laotuvas „ääremaa“ elus nii kohal kui üldse olla saab. Näeb, kuuleb, tunneb kaasa… ja ei ole omakasupüüdlik. On leidnud olemise talumatu kerguse, ehk. Teda on kohati lausa valus vaadata.

On Franz, umbes 25-aastane naabripoiss. Tema on Pääru Oja. On kuidagi kaasa saanud tundliku meele ja maailmataju. On aus. On üksi. Elab nii, nagu mõtleb. Kirjutab romaani. Ehitab uuesti üles vanasid kiviaedu. Oskab viiulit mängida. Ajab lumest lahti ka need taluteed, kus keegi enam ei ela… ja sureb, noorelt.

On Vambola, majuline, umbes 64–65-aastane. Tema on Tõnu Oja. On nii uskumatult tragikoomiline. Muretseb maailmas valitsev ülekohtu pärast. On põletada saanud valusalt elus. Jah, just nagu kõik selle elu, näidendi tegelased. Teda on kohati lausa valus vaadata.

On Helen, noor ajakirjanik. Katariina Kabel. Tuleb maale, et minna linna. Ja jääb, igaveseks…

 

Minekud

Palju minekumõtteid on selles loos. Aga ei minda. Kui minnakse, siis sinna, kust tagasi ei tulda. Paljude elupuudutuste reas, paljude teemade reas, mis ses näidendis ja lavastuses sees, on Kruusvall vist esimesena me dramaturgides julgenud rääkida sellest, et kui noor inimene elab väga kiiresti, siis võib see elu just mahajääjate jaoks olla väga valusalt lühike.

Tõnu Oja Vambola ütleb Saueaugu laudas: „Ennemalt olid piirid kinni, igal teel oli lõpp-punkt, iga tee lõppes kusagil, mingi tõkkepuu oli ees; nüüd mine, kuhu tahad, aga… kuhugi polegi minna, kuhugi ei tahagi minna, pole huvitav, isegi ohtlik on; tõesti – ole nagu tuul lagedal väljal, kusagilt ei leia varju, ei ulualust, ei ole sel teel enam ei lõbu, ei seltsimehi, vaid häda ja viletsust on…“ Üksindus hirmutab.

 

Valge laev

Uku Masingul on 1934. aastal kirjutatud luuletus nimega „Valge laeva laul“, sealt on pärit selle kirjutamise pealkiri. Saueaugul elavad pääsukesed tõid pähe need read. Pääsukesed nimelt toitsid oma poegasid seal, sõltumata sellest, kas inimesed all maa peal rõõmustasid või kurvastasid. Nende sädin ei vaikinud hetkekski. Ja edasi tuleb lendama õppimine.

Masingul on pääsusulgedega ehitud teravad nooled. Pääs on eesti keeles ka väljapääs.

Jah, pääsukesed… Mitte ainult pääsukeste pärast, aga ka nende süül on kahe suvelavastuse vahel tugev vaimne side. Nimelt tundub mulle, et Urmas Lennuki näidend „Pärast surma Jendalis“ ja Jaan Kruusvalli „Tasandikkude helinad“ Saueaugul, kõnelevad omal moel samadest asjadest. Neis otsitakse elu mõtet. Ärge arvake, et seda otsides nalja ei saa. Ja kui tervitada saaks, siis tervitaks Saueaugu kohavaimu.