Suvi (Inventuur) 2013/2

Lugu ilmus Postimehes.

Martin Algus

«Arioso»

Lavastaja: Taago Tubin

Osades: Maaja Hallik, Katrin Kalma, Kristian Põldma, Jaanus Tepomees, Hendrik Vissel, Imre Õunapuu (TÜ VKA teatrikunsti 9. lend) ning Kaido Torn (TÜ VKA teatrikunsti visuaaltehnoloogia 7. lend), Luule Komissarov ja Arvo Raimo.

Esietendus 31. mail Koidu seltsimajas Viljandis.

Martin Alguse ja Taago Tubina „Arioso“ vanas Ugala teatrimajas on argimaailmast tüdinud 25-35-aastaste põlvkonna piiride laiendamise õnnestunud kunstiline väljendus.

Mis see argimaailm on? On pidev võidujooks. On enda salgamine kellegi teise kasuks. On sund ellujäämiseks valetada-valetada. On enesepettus. On provints. On tegelemine teistega, mitte iseendaga. On leppimine sellega, mis on.

Mul on tunne, et nooremate soov täna on kogeda oma elus midagi, mis on päris, pole võlts ja pealispindne, on tõeline. Kuidagi iseenesest on siia algusesse lipsanud noorte rõhutus enesesse ja ümberringi vaatamisel ja otsimisel. Ei näidend ega lavastus seda noorte asja ei rõhuta, pigem on aktsent seal, et olemise talumatu kerguse otsimine, inimeseks saamine on ülim ajast, vanusest ja eksistentsi vormist hoolimata.

Loe edasi Inimesed maailma hammasrataste vahel →

Suvi (Inventuur) 2013/1

Patrick Marber “Lähedus”

Lavastaja: Elina Pähklimägi

Kunstnik: Liisi Eesmaa

Muusikaline kujundaja: Marten Kuningas

Mängivad:

Alice – tüdruk linnast, varajastes kahekümnendates – Agnes Aaliste

Dan – mees äärelinnast, kolmekümnendates – Nero Urke

Larry- mees suurlinnast, hilistes kolmekümnendates/varajases neljakümnendas – Kaido Veermäe

Anna – naine maapiirkonnast, kolmekümnendates – Helena Merzin

Esietendus 9. mail 2013 Kõue mõisas

Patrick Marberi näidend “Lähedus” (inglise keeles “Closer”, 1997), mida Eesti vabakutselised näitlejad Kõue mõisa tallisaalis 2013. aasta kevadel mängivad, on muu hulgas ülikiirelt muutuma hakanud maailma peegelpilt.

Küllap on enamus meist, nii-öelda täiskasvanutest tundnud, kuidas oma armastuse suuruse sõnastamine ei õnnestu. Ave Alavainu seitsmekümnendate alguses kirjutas ‒ ta oli siis noor näitlejahakatis: “Mu jalad on alati minekuvalmis,/juba enne kui tulen sean end minekuks valmis,//…” Ses luuletuses on koos üksindus ja igatsus leida kaaslane ses maailmas ehk sama situatsioon siis hoopis teise kandi pealt.

Mees või naine kinnitab oma armastust teise vastu täie veendumusega nii, et usub oma sõnu ise ja seda usub ka see, kellele seda ütleb. Möödub vaid viiv ja inimene on võimeline peaaegu samade sõnadega oma armastust kinnitama teisele, sama veendunult, sama tõsise tundega, ennast andes, uskudes sesse ise isegi siis, kui elu ja lugemise kogemus on kinnitanud, et see pole võimalik.

Loe edasi Armastuse elektriseeritud üksindusevalu →

Laua otsas lavastaja Juhan Ulfsak.  Laua taga näiteseltskond.    Foto: Krahli teater

Lugu ilmus ajalehes Postimees.

Sarah Kane,”Puhastatud” ja”4.48 psühhoos”

Von Krahli teater

Lavastaja: Juhan Ulfsak

Näitlejad: Taavi Eelmaa, Mari Abel, Liis Lindmaa, Kait Kall, Ott Kartau, Ivo Reinok, Jim Ashilevi, Ragne Veensalu

Kunstnik: Liisi Eelmaa

Videokunstnik: Emer Värk

Helikujundus: Hendrik Kaljujärv

Valguskujundus: Oliver Kulpsoo

Esietendus: 14. september 2013

Juhan Ulfsaki vastset lavastust võib vaadata kui tänase maailma haigusloo ühte tahku.

Selle loo vaatamiseks, mulle tundub, ei pea olema 1990. aastate popkultuuri asjatundja, ehkki samas teadmised mõistmisele kahjuks ei tule. Kui selliseid asju, mida meile näidatakse, üldse mõista saab. Lavastus on kui pikk luuletus, mis mõjuv vaid avatud meeltele, muidu paistab pealispind vaid ja see ei ole pehmelt öeldes kõige ilusam.

Minu jaoks ka ei peaks, kui vähegi võimalik, seda lavastust vaatama kui kahte ühevaatuselist näidendit, nagu autor Sarah Kane need kirjutanud on. Juhan Ulfsak on need näidendid tervikuks kokku lavastanud. Üks ei kõneleks teiseta. Vähemasti seda lugu, mida lavastaja meile rääkida ilmselt tahab.

Loe edasi Deemonid ja teemandid Krahlis →

Meistriklassi. Meister vasakul, habemega.

Augustis õpetas Viinistul meistriklassis Eesti näitlejaid Peterburi Suure draamateatri kunstiline juht Andrei Mogutši (1961).

Andrei Mogutši on maailmamainega, Venemaa üks parimaid lavastajaid. Aprilli alguses Suure teatri kunstilise juhi kohta vastu võttes katkestas ta kõik oma kolmeks aastaks ette kokkulepitud plaanid Venemaal ja Euroopas. Katkenud plaanide hulka kuulus ka koosöö ja lavastus meie teatris NO99. Meistri sõnul on ta tänulik NO teatri juhile Tiit Ojasoole, et ta nende kokkulepete katkestamist mõistis ja lisaks on lubanud tulevikus ka Suures teris lavastada-

Peterburi Suur draamateater kannab Georgi Tovstonogovi nime. Suurusest annab ehk märku see, et seal on palgal üle 70 näitleja. 6. septembril avati selle teatri 96. hooaeg. Teater on oma hiigelaegadel olnud Venemaa juhtiv teater.

Selle eelneva põgusa ülevaate panin kirja, et oleks mõistetav, kui haruldane oli, et meister siiski oma tihedas ajagraafikus leidis aja tulla R.A.A.A.M teatri juhi Märt Meose kutsel Viinistusse näitlejate meistriklassi juhtima.

Julgen öelda, et ka minul vedas, sest need pikad jutuajamised, mis me Viinistul mere ääres pidasime, ei oleks ilma meistriklassita kindlasti võimalikuks saanud. Kui hiljem Andrei Mogutšilt küsisin, kui mitu minutit ta leidnuks aega jutuajamiseks, kui oleksime kohtunud Peterburis, ütles ta, et ehk 16, ent seda siis tänu sellele, et oleme juba tuttavad.

Olgu siin ka see ära öeldud, et pikk intervjuu, kõnelused teatrist ja elust meister Andrei Mogutšiga, ilmub ajakirjas Teater. Muusika. Kino.

Meistriklass. Elina Reinold, Ivo Uukivi Ja Roland Laos.

Loe edasi Valu paneb kunstniku looma →

Sügisel saab kõik küpseks. Siin ma nüüd istun ja ei oska 2013. aasta Eesti teatrifestivalist midagi sellist kirjutada, mis kõike teiste poolt juba öeldut ei kordaks, või ei jääks pooleli.

Ma ei tea, kas see lugejale midagi juurde annab, aga vaatasin Tartus, kui selleks võimalus tekkis, selle festivali kuraatorit Iir Hermeliini. Ta meeldis mulle. Meeldis „Tühermaa“ etendusel Raadi kandi tühermaal asuva mahajäetud kõrge angaari tribüünil. Meeldis Tartu Uue teatri proovisaalis, kui kuulas välismaa kriitikuid teatrist rääkimas. Meeldis, kuidas kõndis läbi öise Rüütli tänava, mis algusest lõpuni oli täidetud noortega, kellest mu jaoks seekord õhkus mingit ähvardust. Meeldis, kuidas ta festivalikorraldajatest puupüsti täidetud kohvikus istus lastenurka, imepisikesele toolile.

Iir Hermeliin.

Loe edasi Teater on linnas ehk: sügis käes →