Teatriküljed on ilmunud seitse aastat

alt

“Soolo” ja soolo. Foto: Viio Aitsam

 

Seekordse lisalehe number on 84. Arvu tähendus kasvab, kui teate, et see tähistab kaheksakümmend nelja kuud. Kui uskuda, et Eesti teatrites on aastas 160 esietendust, on Külgedes seitsme aasta kestel räägitu vaid kübe. Ma tunnistan, et ei ole suutnud sedagi kübet, mis tean, selle aja jooksul välja öelda ja tüdida. Elu on igal hommikul uus ja teater on igal vaatamisel uus. Tuleb vaid vaadata. Vilksamisi ja pikalt ja kohkunult ja igavlevalt ja… mitut moodi.

Seekord vaatab Raplamaal ilmuv teatrileht põgusalt tagasi, tuues ära vaid osa neist nimedest, kellega aastate jooksul on pikemalt juttu ajanud elust ja teatrist. Priit Võigemasti „ootamatult“ mängida tulnud „Hamletist“ kirjutab Vanalinna hariduskolleegiumi abiturient Priit Põldma. Selle üle on hea meel, sest tema ei saa kirjutada Eestis läbi aegade lavastatud Hamletitest, temale oli Priidu mängitu esimene. Teatrikülgede lühike intervjuu ongi Priit Võigemastiga, kas see jutt on juhus või…

Pikas intervjuus mõtiskleb lavastaja ja kirjanik Urmas Lennuk üpris valusalt Eesti kultuuri ja keele ja teatri ja kodu üle. Ütleb muu hulgas nii: „Pragmaatikuna võin öelda, et see kõik on juba toimiv protsess, aga inimesena siiski usun, et üks väike kolkarahvas, kes raputab endale tuhka pähe (nagu me teatri Urmas Vadi lavastuses väga sümboolselt näidatakse), elab igavesti. Ma võin teada ühte, aga uskuda teist. See on minu vabadus ja enesepettus.“

Tänane infotehnoloogia võimaldab Rapla ühetoalises korteris istudes kõnelda Kathmandu hotellis elavate kaasteelistega. Ervin Õunapuu ja Hendrik Toompere käisid Nepaalis suurel teatrifestivalil. Üks autori, teine näitlejana ja Teatriküljed toob ära nende esimesed muljed.

Nagu ikka, peab heas lehes olema surmakuulutus: leiate järelehüüde kurbusele, kelle nimi oli „Misery“.

Ja siinkohal tahan tänada kõiki, kes Teatrikülgi loevad.

 

Külgede kirjutaja Margus Mikomägi

Mõeldes edasi: Maailmalõpp saabub siis, kui sureb viimane vihmauss

alt

See on minu vihmaus. Me maa sees Raelas on ta kodu. Sellel Viio tehtud pildil ta situb. Foto: Viio Aitsam

http://www.loodusajakiri.ee/eesti_loodus/EL/vanaweb/0008/vihmauss.html  lugege allolev lugu läbi ja saage siis targemaks Raine Kerge kirjutatud loomalugu lugedes.

Numbrikombinatsiooon 21.12. 2012 olevat kuupäev, kui planeedid ringi rivistuvad ja maakera magnetväli kaob. Seetõttu kaob elekter ja elektroonika läheb sassi ja ookeanid hakkavad keema. Muud koledused ka kõik veel tulevad me kallale siis ühekorraga.

Selles ajakirjanduslikult pealiskaudses jutus on mu jaoks üks ja peamine ebakõla, miks igasuguseid maailmalõpujutte tõesti üpris tõsiselt peaks võtma, ja mis ei rõõmusta. Nimelt muretsetakse inimeste pärast enamasti. Et inimesed, see meie tsivilisatsioon sureb. Jah, muidugi, kuidas sa ikka vaaladele ütled või elevantidele, et homme sind enam ei ole, elukas.

Loe edasi Mõeldes edasi: Maailmalõpp saabub siis, kui sureb viimane vihmauss

Palju õnne argipäevaks, Tõnu Kark

alt

Palju õnne sünnipäevaks 4.detsembril Tõnu Kark. Pildil on Tõnu puhas eestlane, näidendis “Eesti matus” . Tõnu on selles etenduses lavale astunud kohe varsti 200 korda. 187.etendusel tegi ta oma osa nii ilmse mõnuga, et see energia jõudis rõdu viimastesse ridadesse.

Foto: Teet Malsroos

See intervjuu ilmus väikeste kärbetega esmalt ajalehes Maaleht.

 

Näitleja Tõnu Kark (65) on teatris mänginud sadakond rolli, kinos üle kuuekümne. Enamus neist on suured rollid, mitte sutsakad. Pärast 2008. aastal esilinastunud filmi “Detsembrikuumus”, kus Kark mängib suureks kindral Ernst Põdderi ja teeb rollist ühe peaosa, on ta enda sõnul öelnud ära seitsmest-kaheksast filmirollist. “Ma pole ära öelnud sõna otseses mõttes, aga olen öelnud, et ma ei oska selle rolliga midagi teha. Olen küsinud, et kui lubad selle rolli väänata natuke teistsuguseks, et saan talle mingisuguse juurika all, et ta kasvama ja elama hakkaks, siis teen. Seda võimalust ei ole aga antud. Ainult raha pärast ka ei ole tahtnud teha. Las teised poisid ka mängivad.”

Kui talle pakun, et räägime oma juttu ja siis ma kirjutan selle üles, saadan talle näha ja ta saab selle, mis ei meeldi, maha tõmmata, ütleb ta, et ei tõmba tema seal midagi maha. “Naine tõmbab, kui tahab. Me rääkisime sellest, et jälle hakatakse küsima, kuidas sa filmi sattusid jne. Kõik on seda kuulnud juba. Mootorratta jutt ja muu.” Ütlen Tõnule, et naised ongi targad ja küsin:

 

Millal sina sellest aru said?

Naisega koos elamine ja hästi läbisaamine on suur kunst. Kes seda kunsti ei valda, see kaua vastu ei pea.

 

Anekdoot on selline: mees ja naine, neil on kuldpulm ja siis küsitakse, et kuidas te…

… tean seda lugu, see on vana lugu tegelikult. Mitte kuldpulm, aga juba briljantpulm. 75 aastat koos elatud ja ise olid nad juba mingi 95. Siis reporter küsitles. Kuidas elu läheb? Mida? Ah? Kuidas elu läheb? Mis sa räägid, pojake? Ma küsin, kuidas elu on läinud? Hästi läheb! Kas on seesama lugu…?

 

Räägi.

Riielnud ka kunagi olete? Ah? Mis asja? Pahandusi on olnud? Ei ole olnud pahandusi. Ärge nüüd, nii pikk elu seljataga. Jaa, üks alguses oli ikka küll. Me siis sõitsime kirikusse laulatusele ja hobune komistas kivi taha ja siis vanamees ütles„üks“!

Käisime laulatusel ära ja tagasiteel hobune komistas uuesti sama kivi taha. Vanamees ütles „kaks“. Võttis jahipüssi ja lasi hobuse maha.

Mina hakkasin karjuma, et mis sa tegid, rumal inimene, kus su aru on!!! See me ainuke hobune. Vanamees ütles seepeale „üks“ ja võttis püssi kätte. Pärast seda meil enam pahandust ei ole olnud. (Naerame mõnuga.)

Loe edasi Palju õnne argipäevaks, Tõnu Kark

Mõeldes edasi: Harta 12 on järjekordne üritus

alt

Olla, või mitte olla? Linnateatri lavastaja ja näitleja Priit Võigemast otsustas viis tundi enne õhtust etendust, et ta lavastatud „Hamlet“ ei jää näitleja haigestumise tõttu ära, ning mängis ise. Kõik ei otsustanud, Priit tegi selle suure teo. Hästi tegi, ei mingit hinnaalandust. Ja mina olen selle üle rõõmus ja uhke. Foto Linnateater

 

Ma palun vabandust. Aga olen ammu kindel, et allkirjadega kellegi teise teksti all meeleavaldamise aeg on möödas. Ma soovitan kõigil kirjutada alla vaid oma tekstidele. Meiega on piisavalt kaua manipuleeritud.

Nüüd tuleks olla avatud meelega. Avatud meel ütleb, et untsus on palju enam kui vabamüürlaste välja mõeldud demokraatia.

Tähelepanu on asjade untsus olemisele juhitud üha ja aastaid, muutunud ei ole sellest mitte midagi. Nüüd on võimalik vaid nõuda. Kui üldse.

Ütlesin Kaja Kallasele, et tal on ilusad silmad tõesti. Kajal oli komplimendi üle hea meel. Naerma ajas see teda muidugi ka. Äitäh, Jürgen Ligi…

Üks paljudest põhjustest, miks ma Hartale alla ei kirjuta, on see, et taas on tegu konstanteeringuga.

Nõnda siis, kas ühiskondlik kokkulepe ja demokraatia peatab:

– massilise väljarände;

– maaelu järkjärgulise hääbumise;

– süveneva vaesuse;

– elektri hinna tõusu;

– toidu hinna tõusu;

– valimisseaduse muutuse;

– rahakeskse elukorralduse?

 

Marika Vaarik peab mängimist elult kingiks saadud privileegiks

alt

 

Marika Vaarik mängib NO 99 „Pedagoogilises poeemis“ nii Konstantin Stanislavskit kui Anton Makarenkot. Marika Vaarik on näitleja, kelle taolist maailmas teist ei ole täna.

Selles eelnimetatud lavastuses, mul on tunne, ei ole Marikal mitte ühtegi suurmeeste tsitaati ette kanda. Ühtegi teksti. Ometi on need mehed platsil. Mänguplatsil. Jäähokistaadionil, kus mängitakse korvpalli ja elu. Või hoopis mänguplatsil, kus elatakse elu. Marika partnerid on lavakooli kolmanda kursuse tudengid. Tiit Ojasoo kursus. Ja selle etenduse kulgedes oli nii ka, et mu vaatamise kontsentratsioon kadus. Tee, mis tahad, ei jaksa jälgida. Proovisin enda jaoks siis neid tähelepanu hajumise kohtasid fikseerida ja märkasin, et see oli seotud Marika laval olemisega. Kui ta lavaporte äärde tekkis noorte mängu vaatama, siis ta kohaolu oli saali mu jaoks nii tugevalt tunda, et sundis pilku tõstma ja aru saama, kust see energia tuleb. Ma olen küll kuulnud neid näitlejalugusid, kus publik saalis tunneb, et näitleja mängib vaid talle. Kuulnud ja sesse mitte väga tõsiselt suhtunud. Nüüd äkki juhtus minuga just seesama, tundsin, et pedagoogilise poeemi vedaja Marika ei lase mul mänguväljal sündivasse ükskõikselt ja üleolevalt suhtuda. Sellised asjad juhtuvad harva.

Hiljem, kui ma Marikat alljärgnevaks jutuajamiseks taga otsisin ja ta telefoni ei võtnud, sain teada, et lisaks kõigele muule on näitlejal just olnud viiekümnes sünnipäev.

Kohtudes ja silmast silma tutvudes tunnistan Marikale üles, et tema eriline olemine ajab mind pabinasse. „Mina pabistan niisamuti, sest mina ei oska rääkida,“ vastab ta seepeale. Siis me natuke naerame endi üle. Ja siis asub ta mulle appi, räägib sellest, kuidas talle on sümpaatne Helle Meri. Küsib, kuidas me kohtusime ja Teatrikülgede intervjuud tegime. Ja ma räägin sellest kohtumisest ja teistest kohtumistest. Me räägime nagu vanad head tuttavad.

 

Vaatasin NO mängukava ja sul on hetkel ikka hästi palju mängida. Etendus etenduse järel, lisaks „Pedagoogilisele poeemile“, mis pole kerge etendus üldse, veel „Suur õgimine“ ja “Misery”. Pabistad ka enne igat etendust?

Muidugi. Alati on närv sees, aga närvil ja närvil on vahe. Ilma närvita on ju kõige viletsam etendusele minna. Ma alati tajun seda ja nii kui närvi ei ole, siis ma selle tekitan. Ilma närvita lavale minek on mõttetu aja raiskamine.

Kui sul ikka ei ole tänaõhtust minekut, et nüüd lähme, kui see on ükskõik millistel põhjustel olematu või on kanaliseeritud kuhugi mujale, teise kohta, siis see on surnud aeg. Kui see on nii partneril, siis vahel ma ju näen, kuidas etenduse käigus hakatakse seda üles pumpama, aga etendus juba sõidab… ja mida sa siis seal etenduse lõpus kummardad.

 

Publik ei pruugi seda tajuda ehk?

See mind ei huvita, ma tean ise, mis ma tegin ja tegemata jätsin. Ja see on paha. Ma ei käi ju publikule spektaaklit tegemas, käin ja teen ikka ka iseenda jaoks.

 

Kas see su viiekümneseks saamine mingi klõksu ka tegi, et nüüd olen näitleja, nüüd olen täiskasvanu, nüüd olen vana…?

Ei juhtunud mitte midagi. Teised lihtsalt pöörasid sellele tähelepanu.

 

Vaata, mu jaoks oli see, et lavastaja Tiit Ojasoo just sinu oma kursuse esimesse lavastusse mängima kutsus, ootamatu ja ilmselt ainuvõimalik just sellepärast. Rääkisite te sest, et sa tasakaalustad noorte maailmamõistmist?

Ei, sest tasakaalust me küll ei rääkinud mitte. Aga seal pidi olema keegi, kes on ealiselt vanem. Mu meelest kes tahes me teatrist.

Me olime kolm nädalat metsas…

 

…sina ka? Sulle mööndusi ei tehtud?

Ei tehtud. See mööndus tehti, et ma ei olnud nendega kogu aeg koos telgis, mul oli oma ruum ja voodi. Aga kõige suurem pedagoogiline töö oligi seal metsas ja mere ääres. Tudengitele oli see nende esimene koos töö. Ma ei ole ammu enam objektiivne, olen subjektiivne, olen nendega harjunud, näen, kuidas nad arenevad, aga see, kuidas me selle lõpuks vormistasime… see metsa ilu, see õhk, see mõtlemine… miks see kanaliseerus niisuguseks, nagu see nüüd laval näha. Seda teatri proovisaalis valmis ei tee. Publikul võib tekkida palju agasid, aga las nad jäävad.

Loe edasi Marika Vaarik peab mängimist elult kingiks saadud privileegiks

Teater on minu meelest pelgupaik

 

Vallo Kirs, Viljandi kultuuriakadeemia 4. kursus, lavastaja

alt

Noor lavastaja Vallo Kirs oma kasvutingimuste otsingul. Foto: Erakogu.

 

Mis teater on, miks teater on? Täna.

Ma kõlan nüüd tõenäoliselt kuidagi… Aga mis sest ikka…

 

Uni.

Mul on üks (hirmu-)unenägu. Ma seisan mingi abstraktse rahvamassi ees ja pean neile põhjendama, milleks on teater meile üldse vajalik. Kas me ei saaks ilma hakkama? Ma otsin sõnu ja sean neid kogeledes ritta… Aga sõnu on nii palju ja ma otsin neid, mis konkreetselt seda inimmassi kõnetaks. Ma tunnen, kuidas sajandite vanune kultuurikiht minu peale vaatab ja ootab…

 

Ärkan. See oli vaid unenägu. See oli unenägu, millele on ainest andnud Kalju Komissarovi erialatunnid ja tema juhtmõte: „Leidke endas see miski, mille poolt ja mille vastu te olete. Vastasel juhul ei ole teatritegemisel mõtet.“

 

Nüüd aga paar päeva tagasi helistas mulle Margus Mikomägi ja palus, et ma sõnastaksin oma mõtted teemal – „Mis teater on, miks teater on?“ Ei, ma näen ju ainult und.

Loe edasi Teater on minu meelest pelgupaik

Loe, see loeb