Ooperiaaria: Kaks meest katusel

 


Uku Uusberg ja Jarek Kasar 30.aprilli, tund enne Põhuteatri avamist. Meeste päev oli möödunud ooperi „Katuselt“ liberetole mõeldes. See, et esietendus on 13.septembril oli neil siis juba teada. Foto: Viio Aitsam

Helilooja Jarek Kasar ja lavastaja Uku Uusberg endast, kompromissitust kirest ja ooperist „Katuselt“.

 

Mõeldes teie peale ja ooperi nimele „Katuselt“, tuleb kohe pähe… Kas aimate, mis?

Uku: Ümar kangelane Karlsson katuselt, ma usun.

Jarek: Ei oska aimata, äkki see tohutu aas meie pealael.

 

Kuidas te kokku saite siin ilmas?

Jarek: Kohtusime Ukuga esmakordselt Põlva harrastusteatrite festivalil aastal 2000. Vist. Jagati auhindu. Meie istusime trepil ja üritasime seda sündmust lollide naljadega saboteerida. Mäletan, et Uku oli paks ja lärmakas nagu mina ja ju me selle tõttu vennastusimegi.

Uku: Me saime kokku juba enam kui kümme aastat tagasi, teismeliste poistena. Millal täpselt oli esimene kohtumine, see on meil selgitamisel, laual on kolm varianti.

 

Kas kohe tekkis soov teha koos midagi loomingulist?

Uku: Me ei olnud sellest kunagi rääkinud, sest alati, kui kohtusime, oli ilmselt millestki muust rääkida. Millestki, mis hetke sisse sattus kohviku värvilahendustest või öise Tallinna olemusest või teineteise kaalust. Oleme mõlemad sellised „hetkes“ elavad kujud ja meie kohtumishetkede peamine teema ja rõõmuallikas ongi alati olnud asjaolu, et näed, me kohtusime. Aga kõik need kohtumishetked on küll olnud kuidagi suured, mis andis ilmselt aimdust, et varem või hiljem me midagi koos looma peame.

Jarek: Tegelikult küll. Eks lollimängimine ongi üks loominguline tegevus.

Loe edasi Ooperiaaria: Kaks meest katusel

“Gilgameš” – unenägu Kultuurikatlas

“Gilgameš” – unenägu Kultuurikatlas

Peeter Jalaka lavastus “Gilgameš ehk igaviku nupp” on kui suur sümfoonia, mis ei saaks sündida pühendunud inimesteta.

 

Von Krahli teatritegemine põhineb bändiloogikal, on öelnud lavastaja Peeter Jalakas ja seletanud seda nii: “Tuleb luua sellised tingimused, et bassimees tunneks: ta pole mingi teisejärguline, vaid on kõige olulisem bändi liige. Et lauljal oleks omad soolod ja trummar saaks ka virutada mõne korra nii, et oleks rahul…”

Inimesed, kes “Gilgameši” teatrisümfooniat loovad, peavad igal juhul olema mõttekaaslased ja ühisel vaimsel lainel – muidu nende mäng nii hästi kokku ei kõlaks.

Loe edasi “Gilgameš” – unenägu Kultuurikatlas

Teatrimürk on veres

 

 

 

 

Noore näitleja Hendrik Toompere esimene lavastus Draamateatris kannab endas suurt teemat – millal inimene, näitleja on aus .

Saku mõisas esietendunud „Marquis d´Artiste“ ei ole vaid suvelavastus. Tema koht on akadeemilises teatrisaalis ja ilmselt noor lavastaja selle just sinna mõtleski, kui alustas. Lavastus, mille originaalpealkiri on „Teatrimürk“, oli esietenduseks kuidagi liiga valmis.

Pärsia poeet Abu Abdollah Jafar ibn Mohammad Rudaki kirjutas 10. sajandil: /Võib kesta kaua elu ajalik/ kuid ikka jõuab kätte kaduvik/ —/ kas valitsed sa kuningana maid / või oled nelja tuule elanik – / —/ Kõik võrdseks teeb kord sinu surma päev,/ nii üks kui teine on siis möödanik./—. („Luulepudemed“, tõlkinud Haljand Udam, kirjastus Eesti raamat 1970 MM). Sestsamast ja maskidest, miliseid me elades endale näo ette riputame, et „elada“, näidend on.

Loe edasi Teatrimürk on veres

Wikmanni poisid ja Tõstamaa tüdrukud

 

Etendus Tõstamaa mõisas on lõppenud.                 Foto:  Viio Aitsam

Gerda Kordemetsa Tõstamaa mõisa kirjutatud ja lavastatud „Pruutide kool“ avab tundliku vaataja meeled edasi- ja tagasimõtlemisele.

Pruutide kool“ on hästi kirjutatud lugu ja nii hästi tehtud lavastus, et ajab nutma. Ja kui seda nuttu maha surud kuidas nutad teiste nähes, kui oled mees ja juba vana, siis pisarad jooksevad tahtest sõltumatult.

Mul tekkis lavastust vaadates küsimus, kuidas küll me riigi algusaastatel võimul olnutel nii palju tarkust jagus, et kõikjal oma riigile tarku kodanikke hakati koolitama!? Õpetajate seminarid jne.

Loe edasi Wikmanni poisid ja Tõstamaa tüdrukud

Dmitri Mohhov, ptitsa iz našei stai*

 


* Dmitri Mohhov meie parve lind. Haapsalus.

Me püüame Valgevene teatrikunstniku Dmitri Mohhoviga (68) teineteisele kirjeldada aega, milles elame. Dialoogid on pikkade pauside, katkestustega, need jätkuvad me peas, kuni taas kohtume.

Meie vestlus algas 2007. aastal Valgevene jõuluaegses Minskis. Mina tulin vaba Eesti provintsilinnast, kus elab, noh, paljupakutult 6000 inimest. Tema elas ja elab meie jaoks diktatuuririigi hullult suures ja heas korras pealinnas. Me juba siis leidsime ühise keele, mis siis, et tema mõtleb vene ja mina eesti keeles.

Ma mõtlesin siis, et Dmitri on mu vanem vend, kelle leidsin. Tema ütles alles nüüd Eestis olles poeetilisemalt, et tundis seal 2007, kui kohtusime, kuidas mina olevat nende parve lind. Alles mõni päev tagasi lõpetas ta selle kujundliku pildi sõnadega: „Meie parve linde jääb üha vähemaks.“

Loe edasi Dmitri Mohhov, ptitsa iz našei stai*

Marat Gatsalov: „Teatr, eto ne mesto dlja kompromissov“*

 




Vene lavastaja Marat Gatsalov(33) räägib endast ja teatrist.

Marat Gatsalov lavastas kuu ajaga Viinistu vanasse katlamajja Anna Jablonskaja näidendi „Tühermaa“. Anna Jablonskaja (30) hukkus aasta algul Moskvas Domodedovo pommiplahvatuses. Ta jõudis elus kirjutada paarkümmend näidendit. Oli Moskvasse lennanud selleks, et võtta vastu järjekordne preemia oma kirjutatu eest.

Lavastus „Tühermaa“ esietendus 22. juuli, samal päeval märatses hull mõrtsukas Norras. Viinistu ilm oli suviselt kaunis ja mere ääres valitses hea vaikus.

Marat ütleb, et kui lavastaja teab, mida ta tahab, on kuu aega proove just paras näidendi lavaküpseks saamiseks. „Ma tean seda näidendit ammu. Aasta tagasi lavastasin Kuldse maski festivali raames selle näidendi lugemise.“

Selles minilavastuses, nagu Marat ütleb, mängis Tsentuuriot lavastaja Ruslan Malikov, kes selle näidendi ka hiljem Siberis Prokopjevski teatris publiku ette tõi.

Marat Gatsalov juhib Prokopjevski draamateatrit. „See on suur teater. Ma, jah, elan Moskvas. Lendan Prokopjevskisse vähemalt kaks korda kuus. Minu kohustus on kokku panna sealse teatri repertuaar näiteks.“

Moskvas elab Marat koos oma naise ja tütrega viimased 16 aastat. Sündinud on mees Leningradi lähistel, kasvanud Kaug -Põhjas Komimaal, Uhtas, enne Moskvasse jõudmist elas ja õppis Põhja-Osseetia pealinnas Vladikavkazis.

Marat on õppinud kolm aastat ühes Moskva kultuuriinstituudis, mille ta pooleli jättis. Ta on õppinud ka kinoinstituudis näitlejaks. Viis aastat tegi vahepeal rokkbändi, kirjutas muusikat ja laulis. Seejärel astus GITIsesse lavastamist õppima ja töötas Moskva Majakovski teatris näitlejana. Lavastajadiplomi sai 2008. aastal.

Loe edasi Marat Gatsalov: „Teatr, eto ne mesto dlja kompromissov“*

Loe, see loeb