Tere, Andres Lepik

Saadan sulle oma aastalõpu küsimused 2014. aasta Teatrikülgede esimese numbri tarvis. Ühtlasi annan märku ka sellest, et taas on käes see aeg, kus järgmise numbri ilmumine ei ole sugugi kindel. Lihtsalt niisama, aga natuke kiideldes ka ütlen, et see number, kuhu tahan panna Eesti lavastajate uue aasta soovid ja mõtted, kannab numbrit 97. Alustan seega kaheksandat aastaringi. Jah, näed nüüd, arvutamine ei ole just mu tugevam külg, nagu kiitlemine ehk, alustan üheksandad aastat tegelikult.

Arvan, et sina oled üks vähestest, kes neid algusnumbreid ja kirjutamist võiks mäletada. Siis aastatega tuli veebivariant ja see, et KULKA toel trükiti lisatiraaž, mis me teatritesse tasuta jaotamiseks läks.

Vaat see KULKA tugi nüüd kadus. Põhjuseks kirjutati lehetoimetusele, et… ah, ma ei hakka seda sulle kaela valama. Sõnaga: seis on hõre, aga pole lootusetu. Vaatame, kuidas asjad lähevad. Minu soov oleks neid autorikülgi edasi kirjutada ja ka pisut laieneda, mahuliselt ja sisuliselt. Aga ma olen ikka olnud pisut sinisilmne. Soovin sulle head vana aasta lõppu ja ootan vastuseid uuel aastal.

 

Ette tänulik Margus

 

 

Loe edasi Kaks kirja argiste sugemetega, teatraalset siiski →

ˇ

 

Teatrikülgede aasta alguse küsimustele vastavad Eesti teatrite lavastajad.

 

1. Milline on te uusaastasoov Eesti teatrile? Miks just see?

2. Milline on lavastaja-, teatrimõte, mida võiks mõelda aasta alguses ja miks mitte kogu alanud aasta?

3. Milline on te järgmine lavastus? Miks just see?

 

Andres Noormets

1. Tihti räägitakse, et asjad või inimesed on sellepärast erilised, et nad on nii vanad või noored. Võib ju nii olla küll. Aga teatrist rääkides tundub ajamõõtme tähtsustamine kuidagi kummaline ja ebaoluline, sest sellesse kunstialasse on absoluutne ajalikkus sisse kirjutatud – tema tegelikku olemust saab kogeda ainult sündimise hetkel ja muul moel ei kunagi. Sellepärast soovin teatrile igavikpikka elus olemise hetke.

2. Ma tahan, et teatri keskmes on inimene. Mitte numbrid ja numbritevahelised suhted. Oluliste väärtuste numbriline kirjeldamine/numbriteks konverteerimine muudab kõik numbriteks ning paradoksaalsel moel tõeline väärtus kaob. Vabadus on väga oluline. Vabadus mitte takerduda vormidesse ja struktuuridesse. Vabadus, mis on tegutsemine. Vabadus egotsentrismist vabaneda ja realiseerida ümbritsevaid potentsiaale.

Mulle meeldib, kui inimesed on õnnelikud. Ma ei tea, kuidas teatrit peab tegema.

3. Järgmine töö/pooleliolev töö on Vampilovi “Hüvastijätt juunis”. See on lavakunstikooli lõpukursuse diplomitöö ja esietendused on Endla teatris jaanuarikuu keskel. Tekst on kirjutatud 1965 ja tegevus toimub ühes nõukogude ülikoolis keset õndsat nõukogude aega, aga lugu ise võiks sündida täna või homme: lapsepõlv/kool/ülikool saab läbi ja tuleb elama hakata/otsustama hakata/ise olema hakata. Suht sarnane olukord noorte näitlejate reaaleluga selle lavastuse tegemise/mängimise perioodil – võib olla, et sellepärast teemegi.

Jaanus Rohumaa

1. Et teatrirahvas hoiaks samamoodi kokku nagu siiani!

2. Teater ei peaks püüdma olla päevakajaline. Artaud´ kurjustas kunagi, et teater on muutumas labaseks kirjanduse ümberjutustamiseks. Nüüd on oht muutuda ajakirjanduse ümberjutustajaks. Jätkem endale privileeg ammutada etenduste ainet sügavatest kaevandustest!

3. Praegu ei tea veel.

Priit Pedajas

1. Teatrile häid ja meid erutavaid mõtteid. Küll siis on ka publikut!

2. Lavastajana õiget kõhutunnet! Mille muu järgi ma oskaks hinnata tänast aega. Teatri kunstilise juhina suuremat julgust noortele!

3. Teeme praegu Jane Bowles’i “Aiamaja”. Mõtlen ka üle pika aja jälle uue Kõivu peale.

Loe edasi Head uut teatriaastat 2014 →