“Alustame algusest”. Ja veel kord…

alt

Linnateatri fotograaf Siim Vahuri pilt on tehtud siis kui lavastust “Alustame algusest” mängiti veel suures saalis. Aga nagu ikka toob pilt lähemale näitlejameistelikkuse. Selle fotol on keerulised fragmentaarsed elud ja kummalised suhted selle grupis alles tekkimas.  Suures plaanis Schultz – Margus Prangel ja Theresa -Elina Reinold keskel Lauren – Maarja Mitt. Mängu mängus vaatavad Marty – Külli Reinumägi ja James – Egon Nuter.

 

Vaba Lava avaetenduse elukäik näitab, kui palju tegelikult sõltub hea teater loovprodutsendist.

Seekord on võimalik alustada algusest. Kui see lugu ilmub, on Vaba Lava teatrimaja avamisest Kalamaja serval Telliskivi loomelinnakus möödas kaks kuud ja üks päev. Aja mõõt on siin tähtis nagu seegi, et jutt tuleb selle teatrimaja avaõhtul esietendunud lavastuse “Alustame algusest” saatusest.

Mis saab edasi, ma ei tea. Mis “sai tagasi”, oskan vaadata.

 

Loe edasi “Alustame algusest”. Ja veel kord…

Teatri kullatera Ants Lauter 120

alt

Esmaspäeval olime Sipa Külamajas. Tähistasime Ants Lauteri 120 sünnipäeva. Sättisin jutu  teemaks:

Miks Ants Lauter oli suurmees ja kas temataolisisi sünnib ka täna?

alt

Ants Lauter on Velisel sündinud ja koolis käinud. Metsamees Jürgen Kusmin (pildil) ja Velise külamehed hoiavad Antsu mälestust elusane.

alt

Raivo Trass ja Katariina Unt on Eesti teatri ühe kõige auväärsema, Lauteri preemia laureaadid. Kui ütlesin, et kõige igavam on näitleja enamasti istudes, näitas Katariina ette kuidas saab istuda nii, et kohe on huvitav vaadata ja oodata.

Loe edasi Teatri kullatera Ants Lauter 120

Kosmos – ehk Millest me räägime Barbarellaga, kui räägime armastusest

alt

Mu esmamulje on, et Peeter Jalakas ja ta kaaslased on valmis saanud 21. sajandi Kollase allveelaeva. Mis siis, et nemad seiklevad armastuse nimel ja otsinguil kosmoses.

Äkki peaks selguse mõttes ütlema, et ma täiesti tõsiselt võrdlen Eesti teatris sündinut Beatles´ite “Yellow submarine” filmiga. Psühhedeelia on märksõna. Palju värve ja värvilist. On irooniat ja eneseirooniat ja ometi jääb kõlama see, mida nüüd öeldakse Von Krahli teatri uueks kreedoks:

Me teame, et kõik lood, mis iial maailmas on kõneldud, räägivad üksindusest, armastusest ja surmast.

Ent kõik need lood saavad ühel päeval otsa. Sest neil on lõpp. Meie lugu ei lõpe iial.

Sest meie olemegi need, milleks te ise meid olete pühitsenud – armastuse sõdurid. Just seepärast hõõgubki me vapil kiri – armastuse nimel! Ja see ei lõpe iial.“

 

alt

Woodstock.

Loe edasi Kosmos – ehk Millest me räägime Barbarellaga, kui räägime armastusest

Tema majesteet Ülle Ulla

alt

Ülle Ulla koos emaga.

 

Ülle Ulla sündis 1934. aastal

Me kohtume silmast silma esimest korda. Kui me telefonis seda nägemist kokku lepime, soovitab Ülle Ulla mul karikakra nööpauku kinnitada, et ta mu ära tunneks teiste seas. Ma ütlen nagu tubli koolipoiss, et muidugi ja siis kohe mure tekib, kas karikakraid nii sügisel enam õitseb. Ülle Ulla ütleb seepeale, et tegi nalja.

Ma ei leia seda karikakart sügiseselt põlluservalt seekord tõesti. Aga pärast meie kohtumist mõtlen kuidagi sagedamini “armastab – ei armasta” karikakramängule elus. Ülle Ulla küsib ühes kontekstis me jutu sees, kas tean sellist sõna nagu “saatus”.

 

Loe edasi Tema majesteet Ülle Ulla

Hirmud, hirmud, teatri hirmud

 

alt

Olen unistanud teha teatriintervjuusid ja ka lavastustest kirjutada koos andeka kunstnikuga. Agentuur tegi selle ära, kutsusdes konverentsi protokollima kunstniku Joonmeediast.

 

Raha võim teeb ebakindlaks. Mida teha?

Teatreidki sünnib meil aina juurde, riigi rahakott ei pea tempole vastu.

Linnateatri näitleja Priit Võigemast ütles Eesti Teatriagentuuri 20. sünnipäeva konverentsil, et tema tutvusringkonnas pole enam inimesi, kellel ei oleks oma osaühingut. Ta pidas silmas ilmselt oma teatrituttavaid. Neid, kes oma põhitöökohalt sellist palka saavad, et äraelamiseks kümmet (küll oma elukutsest lähtuvat) asja peavad tegema.

Loe edasi Hirmud, hirmud, teatri hirmud

Loe, see loeb