See lugu ilmus eile Postimehes, aga palju lühemana.
Mina olen sellel pildi servas kuklaga, Marat Gatsalov seletab, Oleg Loevski kuulab.
Pildistas Viio Aitsam.
Teatrit peensusteni tundev Vene teatritark Oleg Loevski räägib elusat elust, kunstist ja uuest dramaturgiast. Räägib muutumisest ja tähendustest. Räägib dvišuhhast.
Oleg Loevski, maailm on muutunud pragmaatiliseks. Kas Venemaal on noori hipisid täna veel?
On hipid, ei kao nad kuhugi. Hipid ongi vastus pragmaatikutele. Inimesed võtavad pragmatismi kergemini omaks kui vabadust, idealismi. Pragmatism, logistika, karjäär ja mugavus – kõik tahaksid elada nagu klantsajakirjas. Ikka tahaks olla igavesti noor, purjetada oma jahiga, juhtida oma luksusautot ja elada igavesti noore naisega. Mis selles halba on? Mitte midagi. Vaid see, et nii ei lähe enamasti! Ma olen realist.
Nooruses on vaja olla hipi, unistada vabadusest, aru saada, mis see on. Teater on vastus ja vastasseis pragmaatikale. Venemaal suletakse teatrikoole. Öeldakse, et need pole efektiivsed. Pragmaatikud klaarivad vahekordi loomevabadusega ja tahavad seda kontrollida. Kontrollida loomingut on naeruväärne.
Riigi ülesanne on aidata inimesel ennast teostada, mis tahes seaduslikul eluala. Kui on inimesi, kes tahavad teha teatrit ja seda õppida, peab riik neid toetama. Pragmaatikud kahjuks ütlevad, et milleks meile näitlejad ja lavastajad, meil on vaja lukkseppi ja insenere, kaevureid on vaja. See ei ole õige. Ka siis, kui vaatajad nõuavad selliseid muinasjutte, millega ollakse harjunud, on teatri kohus rääkida sellest elust, mis on aknast välja vaadates. Elust nende probleemidega, mis on maailmas, mida tunnevad inimesed. Et inimene saaks leida iseend ja väärikamalt seda elu elada.
Kas te seekordne Eestisse lendamine on seotud sellega, et hoiate endiselt me vastse Vene teatri kunstilise juhi Marat Gatsalovi tegemistel silma peal?
Tegelikult jah, me tõesti Maratiga sõbrustame, oleme koos tööd teinud. Ma sõitsin tema juurde ka väikesesse linna Prokopjevsk, kui ta oli sealse teatri kunstiline juht ja lavastaja. Ma rõõmustan ta edu üle. Teisest küljest ‒ on ju selline poliitiline seadus, et see, kes sind aitas, on parem silma alt ära koristada. Ja Marat peab nüüd mind ka oma pildist välja lõikama, et mitte tunda kohustust olla tänulik.
Mis see on, mis Marati teeb lavastajaks, kes teistest eristub?
Temas on liidri omadused, pealavastaja omadused. Ta julgeb võtta vastutuse. Ta võib teha teo ja ka vastutada. Ta lavastused mulle meeldivad. Aga teatriga, etendusega on nii, et ta on täna hea ja homme võib olla halb. Lavastamine on pikamaajooks. Meil ikka armastatakse öelda pärast seda, kui lavastajal mõni lavastus ebaõnnestub, et ta on vaja vallandada. See ei peaks nii olema. On vaja mõista, et teater on tee, mida mööda on vaja minna, minna, minna…
Marat on ehitaja tüüpi inimene. Ta on veel noor, natuke rahmeldav oma ehitamises, aga ta on karakteriga ja just vastutusjulgus on see, mis teda teistest eristab.
Ta on hea inimene, see on ka tähtis. Ta ei lase inimestel ennast käest lasta ja aitab siis, kui keegi väga hätta jääb. Tähtis on, et ta oma energia keskendab tähtsamale, öeldes, et ma ei ole teile ülemus, vaid sõber, aga olen ülemus ka.
Loe edasi Kaasaegne näidend on kaasaegse ühiskonna diagnoos →
