Moraalist saab rääkida ilma moraali lugemata. Äsja 90aastaseks saanud Ülo Vooglaid on kultuuri öelnud kõlbeliste arusaamade süsteemiks. Kas suveteater ulatub sesse süsteemi?

Soovitasin Maalehes enne 2025. aasta suveteatrihooaja algust vaadata kuut etendust. Nüüd, kui kõik nähtud ja enamgi veel, saan öelda, et õunte pealt vaadatud valik läks täkkesse. Kõiki kuut ei jätaks soovitamata ka pärast vaatamist. Kuue seas siis kolm tippetendust ja kolm ütleme, et vajalikku lugu, ikka selleks, et maailma paremini mõista.

Nähtud kolm tipplavastust, mis ületasid reateatri headuse, olid Tartu Uue teatri Tartu kesklinnas tulevase Siuru keskuse asupaigas mängitud „TAPTY1985. Laskumine orgu”, Tapa raudteejaamas mängitud „Süütu” ja „Vereliin” Saueaugu talu kunagises lehmalaudas. Need olid kolm vormilt erinevat, aga inimese sisulisi väärtusi otsivat-hindavat lavastust. Ja neil kolmel on peale hingepuudutuse veel üks ühine omadus, mis lavastused lendama pani: neis sündiv muusika. Muusika nii otseses kui kaudses tähenduses. Tartu Uue teatri lugu võib võrrelda suurvormi, sümfoonia ja ooperiga, „Süütut” kammermuusikaga. „Vereliin” oli väikevorm, asetan ta Arvo Pärdi muusikamaailmaga ühte ilmingusse.

Kui me taasiseseisvusime, siis olid riigimetsas metskonnad ja metsavahid alles. Metskond oli kohaliku kogukonna üks osa. Metskonda usaldati, tunti nii üksteist kui ka metsa. Maade tagastamise ja erastamisega läks umbes pool Eesti metsast eraomanike kätte ja metskondade hulk hakkas vähenema. Nüüd on nende asemel raskesti hoomatavad regiooniosad.

Need, kes täna riigimetsas raieks või mitteraieks käske annavad, ja ka need, kes raiuvad või valvavad, ei tea enam suurt midagi sellest, kes elavad nende metsade sees või kõrval. Kohalikud ei tunne riigimetsas tegutsejaid. Tekkinud on anonüümsus, mis soodustab vastutamatust ja hoolimatust.

Erakätesse jõudnud metsades on olnud vastupidine areng. Umbes poolel Eesti metsast on kokku ligi 100 000 omanikku. Suur osa neist on oma metsateadmisi täiendanud, tunneb oma metsa hästi, tegutseb enda ja oma laste nimel – nad hoolivad ja vastutavad. Iga omanik tegutseb natuke omamoodi ja iga eramets on ise nägu – see suur mitmekesisus oleks hea alus looduskaitsele.

Erametsaomanike kokkutulekul laupäeval ütles Pille Ligi Loodushoiu fondi juhatuse liige, et erametsaomanikel pole riigi vastu usaldust. Samamoodi ei usalda keskkonnaga tegelevad riigiametnikud omanikke. Pikemast arutelust selgus, et ametnikud ei mõista eraomandi tähendust – looduskaitseotsuseid tehakse üle omanike peade ja kui tekib vaidlus, on kaotaja omanik. Kompromissideni ei jõuta, koostööd pole.

Oleme olukorras, kus metsa, liike, kogu loodust mõjutavad kliimamuutused. Teadmist, kuidas need mõjud Eesti metsas avalduvad, on napilt. Ametnikel oleks kasulik teha metsaomanikega koostööd, et märgata rohkem. Laupäeval toodi näiteid, kuidas totaalne liigikaitse võib liigile hoopis kahju teha, aga ametnikud omaniku tähelepanekuid isegi kuulda ei võta .

Eesti erametsaliit on teinud postkaardid, kus kirjas: „Puude taga on mets. Metsa taga on inimene.”.

Olin Narvas Vabaduse festivali juba päeva endale sisse hinganud, kui tüdinesin pidevast pükste kergitamisest. Sai selgeks, et püksirihma tuleb teha juurde vähemalt kaks auku.

Selleks ajaks olin juba tutvunud Inglise -Kuveidi päritolu araabia kirjaniku ja lavastaja Suleiman Al Bassaniga. Ajanud maha pikad silmast-silma jutud Ukraina Rivne teatri direktori Volodõmõr Petriviga, kellega olime varem rääkinud vaid interneti vahendusel. Tema muidugi kordas ennast, öeldes, et ukrainlased ei alistu, aga see oli öeldud nii, et vastu vaielda polnud võimalik.

Soomes elav aser, seal teatrit ja kino tegev Kamaran Shahmardan oli mind juba jõudnud kutsuda oma tuleva suve teatrifestivalile.

Merle Karusoo Ukraina sõja veteranide, kangelastega tehtud esitlus (jah, just esitlus)„Kes ma olen” esietendus Narvas, Vabaduse festivalil. Selle produtseeris väiketeater R.A.A.A.M ja Märt Meos.

Nad keegi ei mõelnud, et neist kunagi saavad professionaalsed sõjamehed. Nad mängisid omi lapsemänge nagu kõik lapsed, õppisid, abiellusid, said lapsi. Ja siis algas sõda. See muutis kõike.

Vabaduse festivali üks kolmest esietendusest, Vaba Lava produktsioon, on dramaturg Piret Jaaksi uus Eesti näidend „Sisekliima”. See räägib Narva venelastest, aga Mari-Liis Lill on dokumentaalnäidendi lavastanud nii, et sellest saab teha üldistusi kogu me riigi venekeelse elanikkonna kohta.

Lavastuse on muusikaliselt kujundanud Jarek Kasar ja esimene pilt, kus tegelased seotud silmadega liiguvad lava keskel kõrguva metallihunniku poole, on tal heliliselt kujundatud nii, nagu me oleme näinud algamas Vene muinasjutufilme.