Ivar Põllu varasematest suvelavastustest on meeldejäävaimad „Serafima+Bogdan” 2021., „Emajõe ööbikud” 2019. ja „Odysseia” 2015. aastast.

Kui ma lavastaja Ivar Põllule Tartu Uue Teatri lavastuse „TAPTY1985. Laskumine orgu”kohta küsimusi esitan, vastab ta mulle kohe, ei küsi aega mõtlemiseks. Vastab nii, et see ei tekita ainult tahtmist lavastust kindlasti näha, vaid ka mõtet, kas peale selle on üldse veel vaja sel suvel midagi vaadata. Kui jutu lõpetame, kirjutab ta: „Praegu ma jutustasin pool sisu ära, aga ma pole kindel, kas seda kõike ära anda. Las ma veidi mõtisklen selle üle.”

Kõik kokkulangevused on juhuslikud

Pärast mõtisklemist saan Ivar Põllult sellise lavastust tutvustava kirja: „Lavastus on Tartust ja selle tüüpidest. Kuulsusi me ei näita, ei parodeeri. Muusika ja laulud on tuntud, loodud Tartu luuletajate sõnadele, neist on valminud uued seaded ning need kõlavad otseesituses kohapeal.

Publik kuuleb kogu etendust – 3 vaatust – kõrvaklappidest, nii et heli on väga lokaalne ja intiimne. Seega: olgugi, et mänguplats on park keset linna, on vaatajakogemus isiklik, näitlejad on oma häälega väga lähedal.

Loe edasi Teatrisuvi 2025: kõik kokkulangevused valikut tehes ei pea olema juhuslikud →

Ütlesin mõni päeb tagasi professor Ülo Vooglaiule, et saan seitsekümmend ja teen sellelpuhul oma viimase raamatu. Sain temalt ta noore häälega pahandada. Ta ütles, et vähemalt 20 produktiivset aastat on veel ees. Ja seletas, et alles selles eas tekib inimesel võime näha asju mitmes kontekstis korraga. Ülo teab, ta ise saab kohe 90.

Ma olen vananedes tähele pannud, kuidas arstid ei ütle enam, et nad ravivad mu terveks. Heal juhul öeldakse, et me aitame sind. Kuuskümmend aastat tagasi, kui lapsena vahel haige olin, siis iga arstitädi ütles, et sa saad varsti terveks. No ja sain ka.

Vananemisega inimese „skafander” laguneb. Kellel varem, kellel hiljem, aga sellest ei pääse. Nägemine, kuulmine, reaktsioonide kiirus, puu otsa enam ei roni ja kiiresti üle tee ka ei jookse.

Loe edasi Kuidas vanaks saades mitte kibestuda?* →

Elurikkus on kõige tähtsam. Seda tasub meeles pidada iga ilmaga.

Sotsiaalmeedias liikus hea meem sellel päeval, kui lumi taas maha tuli. Suur paks kass oli kaelani lumes ja ütles: „Kui see on kevad, siis mina olen lumikelluke.” Lumikellukeste aeg saigi enne lume ja külmemate ilmade taastulekut otsa. Sinililled ka mu meelest, vähemasti meie aias, hakkasid oma hiigelõitsemist lõpetama. Aia õu hakkas kattuma siniliiliatega.

Loe edasi Niisugune, tavaline, ilus kevad →