Kust tuleb müra ja kuhu kaob raha?

Kumb nüüd on: kas informatsiooni arukateks mõteteks säädmiseks ei ole aega või pole tahtmist?

Märtsi viimasel pühapäeval protesteeriti Mokvas korruptsiooni vastu. Vene politsei ja OMON peksid naisi, lapsi ja noorukeid seal.

Aprilli esimene pühapäev oli Eestis esimene nii soe kevadpäev, et kõik ümbritsev silmaga nähtavalt ellu puhkes. Lind laulis, mesilane lendas ja sinilill õitses.

Ma aasta alguses säädsin endale sihi: olen mees, kes otsib oma kadunud rõõmu. Tänane seis on selline, et pilt rõõmuga on vahelduv. Aga see sihiseadmine aitab detaile, mis rõõmusugemetega, pärale jõuda.

No ikka see pühapäev, viimatine. Rapla Maxima ette pargib must pisemat sorti Audi. Roolist väljub tüse mees, rahakott näpus. Ütleb tere, rõõmsalt. Lisab: „Nüüd on kevad päriselt käes.” Läheb SEB pangaautomaadi juurde. Astub hetke pärast tagasi ja ütleb sama rõõmsalt, et see ei tööta. Alles siis märkan, et mehel on jalas ruudulised toasussid. Me minu meelest ei ole kunagi kohtunud. Loe edasi Kust tuleb müra ja kuhu kaob raha?

Kristo Viiding oma mõtteid välja kuulmas

Krito Viidng 2017 märtsis. Fotod: Sven Arbet

Kristo Viiding (32) on hetkel vabakutseline näitleja. 2006. aastal sai ta lavakoolis Panso preemia. 2016. aastal sai Eesti Draamateatri meespeaosa Suure Antsu ehk kolleegipreemia Beni rolli eest lavastuses „Väljaheitmine”. Sama osa tõi 2017. nominatsiooni Eesti teatri aastaauhinnale meespeosatäitjate seas.

Kristo Viiding 2006.aastal kui sai Panso preemia. Foto: Priit Simson.

„Mulle vist kõige rohkem meeldib teatris, kui lava ja publiku vahel on kosmos, pimedus, tähistaevas… lumm laval, nõnda, et unustad kõik muu peale mängu. Ja siis see jõuab ka inimesteni,” ütleb Kristo.

Mu meelest puudub Kristos igasugune isekus. Neli aastat tagasi, kui ta mängis külalisena Rakveres Mait Jooritsa lavastuses „Suvi ja suits”, mõtlesin, et näe, ometi üks mees, kes oskab laval pintsakut sama elegantselt kanda nagu Jüri Krjukov. Kelles ka mu meelest välist isekust polnud. Just see on aga üks, mis kujundab inimesest isiksuse. Isiksus omakorda on see, mis mistahes ümberkehastumisele laval annab oma nähtava erijoone.  Loe edasi Kristo Viiding oma mõtteid välja kuulmas

Lembit Ulfsak: Tagasiminek isa juurde

 Lembit Ulfsak 4. juuli 1947–22. märts 2017

Mul on meeles pilk, millest sain enesekindlust tükiks ajaks. Oli aasta 2006. Rahvusvahelist teatripäeva tähistati Kuressaares. Lembit Ulfsak seisis seal kusagil väikesek jääva saali tagareas. Ma olin laval just kohmanud, et näed, milline elu, tahtsin näitlejaks, aga nüüd teevad mu kriitikuks… Ja siis kohtusid me pilgud. Ta naeratas ja see oli mulle tähtis. On siiani, aga sellest me mitte kunagi omavahel ei rääkinud.

Inimene ei sure siis, kui lakkab löömast ta süda, vaid siis, kui ta unustavad need, kes teda armastasid – kuidagi nii saaks kokku võtta neid tuhandeid venekeelseid kaastundepuhanguid. Filmid tegid Lembit Ulfsaki kuulsaks. Ma tean, et talle ei meeldinud see täna nii magus sõna kuulsus, aga venelased on oma väljaütlemistes emotsionaalsemad, nad ei karda kasutada ülivõrret. Paljude ilusate sõnade seas korduvad kõige rohkem andekus ja talent. INIMLIKKUS. See, et ta oli sündinud näitlejaks. Loe edasi Lembit Ulfsak: Tagasiminek isa juurde

Uuenenud teatrimaja: Vana mees sai uue ülikonna

Kui teatrimaja on 36aastane ning kui seda on teiste seas juhtinud Jaan Tooming, Kalju Komissarov, Jaak Allik, Peeter Tammearu ja Andres Lepik, on maja väärikas, aga parimas loomiseas. Viljandi Ugala teatris ja majas nii on. Käidud on teekond „Rahva sõjast” „Nähtamatu daamini”.

„Me oleme teid peksnud ja peksnud, kas tõesti oleme teid raffaks peksnud!” hõiskas Jaan Toominga mängitud mõishärra, parun suurejoonelises ja rikkalikus söögilauas oma verevendadele. Hetk enne oli uue seaduse eest seista püüdnud eestlastest talupojad aetud läbi vene sõdurite kadalipu. Noore balti paruni imestuseseguse ironiseerimisega lõppes „Rahva sõja” esietendus Ugala teatri uue maja avamisel 1981. aasta 29. detsembril. Loe edasi Uuenenud teatrimaja: Vana mees sai uue ülikonna

Armastuse vägi tapab surma väe

Tõnu Mikiver – 02.08.1943–21.03.2017

“Ja ma ei oska öelda, miks sulle kohe ei saanud rääkida esimest asja, mis mul Tõnuga seoses meenus: Olin veel lavakas vist ja toimus mingi suvine aiapidu Olku Ehala juures, kus olid ka Tõnu ja Lembit ja kuna selgus, et igal eestlasel peab olema oma venelane, siis läksid nad vaidlema, kumma venelane ma olen.

Vaidlus arenes nii kirglikult, et kõigepealt hakkas Tõnu nutma ja kohe tema järel Lembit…” kirjutab mulle täna hommikul, kus me juba mõlemad päev otsa teame, et ka Lembit on surnud,  Peeter Volkonski.
Loe edasi Armastuse vägi tapab surma väe

Loe, see loeb