Oleme oma Raela aias Raplamaal kokku leppinud, et siin on kõigil eluõigus. Ei ole tähtsaid ja vähetähtsaid liike. Sellest veendumusest on kantud me tegevus seal ja on välja kujunenud aed, mida nimetame tasakaaluaiaks.
Paarkümmend aasta tagasi rääkis Viio Aitsam meil teod terves aias hulkumast ära. Jätsime neile kohad, kus nad rahus süüa ja elada saavad. Viio neile seda oma rahulikul moel seletas, korjas neid mujalt kokku ja viis sinna „oma kohta”. Ja uskuge või mitte, aga enam nad ei krõpsu vihmaga jalge all. Mõned muidugi ikka satuvad valesse kohta, aga suurem mass on seal „oma” enelaheki all.
Üks mu sellekevadisi lemmikjutte on jutt mu armastatud kirjurähnist. Suur ja väärikas lind. On uhke vaadata talvel, kuidas ta lisasöötmise ajal väikelindudega suhtleb. Rohevindid ja leevikesed kipuvad söögi pärast kaklema. Kirjurähn ehmatab sööma tulles pisilinnud minema, aga need on üsna pea tagasi. Saavad ka kõrvuti hakkama, ei kakle. Ja kui uhke on kirjurähnide pikka aega kestev pulmamäng. Tants ja tagaajamine.
No vaat ja nüüd kevadel nägin, kuidas mu lemmiklind täie hooga ja lärmakalt tagus nokaga suuremaks ühe linnumaja ava. Seal elas pisike sinitihane, kellel selleks ajaks olid juba ilmselt udusulis pojad pesas. Kirjurähn tahtis pojukesed nahka pista või ehk oma poegadele söögiks viia. Ma ei lasknud. Ja nüüd mõtlen sellele sekkumisele tihti. Kas tegin õigesti?
Teine sellekevadine pähe jäänud pilt oli see, kuidas kõrvuti kasvasid noored nõgesed ja lopsakad nurmenukud. Ei teagi, kumb neist kaunim.
Putukaimest me aias ma ei räägi. See on omaette teadus ja seda mõne lausega ei seleta. Arusaamiseks piisab sellest, et enamasti jätame kuivanud taimevarred talveks püsti, et pisielukad seal talvituda saaks.
Sel kevadel leidsin viis-kuus aastat tagasi hoolitsetud puudesalust hariliku kuutõverohu laigu. Sellised lopsakad, pisut piibelehti meenutavad lilled. Ju nad ootasid maa sees oma aega, et ennast mulle ja maailmale näidata. Kui palju sellist elu veel maa sees oma aja ootel on?
Ja nüüd sügise-eelne elurikkuse ja looduse ellujäämisjaksu tunnistus – ime – päevalill, kes kasvab vana vahtrapuu otsas. Silma järgi 10 meetri kõrgusel. Oma tugitoolis istudes näen vaadet, kus esiplaanil on sinisekirju õitega käokinga peenar, siis suure vahtrapuu all valgete õitega floksi põõsas, siis puu otsas õitsev päevalill.
Ilmselt pani sinna selle päevalilleseemne, mis otsustas sobivates ilmastiku- ja muudes oludes kasvama hakata, üks puukoristaja. Puukoristajad armastavad – nagu ka paljud teised linnud ja orav – just selle vana vahtra otsas oma asju ajada. Ju üks selle seemne sinna puukooreprakku endale tagavaraks pistis.
