Küsisin Maalehe metsakonverentsi vaheajal mõnelt tuttavalt erametsaomanikult, kas nad pole mõelnud taastada metsavahiametit oma valdustes.

Mul pole enam meeles, kuidas ma sellesse oma koju sattusin. Autot ju siis polnud. Aga oma esimest ööd Pidula metsavahimajas mäletan üsna hästi. Toad olid tühjad. Mingi kollane tapeedi värv, kardinateta aknad, tolmused põrandad ja täieline rahu. Üksi olin, ihuüksi seal ja otsustasin – siin ma nüüd elan.

Maja, kuhu elama sattusin, oli valmis saanud veidi enne Vene baaside Eestisse sisselaskmist. Oli ehitatud metsaülema majaks. Suur laut oli ja väike saun ja maja ees kasvasid lehised. Ebatsuuga viskas nõnda kasvada, et kui tahtsid, siis võis seda iga päev märgata, aga sellest sain aru alles hiljem. Ja selle maja juurde käis me metsameeste jutt, et metsaülem oli härra metsahärra ja metsavaht lihtsalt metsahärra. Mul oli siis üks küla ainus telefon ja külarahvas käis minu juures ikka helistamas.

Olen seda varem ka kirjutanud, et mind üsna kohe kutsuti appi heinale ja seatapule ja üldse. Sünnipäevadele ja peiedele kutsetega läks siiski mitu aastat aega. Esimene hauakaevamine Kihelkonna surnuaias on ka kuidagi kuklas alles. Liivane maa oli ja neli pudelit viina. Kellele me seda kaevasime, ei mäleta, metsamees, vana Art mind igatahes appi kutsus. Selline suur mees. Ta saagi kunagi kätte ei võtnud, puid laasis kirvega ja just temalt saime me oma esimese kassipoja. Art õpetas mind ka kirvevart tegema, kinkis hanguvarre ja näitas metsas puid, mille kõverus just hanguvarre jaoks sobis.

Veel üks nii-öelda juhuslik mees minu elus oli metsakorraldaja, kellega paar nädalat jutti ringi sõitsime ja metsi üle vaatasime. Sattusime rabas ühele saarekesele, kus kasvas vägev raieküps mets. Ja me lasime tal kasvama jääda. Metsakorraldaja märkis kaardile, et seal pole midagi raiuda või tegi seal kasvava poole nooremaks, ma ei mäleta. Aga meeles on me ühine emotsioon seda oaasi nähes, et las see olla.

Eesti Stonehenge

Saaremaa metsad olid täis kiviaedasid mu jaoks. Ikka sattusin hulkudes või tööd tehes pikkadele kiviaiasorudele keset paksu metsa. See andis juba siis mõtlemisainet, kuni selleni välja, et need kiviaiad taevast vaadates moodustasid omamoodi mustri, kaardi, mis rääkis elatud eludest. Oli nagu meie Stonehenge, ainult kordi mastaapsem kui inglaste oma Inglismaal.

See on ka meeles hästi, kuidas siis, kui minust vaid mõni aasta vanem lüpsjanaine ütles, et ta pole kunagi käinud Pidulast paarikümne kilomeetri kaugusel Panga pangal, me temaga sinna sõitsime. Kuidas ta rääkis, üksikasjalikult nimesid ja lugusid teades, Panga inimestest ja Võhma rahvast ja Mustjala peredest.

Sedagi mäletan, kuidas me kahemeetrise naabrimees Kaleviga kord merest võrke välja võttes kalainspektorite eest põgenesime ja kuidas mu metsasihtide tundmine talle mujet avaldas. Lugesin vahel õhtuti Kalevi lastele muinasjutte, kui neil isa-ema kodus ei olnud. Ja ühe oma muinasjuturaamatu avastasin kord nende külmutuskapi jala alt. Oli toeks pandud, et kapp ei kõiguks. Kalev viskas ühe hangutäiega lakka samapalju heina kui mina nelja hangutäiega ja ta ei kartnud vargaid. Tema filosoofia oli selline, et vargad tööriideid nagunii ei varasta ja käed on tal ju enese omad.

Oma isa ma ka avastasin just Saaremaal metsavaht olles. Kord suvel oli vaja loorehaga loogu võtta. Suitsu Lembitu metsavahihobune… hoopis hiljem võtsime tema nahka kolleegide metsavahtidega, aga see on üks teine lugu… No see metsavahihobu, kes oskas kõiki töid teha, oli metsas vabajooksul. Lembit ei saanud teda püüdma tulla, küllap ta jõi, ja siis mu isa ütles, et saame ise hakkama. Ja oligi nii, et hobune, kes minu eest põgenes, tuli ise isa juurde, kuulas ta sõna ja – mis veel uhkem – isa oskas hobuse looreha ette rakendada ilma suurt mõtlemata. See oli tal lapsepõlvest käpas. Ma varem ei teadnud seda.

Riigimetsades 1554 metsavahti…

1930. aastal töötas Eesti riigimetsades 1554 metsavahti. Metsavahi ametikohad kaotati Eestis 1998. 1990. aastate lõpust alates, kui RMK ehk riigimetsa majandamise keskus 1999 asutati, hakati riigimetsas taga ajama äärmist tõhusust. Metskondade arvu aina vähendati, kogu asjade korraldust aina rohkem tsentraliseeriti, kuni lõpuks ka metskonnast traditsioonilises mõttes ei jäänud midagi järele. See kaotatud metskond kui metsaülema juhtimisel konkreetsel territooriumil metsade majandamist korraldav üksus oli Eesti riigimetsades järjepidevalt toiminud alates 1820…

Kui ma 1983. aastal nooruse uljusest endale majakavahi kohta otsisin, sattusin tollases Kingissepa linnas, mis inimeste teadvuses kuidagi Kuressaare linnana püsis, jutule noore KGB ohvitseri juurde. See kuidagi nõnda käis, et tema pidi otsustama, kas ma kõlban. Jutt siis oli Viirelaiu majakavahi kohast. See minust vaid mõni aasta vanem eestlane kirjeldas mind ees ootavat elu sellel laiul niiviisi, et ma mõttest loobusin. Ta jutu mõte oli selles, et joon seal ennast üksindusest surnuks. Et olen veel liiga noor vabatahtliku üksikvangistuse talumiseks. Seal nii võis juhtuda, et nädalate viisi ei oleks olnud välisilmaga mingit kontakti. Nädalas korra käiv toidu ja kütuse paat ei pruukinud tormi pärast käia, rääkimata külalistest. Maailmaga ühenduse pidamiseks oli telefon ja raadioside, mis ka tihtipeale ei töötanud.

Olen hiljem sellelele juhuslikule mehele oma elu mõelnud ja majakavahiks sattumise mõttega mänginud – tema määras selle, et minust sai hoopis metsavaht ja see oli hoopis teine elu kui elu mere keskel tühjal maal.

Oma metsavahielust olen mõelnud mitut pidi, sedapidi ka, et see oli üks eneseraiskamise aeg. Heh – kui mõelda, et mul oli metsas tihti raamat kaasas, teised mehed mängisid suitsupauside ajal kaarte, mina lugesin. Kui üksi raietööd tegin, siis enamasti laulsin kõva häälega. Sellest laulsin, mis südamel, ja sellest, mis nägin. Puudele laulsin surma- ja endale elusõnu. Ja üsna imelik on sellele ajale mõeldes mõelda, et kui palju oli mõtlemiseks aega. Lattaia jaoks kuuselatte koorides ja loomade jaoks heina hangudes lakka… Eks see metsavahiamet mu eluülikool oli.

Kurjusega metsa ei kasvata

Küllap tänu sellele ei lähe ma üheselt kurjaks ja ründavaks, kui satun raielankide otsa täna. Julgen mõelda ja öelda, et raielank on nagu sünnitusmaja. Seal algab uus elu, uus kooslus. Puude istutamine oli ka metsavahi töö. Kevaditi istutus ja sügisel täiendamine. Viimane tähendas, et vaatasime istutatud lanke üle, et mis kasvama oli läinud ja mis välja. Ja selle taime asemele, mis välja oli läinud, panime uue. Üsna uhke oli teha valgustusraiet. Kasevõsa ei lasknud mändidel kasvada. Raiusid kased mändide ümbert maha ja nad hakkasid jõudsamalt hingama ja elama. Täna oskan just sügiseti ja varakevadel tähele panna seda ilu, mis avaneb suurte teede ääres olevatel kunagi lagedaks raiutud lankidel. Just neil aegadel paistab välja, kuidas kasvab noor mets. Ja see on ilus, vähemalt sama ilus nagu põlismets.

Muidugi olen ka mina tüüpilise eestlasena harjunud – ja isegi sellest kirjutanud –, et kogu Eesti võiks olla rahvuspark. Üsna kindlasti ajab mind närvi, kui raietöö jätab lohaka mulje. Meil metsavahtidena oli omal ajal kohustus teede äärest metsakuivad üksikud puud maha võtta. Ega nii ei öeldud, aga see oli esteetika. Teeäärseid metsi ei raiutud. Nii ei jäänud raiumine ka selliselt silma nagu täna. Tean erametsaomanikke, kes ka täna jätavad teede äärde puuderibad just sellesama ilu pärast ja hoiavad need salud korras.

Kui võrrelda aega, mil veel metsavahid ametis olid, ja nüüdset aega, kui neid enam pole, siis mu meelest on kaalukauss metsavahtide aja kasuks just ühe asja pärast – usalduse pärast. Tänaseks on metsameestest tihti tehtud vaenlased. Tol ajal metsamehi ja nende tegemisi hinnati.

„Mina olengi metsavaht ja kõik minu metsas tööd tegevad inimesed on,” vastasid mu metsavahiameti taastulemise küsimuse peale mitu metsaomanikku. Mina usun neid!

Kas tänastel nooirtel on võimalust metsa pageda?

* Pealkirja laenasin Jaan Tättelt luuletusest ja laulust „Majakavahi armuhüüd”

lmus Maalehes, vanad fotod Jaak Siirak.