Jüri, su surm on nii ootamatu, et ma täna ei taha ,ei või, ei saa, kirjutada. Ja seda lugu, mille 2003.aasta novembris tegime Maalehte, vähemasti internetiavaruses, enam ei keerle. Homme otsin edasi.
Täna tahan ma seda korrata vaid, mis sa ütlesid filmi kohta tookord: „Hea film on kui õhkõrn orhidee või maavillane parmupill“. Sa olid hea film.
Jüri Sillart veidi enne oma õpilaste lühifilmide vaatamist 2010. aastal. Foto: Viio Aitsam
Nii kirjutavad täna uudisteagentuurid. Ma usun sa ei ole minuga rahul, et neid vahendan, aga ma ise ei leia veel sõnu. Õnn kaasa sulle siit, Raplast.
“10. septembril suri ootamatult filmimees – operaator, režissöör ja professor, Tallinna ülikooli Balti filmi- ja meediakooli filmiosakonna juhataja Jüri Sillart.
Sillart sündis Tallinnas 29. mail 1943. Ta oli 1970.-80. aastatel üks huvitavamaid ja omapärase kunstilise pildikirjaga operaatoreid, keda kõrvutati selliste kuulsustega nagu näiteks Tarkovski operaator Georg Rerberg.
Ta jõudis teha 12 suurt mängufilmi, millest tuntumad ja hinnatumad olid “Surma hinda küsi surnutelt” (1977), “Hukkunud Alpinisti hotell” (1979), “Metskannikesed” (1980), “Karge meri” (1981) ja “Nipernaadi” (1983).
Sillart töötas kõigi oma aja tipplavastajatega nagu Grigori Kromanov, Kaljo Kiisk, Leida Laius, Arvo Kruusement.
Lavastajana jõudis ta teha neli täispikka mängufilmi ja mitmeid dokumentaalfilme. Ajalukku läheb kindlasti unustamatu film küüditamisest “Äratus” (1989).
2004. aastal asus professor Jüri Sillart juhatama filmi- ja video õppetooli Tallinna pedagoogikaülikoolis, alates 2006. aastast juhtis ta filmkunsti bakalaureuse- ja magistriõppekavasid Balti filmi- ja meediakoolis.”.
Ja nii sa rääkisid 2010. aasta aprillis, tundub, et alles eile:
Filmikunst on sündinud laadaplatsil
Seitse aasta tagasi ütles Jüri Sillart, vastates küsimusele, kas ta peab end operaatoriks, režissööriks või filmipedagoogiks, et on siiruviiruline. Täna ei ole mees, kes tookord filmi kohta ütles, et „hea film on kui õhkõrn orhidee või maavillane parmupill“, oma siiruviirulisi värve kaotanud.
Jüri Sillart on filmitegemist õpetanud 1993. aastast, viis aastat tagasi muutus kooli nimi ja tuli juurde raha. Jüri Sillarti tiitel Balti filmi ja meediakoolis on filmikunstii professor.
Kui ma oleks noor, siis ma täna tahaks tulla õppima filmitegemist te kooli, sinu käe alla. See, mida teete, tundub ahvatlevalt vaimne ja natuke salapärane.
Mina olen koolis sees, eks sina näed Raplast paremini. Neid, kes meie kooli lõpetavad, ootab ees väga raske elu. Filmitegija elu, kui ta tõesti filmi teeb, on väga raske. Tema elutee on täis Sosnovski karuputkesid. Mõni karikakar seal tee ääres ikka kasvab ka, aga karuohakaid on rohkem.
Vaimsus, jah. Nüüd ma lähen suureliseks.
Mine jah.
Lähen. Me püüame selgeks teha, sisse istutada ja nakatada tudengeid filmi püha vaimuga. See kõlab väga ilusti.
See tõesti kõlab, väga ilusti. Tänases maailmas on see kahjuks valeõpetus. Pealiskaudsus ja raha on au sees.
Pärast kooli tehku, mis tahavad, aga tuleb tunnistada, et enamus selle filmiviiruse me koolist saab.
Täna, kui tehnika areng on pildi ja filmi tegemise teinud ääretult lihtsaks, kõigile kättesaadavaks – milleks enam kooli vaja on?
Koolis õpitakse teatud seaduspärasusi, teadmisi, mille järgi lugu üles ehitada, mille järgi ehitada üles kujutis, film. Kõrgkool on see koht, kus sa saad teada, kuskohas teadmised asuvad.
Meil on tööstuskool, rauakool…
Mida see nüüd tähendab?
Rauakool sellepärast, et on see idiootlik 3 pluss 2 süsteem, kus pärast kolme aastat tundub, et sa oled kõrgelt haritud. Tegelikult on see lõpetamata kõrgharidus, aga edasi magistrisse ei lähe mitte kõik. Noorel inimesel tekib tunne, et ta teab, aga tegelikult ollakse esimesel astmel. Me oleme need esimesed kolm aastat neile nii täis pakkinud, et nad saaksid mingisugusedki professionaalse ettevalmistuse alged kätte. Ega neil kerge ei ole ja ei peagi olema. Nad teevad palju filme ja muid asju, aga sellest üldkultuuravärgist jääb puudu. Kõik ained on olemas, aga see peaks olema süvendatud. Kõige hullem nähtus on loll filmitegija. Harimata filmitegija on loodusõnnetus.
Niisama nagu harimata ajakirjanik, harimata sepp...
Sepp saab kuidagiviisi Thomas Manni lugemata hakkama, filmitegija ilma selleta on piiratud inimene. Film on sünteetiline, sünergiline nähtus, seal jooksevad kõik asjad kokku. Film ei saa filmist toituda, ta on nagu amööb, nagu vähk, ta võtab kõrvalt, krahmab endale ja paisub. Kui ta vaid endast toitub, siis on see enda naba vaatamine. Seda naba on, kui sa võtad telekakasti lahti, kõik programmid on otsast lõpuni täis peaaegu. Ei, naba ei ole õige, naba on selleks liiga ilus. Kõigil kanalitel kõigil aegadel jookseb üks suur seriaal.
Meie ehitame elevandiluust torni, ta on ehk natuke kopitand, aga ikka on elevandiluust torn. See on meie filmiõppe eesmärk.
Kui pikk on kohe esilinastuvate lühimängufilmide tegemise aeg?
Vanapaganad tehti viie päevaga, võttepäevi oli kolm.
Meil on koolis selline nõukaaegne institutsioon, mida kutsutakse kunstinõukoguks. Iga film, enne kui ta käiku läheb, käib läbi nelja kunstinõukogu.
Siis teil on ikka eriti nõukogu.
Jah, meil on. On kaks stsenaariuminõukogu. On kaks lavastusnõukogu. Sulev Keedus, Jaak Kilmi, Mait Mäekivi, Tiina Lokk… Materjalid saadetakse meile ette, siis esitletakse, pärast on terve võttegrupp letis. See on väga viljakas, karm ka.
Filmitegemine on privileeg, mitte sundus. See paneb liigutama. Igaks juhuks meil ei õpita, väga peab tahtma.
Meil on viis professiooni: režissöörid, produtsendid, operaatorid, helioperaatorid ja monteerijad. Nii nad saavad moodustada filmigrupi. Mida universaalsem asi, seda ebatäiuslikum ta on. Tegeled kõigega ja mitte millegagi lõppkokkuvõttes.
Ma tean küllaltki hästi maailma filmikoole. Meie filmikool erineb praktiliselt kõigist teistest selle poolest, seda ma uhkustades ütlen, et meil on väga tugev grupitöö. Juba esimesel kursusel hakatakse koos tegutsema, igaüks oma professiooni järgi. Seda ma ei ole kusagil mujal kohanud.
Seitse aastat tagasi küsisin Jüri Sillartilt, milline on Eesti kino seis täna?
Lootust on. Asjad lähevad üle kivide ja kändude paremaks. Kui filme tuleb rohkem, on hästi. Kõige erinevamaid. Filmipoliitiliselt on tähtis, et oleks ka “publikufilme”. Muidu öeldakse, et nokitsete seal festivalifilme teha ja ainult ise saate sellest aru. Film on suuresti sündinud laadaplatsil, filmi näidati telgis nagu tsirkust.