Narvas avati 1. detsembril kultuuriterritoorium nimega Vaba Lava. Avamisnädal, omalaadne festival, mis näitab selle keskuse suundasid, kestab.

On minu Narva elu neljanda päeva varahommik. Elan Aleksander Puškini tänaval. Hotelli „Narva” restorani nimi on „Chagall”. Maja tagant, kui on selge ilm, näeb Venemaale. Jõgi on vahel vaid ja ühendav Sõpruse sild. Meie pool jõekaldal on kõrge postamendi otsas lõvi, märk sellest, et Narva on olnud Rootsi linn. Ja ikka on see tunne, et miski ei lõpe, vaid algab.

Julia Aug elab Moskvas, aga on juba kahel õhtul tulnud Narva Vabal Laval näidatavat teatrit vaatama koos oma Narvas elava 88aastase emaga. Ta mäletab, kuidas ema viis teda Narvast Leningradi teatrisse. Nüüd on Julia kord ema teatrisse kutsuda. Ta teeb seda mujal ka, aga esimest korda elus on see võimalus siin, kodulinnas.

Päev tagasi pärast rootslaste Kuningliku Draamateatri Dramaten üsna eksperimentaalset, 21. sajandi tipptehnikat kasutavat „Hedda Gableri” etendust on kohtumine tegijatega. Ootame ja Julia küsib, kuhu läks Oleg Lojevski. Vastan, et kööki viina jooma. Seepeale vangutab Julia ema pead, öeldes, kui palju sellel kunagise Baltijetsi tehase alal omal ajal piiritust joodi. „Ma oma meest ikka väga jälgisin, et ta sellesse seltskonda ei satuks,” ütleb ta. Kummaline, aga mitte keegi ei ole, vaatamata mu korduvatele küsimustele, vastanud, mida ikkagi Baltijetsi tehases tehti? Kas see toodang siis oli tõesti nii salajane, et keegi ei tea, mis see oli, isegi täna. Räägitakse mingist metallist. Narva Vaba Lava ei ole raudne, pole isegi raudset eesriiet, mida olen näinud mitmes suures riiklikus teatrimajas ja mis kannab endas tuleohutuse eesmärki. Sellega eraldatakse tulekahju korral lava vaatesaalist. Olen elus näinud mitut lavastust, kus see praktilise elu ese on suureks kujundiks kasutusele võetud.

Seltsimees laps

Julia Aug võiks eestlastel meeles olla filmist „Seltsimees laps”. Ta oli seal Eestimaa venelane, kelle partei paneb väikest kooli juhtima. Me kohtusime Juliaga enne selle filmi võtete algust kord Moskvas Meierholdi keskuses. Meeles on, kuidas ta sellel perioodil tekstiga tegeles, seda õppis ja mõtestas.

Nüüd istume Narva Vaba Lava selles suures toas, kust just on välja kolinud Eesti president. Tuba ei ole veel saanud tegusaks teatrikabinetiks. Alles on hiigelsuur laud ja kaks tugitooli. Kuna me ei tea Juliaga, kummal toolil istus president, siis mängime seda mängu, et istume poole jutu pealt ümber. Just on lõppenud Narva Vaba Lava avamisnädala kolmas etendus, Peterburi teatri Masterskaja kummardus oma eelkäijatele, Aleksander Vampilovi komöödia kuuekümnendatest „Vanem poeg”. Seal ka käidi köögis viina joomas.

Monoloog nr 1: Velikaja dela

Julia Aug: „Sellise prostrantsvo (otse tõlkides tähendab see sõna ruumi, aga tal on suurem tähendus – MM) valmimine Narvas on linna jaoks ogromnoje znatšenie (ülisuure tähendusega –MM). Mulle meeldib just see, et ei sündinud lihtsalt teater, vaid keskus, multifunktsionaalne. Selline keskus ja keskkond on väga produktiivsed, siin saab näidata kino, kuulata loenguid, korraldada festivale, kontserte, töötubasid, kohtumisi…

Mul on selline tunne, et Narvas pole praegu seda õhku, mis võiks täita selle suurepärase hoone. Paljud, kes varem käisid Narvas esinemas, sõidavad juba ammu siit läbi, teel Tallinna teevad vahepeatuse ja oma esinemise Jõhvis.

Nüüd tuleb see vaakum lõhkuda ja vaatajad taas Narva tuua, Jõhvist ja Kohtla-Järvelt ja Sillamäelt… jah-jah, ka Tallinnast. Tähtsaim on, et tekiks huvi, mis vaatajaid siia tõmbaks.

Grigori Kozlovi lavastus, mida just vaatasime, tundub mulle olevat just see, mida hetkel siin oodatakse. („Vanem poeg” on kaheksa aastat tagasi valminud lavastus. Nii-öelda ühe Peterburi teatrikooli kursuse diplomitöö. Nad jäid kokku ja sündis uus teater –MM.) Selline traditsiooniline Vene psühholoogiline teater on minu meelest just see, mis võiks kutsuda esile selle regiooni inimeste huvi.

Siin võib muidugi teha, mida iganes, siin võib teha uusimaid projekte, kasutades 21. sajandi uusimaid tehnilisi võimalusi, aga esimeses järjekorras tekitavad huvi just sellised lavastused nagu „Vanem poeg”.

Kui ma ei mõtle Narva Vaba Lava strateegiale, siis minu teatrimaitse kaldub lavastaja Dmitri Jegorovi „Transiidi”, selle maja avaetenduse suunas. See oli just see lavastus, mis mulle meeldib. Ma armastan teatrit, kus toimub ideede ja mõtete translatsioon.

Milline peaks olema selle kauni maja ja ruumi strateegia? Ma saan aru, kuidas selle teatrimaja loojad ja ülesehitajad Märt Meos ja Allan Kaldoja peas ei teki maja avamisega rahu. Teatri loomine ja sellele publiku, oma publiku leidmine on väga keeruline. Lihtsam on mersusid müüa. See, mida Märt ja Allan on teinud – nad mõtlevad, kuidas võiks areneda kultuur. Kuidas ja kuhu kultuur Narvas? Narva on läbi ajaloo olnud multikultuurne ja mitmekeelne, see teeb ülesande veel raskemaks. Vägevad mehed!”

Märtsis peaks Narva Vabal Laval esietenduma Julia Augi kirjutatud ja lavastatud dokumentaalprojekt „Minu Eesti vanaema”.

Kõnelevad surnuaiad

Narva Vaba Lava avanädala kutsutud külalistele mõeldud linnaeksursioon viib meid äärelinna või linna äärde. Kreenholmi tööliste surnuaed, nõukogude koonduslaagri vangide surnuaed, Teises maailmasõjas langenud Saksa sõdurite surnuaed. Valgekaartlaste surnuaed, Eesti Vabadussõjas langenute surnuaed, kus mingil keerulisel ajal on haudadelt ristid lihtsalt maha lõigatud…

Surmas oleme kõik võrdsed ja kõrvuti. Pähe hiilib mõte, et ka kultuuris. Ajalugu koos oma lugudega on maa sees, meil, elavatel jääb üle see üles korjata, et elada elusamat elu. Elujanu on minu jaoks Narva Vaba Lava ja Narva linna tulevikuga seotud nüüd. „Inimene on inimesele vend” on Peterburi noorte näitlejate ja kirjanik Vampilovi „Vanema venna” põhisõnum. Julia Aug räägib mulle, kuidas ta ema talle jutustab lugusid ajast, mil ta oli laps, kümnene, kuuene… ja mina mõtlen, et kuidas on see täna võimalik, et tean selles lavastuses kasutatud kuuekümnendate estraadilaule, ka sõnu peast. Olin siis neljane, viiene ja kuuene… kui need laulud kõlasid raadiost, siis ilmselt… „Nitševo ne vižu, nitševo ne slõšu, nikomu nitševo ne skažu…” Kuidas need sõnad jäid mu pähe ja on seal ka täna, kui olen vana mees! Ma pole sellest ju aastakümneid mõelnud.

Tsivilisatsiooni piiril

Vürst Peeter Volkonski esitas Narvas teatri avamiskontserdil vaid ühe laulu. Kõik ootasid punki, sest see oleks seotud dokumentaallavastusega „Transiit. Peatage muusika”, aga tema rokkis, laulis Little Richardi maailmakuulsat laulu „Good Golly Miss Molly”. Laulis, nagu vaid tema seda teha suudab. Kepp toeks ja kogu publik ta lavalisest liikumisest lummatud. See ka oli teater, see päris. Peeter on varemgi imestanud, miks teda punkariks peetakse, kui tal ju hipi hing.

Ajaloolane Igor Kopõtin rääkis Narva Vaba Lava stuudiosaalis peetud loengus Narva linna keerulisest rollist Eesti Vabadussõjas. Ta kasutas väljendeid – tsivilisatsioonide piir, sümboolne piir ida ja lääne vahel, linna ohver… Narva. Ja veel üks mõte, mis jäi meelde palju muu kõrval: sõjaajaloolane ütles, et eestlased võitlesid hästi omal maal. Kui nad aga pidid võitlema Venemaal, siis kadus motivatsioon. Ma jäin mõtisklema, kas see on ikka vaid eestlastele omane iseloomujoon.

Esimene festivalikutse Kaasanisse

Narva Vaba Lava avalavastuse produtseeris Märt Meos oma teatri R.A.A.A.M. egiidi alt. Kolmandal päeval pärast esietendust ütleb Kaasani teatrimees, kriitik ja sealse suure teatrifestivali korraldaja Nijaz Iglamov, et ta tahab, et lavastust „Transiit. Peatage muusika” näeksid tatarlased. Küsin, miks? „Meie rahvas seisab samade probleemide ees, mille ees seisis kunagi Eesti rahvas. See, millised perspektiivid siin avanesid – see võib olla üks meie tulevikkudest. Meie rahvas kipub saama venekeelseks, meil kipub kaduma oma keel. Kummitama jäi mõte, et eestlased olid teises liigas esimesed ja oodatud, nüüd on esimeses liigas viimased. See on mu jaoks väga sarnane sellega, mis sünnib meil Tatarimaal. Ma ei arva, et teater, üks etendus, lahendab probleeme ja annab vastuseid. Kõige tähtsam on esitada küsimusi. Ma arvan, et lavastus „Transiit” seda teeb, küsib vaatajatelt, suunab nad mõtlema. Kaasanis see lavastus avaneb rohkem kui mõnes muus Vene linnas.”

Festival on juba juunis ja Nijaz Iglamov arutles ka võimaluse üle korraldada seal selle lavastuse külalisetendused.

Kõik on uus

Kristiina Reidolv, Vaba Lava juhatuse liige seisab Narva uue teatrikeskuse suure laia trepi ees, mis viib suurele lavale teisel korrusel. Kristiina ees seisavad viis tüdrukut ja üks poiss. Ja Kristiina, Tartu ülikooli filosoofiateaduste doktorant selgitab uutele noortele, kuidas ja milliste tegevustega avada vaatajatele pääs teatrisaali, kuidas ja kellele anda märk, et publik on saalis, nüüd võivad näitlejad alustada. Mõne päeva jooksul näevad need Narva noored külalisi üle maailma. Ja peavad suhtlema, rootslastega, venelastega Venemaalt, eestlastega Saaremaalt jne – teatriruum on üks ja ühendav ja nemad avastavad maailma.

Seesama Kristiina arutab Märt Meosega, kuida muuta teatrikohviku valgust hubasemaks. Ja just tema kutsub mind, et tule keskuse südamesse! Ma lähen ja avastan, et olen taas jõudnud ruumi, mis minu jaoks köök. Mu süda on sulanud ja olen võetud mees… Kui ma mõni päev tagasi olin öelnud Märt Meosele, et ma küll ei jaksa Narvas teatris käima hakata, et kaugel ja et ootan, kui samad etendused Tallinna Vabale Lavale jõuavad, siis nüüd tean, et küll ma ikka tulen, kui jaksan. Narva Vaba Lava avanädal on omalaadne teatrifestival, mis siis, et korraldajad seda nii ei nimeta. Aga ma tean, et siin tulevad ka festivalid.

Lavastaja Dmitri Jegorov

Narvas valminud ja esietendunud „Transiit” on 38aastase lavastaja Dmitri Jegorovi 37. lavastus. (Märt Meosel produtsendina viiekümnes!) Kui Dima räägib oma tunnetest, rõhutab ta, et tema ja „Transiidi” trupp on esimesed. Esimesena tegid just nemad selles majas proove ja nad olid esimesed, kes selles majas elasid. Kompleksi on ehitatud neli külalistetuba, kus teatritrupp saab elada. Erinevatest inimestest (Jarek Kasar, Ivo Uukkivi, Marten Kuningas, Steffi Pähn, Veiko Tubin, Pavel Botšarov ja Martin Kõiv) sai proovides üksteist toetav ja kokkukõlav instrument – teatritrupp. See paistis silma, kiirgas saalist lavale.

Lavastaja Jegorov ütleb, et tema jaoks oli suurimaks komplimendiks see, et etendust vaadanud Vene külalistest mitte keegi ei osanud ära arvata, et laval on mitu professionaalset muusikut. Siin peab ära nimetama ka selle, et lavastust mängiti eesti ja vene keeles ning tõlge ilmus lava kohale ekraanile. Küsisin, kas vene intelligentidel ei olnud paha kuulata, kuidas eestlased aktsendiga nende keelt räägivad. Sain vastuseks, et vastupidi, see oli ilus ja võluv. Lisaks, see on nüüd minu mõte, võiks vene keele kõnelejad saada siit julgust eesti keeles rääkida.

Hanuka ja Boris Milgram

On esmaspäeva hommik Narvas. Panen raadio käima, et kuulata uudiseid, ja satun saatelõigule, kus öeldakse, et täna on tähtis juudi püha Hanuka. Me kohtusime Boris Milgramiga viis aastat tagasi Permis. Permi meie mõistes hiigelsuure teatri „Teater, teater” kunstiline juht ja pealavastaja viis mu oma kabinetis akna juurde ja näitas parkimisplatsi. Kui ma õlgu kehitasin, ütles ta, et see, mida ma näen, on uus pilt. „Need on meie näitlejate autod.” Boris Milgram oli veidi enne seda olnud Permi kubermangu kultuuriminister ja ajanud asju nii, et kultuuritöötajate, sealhulgas ka näitlejate palgad tõusid naftatööliste keskmiste palkadeni.

Istun hommikusöögilauas selle Venemaal ülikuulsa lavastaja kõrvale ja soovin talle hääd Hanukat. Ta ei imesta. Imestab hoopis, kui kuuleb, et sellest pühast räägiti hetk tagasi raadios. Palun temalt kommentaari Narva Vaba Lava avamisele.

Monoloog 2

Boris Milgram: „Mulle meeldib, kui luuakse teater. Teater on selline kultuuriline haridus, nähtus, millel püsib tänane tsivilisatsioon. Ja kui luuakse uus teatriruum, tekib sellega alati juurde uusi mõtteid ja kultuurivorme. See mind rõõmustab alati.

Narvas tundsin ma taas seda, kui lähedal on üksteisele erinevad kultuurid ja inimesed. Venemaa põhiline rikkus on kultuur. Kõik läheb mööda ja kultuur jääb. Mulle on arusaadav Eesti suund läände ja Venemaa hirm. Ja samas ma näen, kuidas me just kultuuriliselt oleme lähedased. Ma arvan, Narva Vaba Lava on sündinud selleks, et alles jääda ja kesta. Panid sa tähele, et üks selle keskuse loojatest, Allan Kaldoja oli avamisele ja esietendusele kutsunud oma vanaema? See on liigutav ja näitab mulle teie rahva südant. Ma loodan, et me kunagi saame oma Permi teatriga siia külalisetendustele sõita. Narva on rikas linn ajalooliselt ja nüüd on siin üks rikkus juures.”

***

Leheruum saab otsa ja mina tahan minna vaatama Kuressaare Linnateatri etendust „Persona”. Itaallasest lavastaja on neil ja millal ma Kuressaarde ikka satun.

Narva linna ja siinse Vaba Lava tähendusest

Vene ja maailma üks tuntumaid teatrimehi Oleg Lojevski ütleb mulle nagu Juhan Smuuli Kihnu Jõnni naine Mann: kust ma tean, mida ma mõtlen, kui ma pole kuulnud, mida ma ütlen.

Oleg Lojevski: „Narva Vaba Lava ilmub linna 21. sajandil. Arvan, et see on tähendusrikas. Ei maksa tassida 20. sajandi kehvasid kogemusi kaasa uude sajandisse. See on tähtis, et Narva Vaba Lava teritoorium oleks ja jääks 21.sajandisse, siis on sellel kõigel tulevik.

Mulle tundub, et Narva Vaba Lava keskuse või teatri rajamine, nimetatagu seda kuidas tahes, on väga tähtis poliitiline, kultuuriline ja esteetiline akt, mis on ellu kutsutud selleks, et muuta elu paremaks. On mõttetu muuta elu lihtsalt muutmise pärast, tähtis on liikuda paremuse poole. See ruum kogub kokku emotsioonid, kaastunde, üksteise märkamise ja mõistmise. See pole utoopia. Kultuur ja kunst on selleks, et ühendada ja nad ka ühendavad.

Ka Narva Vaba Lava avaetendus, Dmitri Jegorovi lavastus rääkis omal moel sellestsamast – ühine kultuuriruum kutsub esile üksteisemõistmise katsed. Ühised meenutused juhatavad meid kokku.

Ma loodan, et kultuuriterritoorium nimega Vaba Lava loob paljudele inimestele võimalusi teada saada midagi uut. Loob võimalusi kellelgi ennast teostada, kellelgi millegagi leppida. Kultuur programmeerib tulevikku. Millisena me seda kujutleme, selline tulevik ka tuleb.”

Transiit: Пеэтер Волkонский tekst Ivo Uukivi esitatuna

See üks jäi puudutavana meelde, mitte ainult mulle. Miskipärast ma seekord ei tahaks tõlkida.

„Понимаете, мы хотя, хотя мы были до

девяносто первого года, мы были в мировом масштабе во второй

лиге, мы были там первыми. Сейчас мы вдруг в девяносто первом

попали в высшую лигу, но мы были там последними. И… эээ… во

второй лиге, там нас ждали, мы были первые, а в высшую лигу мы

туда попали, и там никто нас не ждал. Это ноль-пять процент, кто

зарабатывает в Голливуде миллионы, остальные работают

таксистами и барменами, актеры или корректорами. Так что никаких

иллюзий у меня не было, Что касается групп и музыки… в начале еще

музыканты могли играть в ресторанах, но потом это тоже кончилось.

И ни туда, ни сюда, никуда. Маленькое такое разочарование…”.

Lugu ilmus Maalehes. Fotod: Mats Õun, Ervin Õunapuu ja Margus Mikomägi.