Täna õhtul, seal, on kõik.
Seda ei juhtu just tihti, et Eesti teatris esietendub umbes kuu vältel järjest kolm lavastust, mille lavastajad on kõik lõpetanud ühe ja sama keskkooli. Tegelikult ei ole veel kunagi nii juhtunud.
•6. oktoober – Pärnu Endla teatris esietendub lavastus „Pühamatest pühamad“, autor, lavastaja ja kunstnik Ervin Õunapuu (külalisena).
•27. oktoober – Tallinna Linnateatris esietendub lavastus “Hamlet”, autor William Shakespeare, lavastaja Priit Võigemast.
•11. november – Eesti Draamateatris esietendub lavastus „Kevadine Luts“, autor Andrus Kivirähk, lavastaja Uku Uusberg.
Ervin, Priit ja Uku on kasvanud ja koolis käinud Raplas. Üsna intrigeeriv on seegi, et Ervini sõnul plaanis ta endakirjutatud näidendile pealkirjaks „Kuni inglid sekkuvad“. See sai selliseks nagu on nüüd, siis, kui Uku just samasuguse pelkirjaga näidendi ja lavastuse tegi Draamateatris. Priit on Linnateatri veebilehel öelnud, et teda seoses Hamletiga kummitab luuletus, õigemini laul: „Ei mullast sul olegi enam suurt lugu, kui kõndima õpid parkettidede peal…“ Sõnade autor Hando Runnel, esitanud ansambel Ruja ja Urmas Alender.
Ervin lasi oma lavastuse valmimise ajal “Pühamatest pühamate” koduleheküljele FBs riputada luuletuse, õigemini laulu: „Nii vaikseks kõik on jäänud/Su ümber ja su sees./Mis oli, see on läinud,/Mis tuleb, on alles ees./…“ Sõnade autor Ernst Enno, esitaja ansambel Ruja ja Urmas Alender.
Ja veel üks seos on, mis neile eesolevatele lavastustele mõeldes kipitab: teatriteadlane Madis Kolk rääkis Draamateatri Maalisaalis avalikul jutuajamisel (nn Lingi-kohtumisel, mida ses teatris uute lavastuste puhul korraldatakse) Uku Uusbergiga inglitest.
„Pühamatest pühamad“ proov. Mängivad (vasakult) näitlejad Indrek Taalmaa, Bert Raudsep ja Ago Anderson. Foto: Ervin Õunapuu
Link
Madis Kolk ütles, et püüab rääkida väga lihtsas keeles, aga loodan, et ta toimetajana annab mulle andeks, et teda pisut lühemalt ja pisut veel lihtsamalt püüan vahendada. Ta rääkis nimelt, kultuuriteoreetik Mihhail Epsteinile toetudes, postmodernismi tapmisest. Ütles, et inglite teema on tänapäeva kultuuriruumis jälle aktualiseerunud. Ingel on sõnumitooja, sõnumikandja.
„Mis teeb uussiirusest uue siiruse?“ küsis Madis Kolk ja vastas: „Uusiirus on võime näha asju nii nagu nad on, laskmata ennast eksitada postmodernismi tekitatud tundest, et kõige üle tuleb ilkuda.“ Ta rõhutas, et see ei tähenda õpitud abitust, vaid tähendab mitmekordselt karastatud terast.
Milline on inglite roll meie tänapäeva vaimses õhustikus? Madis Kolk kahjuks libises üle ateismi teemast seoses sellega, öeldes, et see ei puutu asjasse. Aga sellise lause ta siiski oma teadmistest poetas: „Epstein on seotud Vene kultuuriga ja mõtestab Vene spetsiifilist religioosset mõttemaastikku, negatiivset teoloogiat, selle üleminekut ateismiks. Tänu vahepealsele postmodernistlikule ateismipuhangule me, vaatajad kuidagi januneme või vajame ingellikku puudutust. Isegi teadmata, kes on selle sõnumi alge. Me ei tea, mis see sõnum on, aga me vajame seda.“. Olgu siin öeldud, et kriitikute poole teine rääkija oli teatrikriitik Meelis Oidsalu. Kohtumine Draamateatris oli huvitav ja taolisi diskussioone, tagasisidet peaks teatris enam olema.
Kolme eri vanuses lavastaja ühine joon, peale kodukoha, on kindlasti see, et neil on midagi öelda publikule. Ja näidata koos teistega. Sealsamas “linkimise toas” ütles Uku Uusbeg: „Mina tunnen asju praegu esimest korda, mina ei elanud vanasti. Inimesed on ise endale keskkonna ehitanud. Sellest hetkest, kui asfalt leiutati, läks asi valeks. Asfaldist alates on inimestel võimalused, nad saavad endale lubada rohkem kui nende süda suudab vastu võtta. Nii me oleme eemaldunud sellest, mis on inimeste baasasjad südames. Aga sellest rääkimine on… ma olen enda meelest oma lavastustes üsna irooniline ka.“
Hetkel lavastab Uku, kes just autorilavastustega on kuulsust kogunud, Andrus Kivirähki Lutsu näidendit ja ütleb selle kohta: „Ma olen võtnud endale selge missiooni, et ma ei muuda mitte ühtegi “et”ti ja “kuid” ka mitte. Ja ma tunnen, et see on meeletu kergendus lihtsalt lavastada. Autorina lisandub autori vastutus.“
Niisiis Pühamast püham Hamlet ulatab kevadisele Lutsule käe, kuni inglid sekkuvad ja karjäär kuuenda maitse avastab.